Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

ÜLO TULIK: Vanemapension tagab lapsevanematele õiglase pensioni

Madal sündimus ja üha vananev rahvastik pakub Eesti ühiskonnas üha rohkem kõneainet, kuna selged muutused demograafilises koosseisus on üheselt nähtavad. Eakate osakaal ületas 2010. aastal esmakordselt 17% piiri, samal ajal kui noorte osakaal üha väheneb.

Praegusel kursil jätkates laiub meie ees peagi eksistentsiaalne küsimus: kas me jääme rahvana püsima? Piltlikult öeldes oleks Eesti rahva kestmiseks vaja mõnituhat sündivat last rohkem. 2010. aastal sündis Eestis 15 825 last, mis teeb iibe väga napilt positiivseks. Kuid eelmisel aastal sündinud 14 376 last on paraku rahvastiku taastootmiseks liiga vähe.

Üldlevinud arusaamade järgi on sündimus arenenud ühiskondades suurem siis, kui rahvastikul on ühiskonnas turvaline ja stabiilne olla. Selleks on aga vaja jätkusuutlikku ja edukat rahvastikupoliitikat. See eeldab erakondade üleseid kokkuleppeid ning ühise eesmärgi, rahva kestlikkuse, teenimist. Inimesed vajavad kindlustunnet, et lapsel oleks Eesti riigis hea kasvada ning last oleks ka hea kasvatada. Teisisõnu, peame rahvastikupoliitikas keskenduma meetmetele, mis tagavad lastega peredele stabiilse ja turvalise keskkonna. Ebameeldivasse ja ebaturvalisse keskkonda ei sünni ka lapsi.

Heade võimaluste kõrval lastele peame tagama võimalused ka lapsevanematele, kes on näinud vaeva ja need lapsed üles kasvatanud. Olevikus tähendab lapse saamine tihtilugu ebamugavusi tööelus, tulevikus aga pensioni langust, kuna lapsevanem jääb pärast lapse sündimist mingiks ajaks tööelust kõrvale või töötab väiksema koormusega. Laste kasvatamine on rahva tulevikku silmas pidades ülimalt vastutusrikas töö, mistõttu oleks õiglane lastele pühendatud aega väärtustada ja see vanematele kompenseerida, mitte vastupidi. Loomulikult, me saame ja kasvatame lapsi oma soovist ja armastusest, kuid ühtlasi kasvatame oma riigile ka korralikke kodanikke.

Üks konkreetne meede laste kasvatamise väärtustamiseks on vanemapension.

Idee vanemapensionist pakkus 2005. aastal välja Saksamaa üks tunnustatumaid majandusteadlasi professor Hans-Werner Sinn. Ta pani ette Euroopa demograafilise kriisi mõjutamiseks kehtestada laste arvust sõltuv täiendav pension, jättes olemasoleva töötasust või sissetulekutest sõltuva pensioni puutumata.

Riigikogu menetluses olnud vanemapensioni eelnõuga ei tekitata otseselt laste arvust sõltuvat pensionikomponenti, kuid tehakse alates 1. jaanuarist 2013 sündiva lapse vanemale riigi poolt sissemakseid pensionikindlustuse teise sambasse. Lapse kasvatamisel tööelust kõrvale jäämine avaldab negatiivset mõju vanema tulevase pensioni suurusele, kuna pension on sõltuvuses teenitud tulust. Vanemapension aitab last kasvataval vanemal ära hoida pensionilanguse tulevikus, mis on tingitud tööalase tulu mittesaamisel lapse kasvatamise perioodil. Riik hakkab maksma 4% riigi keskmiselt maksustatavalt töötasult teise pensionisambasse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Teise samba juurdemaksed alates 2013. aastast tagavad, et ema või isa pension ei ole hiljem väikelapse kasvatamise tõttu väiksem.

Et kõik lapsevanemad oleksid võrdselt koheldud, hakkab lapsevanem alates 2013. aastast kahe aastahinde suurust pensionilisa saama ka 31.12.1980–31.12.2012 sündinud laste kasvatamise eest. Lisaks makstakse 1. jaanuarist 2015 veel täiendavat pensionilisa ühe aasta väärtuses kõikide laste eest. Seega makstakse vanemale kokku kolme aastahinde vääringus 15,4 eurot kuus.

Vanemapensioniks kuluv raha ei tule teiste pensionäride arvelt, vaid seaduse rakendamise kulud kaetakse eraldi riigieelarvest. Teise samba sissemaksete suurus 2013. aastal on 2,7 miljonit eurot. Pensionilisa maksmiseks kahe aastahinde ulatuses kulub 2013. aastal 0,1 miljonit eurot. Enne 2013. aastat sündinud laste kasvatamise eest makstava pensionilisa kulu on 2015. aastal 22,7 miljonit eurot.

Rahvastikupoliitika valdkonnas rakendatud meetmed on üldjuhul pikaajalised ja lõplikke tulemusi saame mõõta alles siis, kui tänane põlvkond on väljunud sünnituseast. Riigi poliitikad peavad üksteisest eraldatud teguviiside asemel keskenduma terviklike lahenduste väljatöötamisele. Need peaksid olema nii opositsiooni- kui koalitsiooniülesed ja ei tohiks sõltuda päevapoliitilistest kemplustest. Inimestel peab säilima kindlus, et riik hoolib nendest ja nende panusest meie ühiskonda.

Poliitiliste kempluste jaoks meil enam ruumi pole, oleme demograafiliselt olukorras, kus me ei saa jätta kasutamata ühtki arukat abinõud Eesti rahva arvuliseks kasvatamiseks.

Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu jõudis eile riigikogus kolmandale lugemisele. Toim.

Autor: ÜLO TULIK, riigikogu liige, IRL
Viimati muudetud: 07/06/2012 09:31:35

Lisa kommentaar