Küsitlus

Millised on sinu mõtted alanud advendiajal?

Valmiera ja Valmiermuiža: lõunanaabrite kutsuvad kohad

Valgustid üle Koiva püüavad valgel ajalgi pilku, pimedas enesestmõistetavalt. Foto: Mari-Anne Leht

Aeg-ajalt on kosutav lõunanaabrite tegemisi ja ehitisi uudistada, seda enam, et meil on ajaloos palju sarnast, kuigi keel on väga erinev. Homme tähistavad lätlased oma riigi sünnipäeva.

Poolsada kilomeetrit Valgast lõuna pool on ligi 23 000 elanikuga Valmiera linn, millest paljud eestlased on lugemata arv kordi mööda sõitnud, kuid ei ole linna jõudnud. Nii ka mina. Ükskord tuleb sinna ometi minna.

See „ükskord” saabus oktoobri keskpaigas, kui võtsime täditütrega Valmierasse sõidu ette. Ilm oli hall ja vahetevahel tibutas, seepärast nägime ka linnas rohkem halli, aga värvi oli ikka ka, kasvõi tiikide kaldal olevad pingid ning suur sügislilledest peenar keskväljakul.

Ordulinnuse varemed leidsime kergesti: tuleb vaid kiriku taha pöörata, sealt alla jalutada, et siis teiselt poolt üles kõndida kasvõi juba sellepärast, et kõrgel asuvast paviljonist meie keeli Koiva jõele vaadata.

Ordulinnus pärineb 13. sajandist nagu enamik ordulinnuseid meilgi. Valmiera linnusest on alles pikk ja kõrge müürilõik Koiva jõe poolsel ning osaliselt ka linnapoolsel küljel. Restaureerimitööd ei ole lõppenud, mida siltide ja muu kõrval lasi aimata ka piirdevõrk linnapoolsel küljel. Linnuse maa-ala on väike, ühes nurgas on näha konserveeritud müüre maa sees, teisel küljel on muuseumimaja, mis ehitatud vähemalt kaks sajandit tagasi.

Venelased põletasid linnuse ja linna maha 1702. aastal ehk Põhjasõja ajal. Nagu tänapäev taas kinnitab, osale venelastele meeldib ikka veel lõhkuda, põletada, hävitada ja tappa.

Linnuse vastas, üle tee on 13. sajandi lõpust pärinev kirik. Rohkem ajaloolisi hooneid linna südames silma ei hakanud. Veel tasub minna üle Koiva viivale sillale, kus seistes oletasime, et eriti kaunis võib olla üle silla jalutada pimedal ajal, kui poolkaarekujulised lambid sõiduridade kohal põlevad.

Ühes kaubanduskeskuses kõndisime ka enne lõunale minekut, kuid raha sinna ei jätnud. Küll jätsime seda hubasesse restorani Rates Vart, kus tehakse väga maitsvaid suppe.

Viimane koht, kuhu me Valmieras minna soovisime, oli Top-pood, sest selle keti poodides müüakse lõunanaabrite rattakujulisi sõirasid. Ostsin paar ratast ja mõtlesin, et miks neid küll meile müüki ei tooda.

„Kas sa ikka ostsid õiget sõira, sest lõunanaabrid ei tee keeleliselt vahet sõiral ja juustul, nad nimetavad kõiki juustutooteid sõiraks. Õige sõir on neil jaani sõir ehk janu siers,” selgitas hiljem Aigar Piho, Kiidi turismitalu peremees.

Muidugi ei ostnud ma õiget sõira, aga need olid ka maitsvad.

Viimane siht, mõisaaegsed hooned, jääb Valmiera-Valga tee lähedale.

Häärberita kapitaalne mõisakompleks
...on piirkonda tundvatele ja ka õllesõpradele teada enne nime väljaütlemist. Muidugi Valmiermuiža, st Valmiera mõis. Et sõidame Valmiera poolt, on esimene hoone maakividest nelinurkne tootmishoone. Värava kõrvalt loeme, et oleme talli ees. Nelinurkne ehitis siseõuega, sissekäigupoolses küljes vaid müür, kaarega sissepääs keskel.

Hobused on tallis, vasakpoolne tiib on panipaik, teise hoone uksed olid suletud. Talli piiludes nägime, et tohterdati ühte hobust. Lapsed tulid ponidega talli siseõue, talli ees ootas noormees ilmselt peale ratsatreeningut taksot.

Paarsada meetrit tallist eemal saime hobustega suhelda. Nad tulid meid aia äärde tervitama. Ei meenunudki, millal viimati varsaga mära nägime, kuid selles koplis oli neid vähemalt kolm paari. Meile olid need südamlikud minutid. Sellised hetked olid mõisate ajal tavalised.

Liigume ülespoole, paremale jääb aidahoone, vasakule paar mõisaaegset maja, kus ilmselt tänapäevalgi korterid. Enne piirdemüüriga algavat parki on paar hoonet, millel katus sisse kukkunud. Park on suures osas maakividest müüriga ümbritsetud. Pargi vastas asub kapitaalne elamu, mis mõisa ajal võis olla külalistemaja.

Üle tee olevas pargis seisab päevinäinud torn, ainus, mis häärberist alles. Häärber ehitati 18. sajandi teisel poolel jahilossiks. Alles kolmandad omanikud, von Löwensternid, lasid enamiku kõrvalhoonetest ehitada. Sama kapitaalsed nagu Moosteski.

Pargi vastas asuvas valgeks võõbatud, ilmselt kunagises tõllakuuris (või ka sõiduhobuste tallis) on restoran ning pood. Viimasest saab mõnesaja meetri kaugusel asuvast pruulikojast tulevat õlut ja muudki osta. Õlut pruulitakse siin üle tosina aasta. „Valmiermuiža pruulikoda pöörab palju tähelepanu tooraine kvaliteedile ja õlle traditsioonilisele valmistamisele,” teab saunaõlletaja Piho, kes eelistab just seda lõunanaabrite õlut.

Homme peavad lõunanaabrid oma riigi 104. sünnipäeva. Läti Vabariik kuulutati välja Riias 1918. aasta 18. novembril.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 17/11/2022 09:34:58

Lisa kommentaar