Küsitlus

Millised on sinu mõtted alanud advendiajal?

JÜRI VARIK: kuhu lähed, Eestimaa?

Juba mõnda aega pole enam haruldased päevad, mil ei kuule mõne kaupluse, postiasutuse või ettevõtte sulgemisest. Samas kuuleme üpris sageli, kui väga head võimalused on Eestis äritegevuseks. Paraku on reaalne olukord teine. Riigikogu enamust, valitsust ja isegi presidenti ei huvita juba ammu ettevõtete ja elanike toimetulek. Ettevõtjad (või ärimehed) on muudetud nii tähtsusetuteks, et isegi iga inimene võib neist üle astuda. Juba mitmendat aastat kuuleb Eestis peamiselt vaenu- ja vihaõhutamist ning sellega kaasnevat kulutuste suurendamist kaitsekuludeks.

Samas unustatakse, et tulu saadakse eelkõige ettevõtlusest. Praeguses, Euroopa suurima inflatsiooni olukorras on räägitud ka elanike ja ettevõtete, eriti väikeettevõtete toetamisest. Kes natukegi on ettevõtete olukorraga tuttav, saab ainult küsida: „Kuidas saab toetustest üldse abi olla, kui reaalselt jõuavad toetused ettevõtetesse siis, kui abivajajad on juba pidanud oma tegevuse lõpetama?“ Aga samasugune olukord on elanikega. Nii on näiteks tahkete kütuste hinnad on tõusnud 111% või enam protsenti, maagaasi hinnatõus 89%, elektri hinnatõus on ca 84%. Seejuures unustatakse nii valitsuses kui Eesti Energias, et „Eesti energiamajanduse eesmärk on tagada pidev, säästlik ja põhjendatud hinnaga energiavarustus Eestis.“

Statistikaameti andmetel on oluliselt tõusnud enamuse toiduainete ja teiste esmatarbekaupade hinnad. Nii on suhkur kallinenud 94%, jahu ja tangained 78%, munad 60%. Kes on kauplustes hinnatõusu jälginud, sel tekib kindlasti küsimus, millise meetodiga on need toiduainete hinnatõusud leitud. Tegelikud hinnad eriti väikelinnades on ikka oluliselt kõrgemad. Isegi maikuuga võrreldes on paljude enamtarbitavate toiduainete hinnad kahekordistunud. Kui enamuses Euroopa riikides on hinnatõusud kordades väiksemad, on nende valitsused väga operatiivselt tulnud elanikele ja ettevõtetele appi. Aga meil...?

Tõsi, valitsus saab rõõmustada, sest tänu meeletule hinnatõusule on oluliselt suurenenud ka laekumised riigikassasse. Kui arvestada valitsuse poolt ka suurte laenude võtmisega, siis iga raha sihipäraselt kasutada oskav inimene oleks eeldanud, et valitsusel on olemas reaalsed võimalused inflatsiooni pidurdamiseks läbi elektri, maagaasi, tahkekütuste, autokütuste ja toiduainete hinnatõusude ohjeldamise või elanike ja ettevõtete kiire ning efektiivse toetamise abil. Samas oleks valitsus näidanud, et hoolib ta oma ettevõtjatest ja elanikest.

Kahjuks on Eestis unustatud, et riigi edukus sõltub ettevõtlusest ehk tootjate, mitte teenindajate tööst. Meie riigis on juba mitu aastat prioriteediks mitte tulu teenimine tootmistegevusega, vaid hinnatõusuga saadud raha kulutamine. Pole raske arvata, et sõda Ukrainas on loonud meie valitsusele ideaalsed võimalused eeloleva riigikogu uue koosseisu valimiste valimiskampaanias just sõja ja sellest tuleneva julgeoleku ärakasutamiseks oma maine tõstmiseks. Riigikaitse ja julgeolekuga tegelevate isikute armee on suur ja neist on saanud jõud, millele ei saa vastu omavalitsused, ettevõtjad ega ammugi elanikud. Poliitilised erakonnad võistlevad ettevõtete jätkusuutliku tegevuse tagamiseks võimaluste loomise asemel omavahel selle nimel, kes saab oma valimisnimekirjadesse kõrgemate auastmetega sõjaväelasi: kindraleid, kindralleitnante, admirale jne.

Eestis kujunenud olukord, kus julgeoleku ja riigikaitsega tegelevate sõjaväelastele ja ametimeestele ei lähe korda isegi Eesti põhiseadusest tulenevad õigused elanikele.

Ilmekaks näiteks on kasvõi kaitsejõudude Nursipalu baasi laiendamine. Käesolevani pole piirkonna elanikele avalikustatud Nursipalu baasi laiendamise tegelikke plaane. Ja ega see plaani laiendamine midagi muuda, sest baasi alla jäävate maade omanikel pole sisuliselt mingit võimalust oma põhiseaduslikke õigusi (põhiseaduse paragrahvidest 13, 32, 41 jt tulenevaid) kohtus vaidlustada. Mitte kedagi ei huvita, et mitmed pered sunnitakse lahkuma oma kodudest, mis on rajatud juba vanavanemate poolt või saanud uue hingamise pangalaenu abil.

Tõsi, mingisuguse hüvitise väljatõstetud ehk saavad oma elumaja eest, aga iga maapere jaoks on hindamatuks väärtuseks ka õues kasvav 100-aastane tammepuu, parimas kandeeas olev viljapuuaed või lihtsalt rahu ja võimalused igapäeva töö- ning sotsiaalsetest pingetest vabanemiseks.

Pole raske arvata, kuidas leitakse maa baaside laiendamiseks. Väidetakse, et Nursipalu baasi laiendamine on juba aastaid olnud kaitsejõudude arengukavas ja selleks olevat isegi summad ettenähtud SKP-st 2% suuruses kaitsekulude eraldistes. Kui kõrged sõjaväelased on kinnitanud, et parimate relvade kasutamisel on ohutsooniks 7 km, siis kui suureks muutub ohutsoon, kui saabuvad relvad, mille laskekaugus on 50 või enam kilomeetrit?

Saab ainult teha ühe järelduse – riigikaitse maanälg ja kulutused suurenevad vastavalt lasketehnika torude pikkusele ja arvukusele ning see on ettearvamatu seni, kuni meie riigis ei ole prioriteediks maaelu, meie imeline loodus, meie inimesed ja ettevõtted. Samas jääb õhku palju oluliselt valusamaid probleeme, mis on otseselt seotud meie riigi kaitsevõimega.

Ainult mõned neist:
1. Mida on Eesti valitsus teinud selleks, et Venemaa ja NATO alusleping hakkaks toimima?
2. Kas on analüüsitud, milline on meie elanike kaitsevalmidus? On ju põhiprobleemiks ca 80% elanike majanduslik olukord ehk elamine suhtelises vaesuses.

Aeg oleks hakata aru saama, et meie riigi julgeolek algab meie inimestest, nende majanduslikust kindlustatusest, meie haridusest, tervishoiust.

Lõpetuseks tahaks meenutada, et iga kodanikul on õigus jääda truuks oma arvamustele, veendumustele, oma varade kaitsmisele ja oma pere jätkusuutliku toimimise eetilisele tagamisele.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 17/11/2022 09:39:01

Lisa kommentaar