Küsitlus

Millised on sinu mõtted alanud advendiajal?

Contra – Lätti kaduma läinud

Suurema osa oma n-ö vabast ajast veedab Contra arvuti ja lätikeelsete raamatute taga, sest läti keelest ja läti kirjanduse eesti keelde tõlkimisest on saanud tema suurim kirg ja ühtlasi töö. Foto: Elina Allas

Nii mõnigi on tähele pannud, et aastaid eestlaste meelt lahutanud Urvaste poeet Contra on viimastel aastatel pildilt kadunud. Kui ta kuhugi on üleüldse kaotsi läinud, siis on selleks läti keel ja kirjandus ning tegelikult toimub tal esinemisi siiski Eestis rohkem kui Lätis.

„Selles on kindlasti tõde, et suurema osa ajast võtab läti kirjandusega tegelemine,” tunnistab Contra, passi järgi Margus Konnula (48).

Kui palju raamatuid on ta nüüdseks läti keelest eesti keelde tõlkinud, ei oskagi ta hoobilt kokku arvutada, sest nende hulgas on ka palju lasteraamatuid, ent täiskasvanutele mõeldud teoste kokkulugemisel hakkab juba kahe käe sõrmedest puudu tulema ja uusi raamatuid tuleb üha juurde.

Contra viimaste aastate olulisemateks tõlgeteks läti keelest on Nora Ikstena „Emapiim” (2018), Andris Akmentiņši „Õpetajad” (2021), Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses” (2021) ja kõige värskemalt trükist tulnud Inguna Cepīte „Ulsik, kahe koorijuhi tütar”.

„Õpetajad” pakub kindlasti huvi neile, keda huvitab külakooli õpetajate elu eelmise sajandi keskpaigas, Hruštšovi sulaajal, kusjuures sulaaeg oli Eestis ja Lätis erinev – sellest kirjutab raamatu järelsõnas ajaloolane Mart Laar. Raamatus loeb näiteks üks tegelane teisele telefonis terve öö ette Tolstoi „Sõda ja rahu”, kuid kaante vahel on muudki põnevat, millelt Contra ei taha saladuskatet eemaldada.

Praegu tõlgib ta esimest tiiru Andris Kalnozolsi raamatut „Kalendars mani sauc”, eestikeelse tõlke tööpealkiri on praegu „Kalender minu nimi”. Peategelaseks on raskesti määratletava vaimse tervisega noormees, kelle on õnnetu armumine viinud selleni, et ta õpib pähe kogu nimepäevade kalendri.

Just seda peabki Contra eestlaste ja lätlaste kõige suuremaks erinevuseks ja isegi pentsikuseks, et lätlastel on nimepäev sama tähtis kui sünnipäev, vahel isegi tähtsam. Sealjuures on üks päev aastas jäetud vabaks tähistamiseks kõigile neile, kelle nime kalendris ei ole.

Järgmisel aastal peaks tõlgituna valmis saama lausa kolm raamatut, igaühes neist on omamoodi keel: ühes näiteks noorte släng, teises, ajaloolises romaanis sõjast jällegi saja aasta tagune keel.

„Toimetajaga läheb põnevaks, kui pean hakkama seletama, miks nii on,” kommenteerib Contra kalendri-raamatu sõnavalikut. „Tõlkimise töö on selline, kus võib lõpmatuseni parandada. Igat asja saab niivõrd erinevalt tõlkida.”

Kõik algas Läti Juhan Liivist
Aga kuidas Contrast üldse nii pühendunud läti keele ja kirjanduse huviline sai? Varbaga hakkas ta vett katsuma 2009. aastal. Huvi läti keele vastu sai alguse siis, kui Contra avastas Läti luuletaja Eduards Veidenbaumsi (1867–1892), keda Contra peab kahtlemata geeniuseks ja keda peetakse Läti nüüdisaegse luule alusepanijaks. Eestis saab teda võrrelda Juhan Liiviga. Veidenbaums õppis Tartu ülikoolis õigusteadust, kuid pidi majanduslike raskuste tõttu õpingud katkestama. Kui ta soovis hiljem ülikooli lõpetada, haigestus ta tuberkuloosi ja suri kõigest 24-aastaselt. Seega sarnaneb tema elukäik mõneti Kristjan Jaak Petersoni omaga.

Nii hakkas läti keel Contra ajurakkude vahel vaikselt kerima, kuni ta kuulis, et Tartu ülikoolis on võimalik läti keelt õppida. Nii hakkaski ta käima ülikoolis ainult läti keele loengutes ja seda oma raha eest. „Väga mõnus on niimoodi ülikoolis käia, kui saad ainult ühe asjaga tegeleda,” sõnab ta. „Esimest korda elus tegelesin millegagi süvenenult.”

Oleviku süvenemisvõimeline isik
Eks jättis tema südamesse tahes-tahtmata oma jälje see, kui 1995. aastal kirjutas üks kirjanduskriitik Contra kohta, et tegu on tuleviku süvenemisvõimetu isikuga. Nüüd võib igal juhul väita, et mehel süvenemisvõimet jätkub: raamatuid tõlgib ta läbi mitu tiiru, uurib vanu sõnu, ajaloolisi taustu, kõnekäände jne. Ta tahaks iga päev tõlkida, kui selleks vaid võimalust oleks.

„Siin hakkab ilmnema see, et mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean,” nendib ta. „Tihti ei saa kohe õigesti aru, kas tegevus toimub minevikus või olevikus.”

Viimastel aastatel on Contral sündinud autoriloomingut vähem kui varasematel aastakümnetel, aga ega oma luuletused siiski kirjutamata jää. Lihtsalt enam ei tule igal aastal uut luulekogu välja nagu vanasti. Kindlasti kavatseb ta kunagi lõpuni kirjutada ka oma jooksuteemalise raamatu.

Muide, 2017. aastal korraldas Contra iseendale Veidenbaumsi jooksu luuletaja 150. sünniaastapäeva puhul, distants oli 170 kilomeetrit, kaasajooksjaid oli vaid mõnel lõigul. Jooks kulges Veidenbaumsi Tartu Tähtvere tänava kodust kuni tema sünnikoduni Kalāčis ja vältas 36 tundi järjest, viimased 40–50 kilomeetrit meie poeet kõndis.

„Adrenaliin oli nii üleval, et väsimust ei tundnud, aga uuesti ma seda vist enam ei tee ka,” ütleb ta.

Contral on kalduvus sattuda igasugu huvitavatele maratonidele. 18. novembril saab Läti Vabariik 104-aastaseks, ent kui Läti pidas 100 aasta juubelit, kõndis Contra koos kolmeliikmelise grupiga mööda Riia nurgataguseid, läbi paari linna ja külade täpselt nii palju kilomeetreid, kui vanaks Läti parajasti sai. Finiš oli Riia telemaja juures, kõndijaid oli sadakond. Kokku kulus „hulkumiseks” 22 tundi. Olgu öeldud, et orienteerumisõppuse korraldas Contrale kunagi Lätist pärit võroke Sarmite Sild, kes tegi seda kultuurimaja Kannel ruumides.

Kutsumus kogu eluks
Tänavu viibib Contra Läti Vabariigi sünnipäeval Käsmus kirjanike loomemajas ja eks siis näis, kuidas ta seda koos kolleegidega tähistab. Lätlased ei istu vabariigi aastapäeval kiluvõileibadega teleka taga nagu eestlased, vaid sõidavad igalt poolt riigist kokku, et Daugava jõe kaldal laulda koos hümni, vaadata võimsat ilutulestikku ja kuulata presidendi kõnet, sest Lätis tuleb president vabariigi aastapäeval rahva hulka.

Contra arvab, et läti keel jääb tema kutsumuseks elu lõpuni. „Ma olen sellise vahva asja leidnud ja see toimib,” usub ta.

Siiski käib talle Läti puhul mõni asi ka närvidele. Esiteks on Lätis palju rohkem korruptsiooni kui Eestis ja teiseks on ta häiritud Läti maksusüsteemist, kus tema arusaamist mööda pole mitte mingit süsteemi ja ametnikud ise ka ei saa asjast aru. Kuid on siiski täiesti võimalik, et lõppkokkuvõttes ei maksagi lätlased rohkem makse kui eestlased.

Aga mõnikord tuleb Läti ametnike jäärapäisus Eestile kasuks. Nimelt läks noor Läti skeletonisõitja (skeleton on teatud tüüpi kelgutamine) Dārta Zunte kohalike šeffidega raksu ja kuna tal on Eesti juured, siis arvatavasti saab peagi Eesti omale ainsa, kuid see-eest maailma tasemel skeletonisõitja. Igal juhul lubas Zunte hiljuti Läti televisioonis, et hakkab edaspidi esindama Eestit. Contral on selle üle ainult hea meel.
 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 17/11/2022 09:37:20

Lisa kommentaar