Siberis umbes 1949 tehtud pilt Valgete perest näitab naise väärikust toime tulla ja säilitada sirge selg. Tagareas Kalju, Vahvus ja Sulev, esireas Koidula, Liidia ja Lehte. Foto: erakogu

Eeloleval esmaspäeval mälestame neid, keda võõrvõim 80 aastat tagasi jõhkralt kodudest tundmatusse saatis. Alljärgnev on Koidula Valge ja tema õe Lehte tütre Ene Mutsu lugu.

Taasiseseisvunud Eestis 25 aastat kohtunikuna töötanud Ene Muts tavatseb öelda, et on sündinud vangis. „Kui Eesti ei olnud veel Euroopa Liidus, küsiti kord Austrias, et kas olen venelanna, sest passis on sünnikohaks Venemaa. Vastasin eitavalt, mõtlesin ja lisasin, et minu sündimise ajal ei olnud vanemad vabad.”

Tema mõlema vanema pered küüditati juunis 80 aastat tagasi: ema seitsmeliikmeline Räpina ja isa viieliikmeline pere Võru vallast. Perepead Gustav Valge ja Paul Onoper olid võidelnud Eesti iseseisvuse eest ja hoidsid seda ning nende tegevuses nägi idanaaber ohtu oma plaanide elluviimisele.

Gustav Valge osales nii esimeses maailmasõjas kui ka Eesti Vabadussõjas, kus teenis rühmaülemana. Teda autasustati Vabadusristi aumärgiga ja ta sai maa, kuhu rajas normaalse suurusega talu. Ta ehitas Kõrgevariku talu Räpina valda ja hakkas talumajandust arendama. Ene sõnul oli emapoolne vanaisa Gustav piimaühistu, Räpina valla volikogu ja mitme seltsi liige. „Talus oli kaks veoautot, millega teeniti talule lisa,” sõnas ta.

1922. aastal abiellus Gustav Valge Liidia Tolmuskiga, perre sündis kuus last, kellest viis jäid elama: tütred, Ene ema Lehte 1924. aastal ja viimasena sündinud Koidula 1932. aastal. Vahepeal sündis kolm, poega: Kalju 1926, Vahvus 1927 ja Sulev 1930.

Isapoolne vanaisa Paul Onoper osales Vabadussõjas, teda autasustati Valgetähe ja Kotkaristi teenetemärkidega. Sõja ajal suri tema isa ja Paul hakkas koju jõudmise järel Võru vallas asunud Karbatsi talu pidama, kus pearõhk oli linakasvatusel. Ta osales samuti aktiivselt ühistegevuses ja oli kaitseliidu Võru malevas kompanii pealik.

Paul abiellus Adele Võroga. Perre sündis kaks poega: Feliks 1924. ja Enno 1925. aastal. Nende juures elas Pauli ema Julie-Pauline Onoper.

Kuidas nad kodust välja aeti
1941. aasta 14. juuni öösel sõitsid Eestis veomasinad püssimeestega sadade talude õue.

„Kõrgevariku tallu tuli üks eestlane, teised venelased. Vene keeles öeldud, et võtke kaasa soojad riided. Põrandale laotati voodilinad, millele asetati kaasavõetavaid asju. Linade neli nurka seoti kokku reisipambuks. Talus olid kangastelgedel kootud villased vaibad ja kangad, mis jäid koju, kuigi pereema tahtis neid kaasa võtta, pidas pereisa seda iseenda paljaksriisumiseks. Tema võttis ainult raha,” meenutas Ene. Pere viidi veoauto kastis Veriora raudteejaama, kus isa eraldati viielapselisest perest.

Karbatsi talu pere aeti üles püssipäraga uksele kolkides ja avamist nõudes. Püssimehed andnud korraldusi vene keeles, kasutades üksikuid eestikeelseid sõnu. Isa oli juba varem kaitseliidu liikmetega relvi metsa viinud. Lapsedki teadsid, mida ei tohi kodus olla. Sissetungijad midagi ei otsinud, öelnud vaid, et „viiakse julgeoleku kaalutlustel sisemaale ja soovitatud kaasa võtta soojad riided ja „sigaliha”. Toas olid vana ja noor naine ja kaks poega, peremees oli aidas. Asjade pakkimise järel öelnud ema ühele pojale, et aja isa ka üles.

Veoautokastis soovitanud vanaperenaine veel kodu vaadata. Nii tema kui ka poeg Paul seda rohkem ei näinud. Nad viidi Võru raudteejaama, kus pere oli viimast korda koos. „Isa seisnud poegade vahel, käed mõlema poja õlgadel, ja öelnud, et midagi on väga valesti. Abikaasale öelnud, et ära enne abiellu, kui tead kindlalt, et olen surnud. Adele ei saanud seda teada, sest teated olid vastuolulised,” rääkis Ene.

Ta arutles, millised olid põgenenemisvõimalused. „Kõrgevariku talu vanemal pojal oli see võimalus, sest õue taga algas rukkipõld. Kas vanemad oleksid jätnud hõikamata ja kutsumata, kui nende 15-aastane poeg oleks autokastist puudunud? Kas Karbatsi talust oleks ära sõidetud, kui Paul Onoperi ei oleks aidast kutsutud? Kas ema oleks vaikinud, kui poeg oleks maha jäänud? Noorem poeg Enno ütles lastele vahel, et parem, kui ei tea, sest kui ei tea, siis ei saa rääkida. Kas kaitseliitlasest isa Paul teadis või aimas eesti rahva küüditamist? Kas ta sellepärast magas aidas, et uskus, et naisi ja lapsi ei puututa?”

Jaamades aetud naised-lapsed ühte, mehed teise loomavagunisse. Võru jaamas aetud ka vanemad poisid omaette loomavagunisse.

„Feliks meenutas hiljem, et vagunist nad välja ei näinud, kuulsid kolksu ja nõksatust, millest järeldasid liikuma hakkamist. Siis tekkinud hirm ja küsimus, kuhu neid eraldi viiakse.

Petseris olnud pikem peatus, kus naised saanud vagunist välja. Vanaema Adele rääkis, kuidas ta jooksnud piki raudteed, naised karjunud mehi nimepidi. Ta nägi poegi ja viimast korda abikaasat. Mehed mahtunud vagunis vaid seisma, sest neid olnud seal palju,” meenutas Ene. Petseris komplekteeritud ešelonid ringi, poisse täis vagunid haagitud naiste-laste vagunite järele.

Kargatist Razdolnoje ja Iljaki külla
Novosibirski lähedal Kargatis aetud inimesed vagunitest suurtesse laohoonetesse, tõugatud püssipäradega nagu kurjategijaid. Ladudes saanud seista ja põrandal magada. Nelja-viie ööpäeva möödudes hakatud inimesi hobuvooridega laiali vedama. Kompsud, vanurid ja väikesed lapsed vankritel, teised kõrval.

Liidia Valge lastega viidud teistest eemale, vaiadel seisnud sooäärsesse vene ahjuga majja. Ta lugenud seal meieisapalve, korjanud lastel mustad riided seljast ja läinud neid sohu pesema.

Teised eestlased paigutatud loomalauta, kust oli sõnnik ukse taha lükatud. Nädala pärast viidud eestlased taas Kargati raudteejaama, kust algas rongisõit Novosibirski kaudu Tomskisse. Seal aetud nad jõelaevade türmi, mis kaetud raske luugiga. All olnud pime ja umbne. Sõidetud mööda Obi, Tomskist 1000 km põhja pool pandud inimesed rajoonikeskuses kaldale ja veetud jõepraamiga kolhoosiküladesse.

Valge pere viidud Razdolnoje külla, Onoperid kaugemale Iljaki külla. Razdolnojes olnud Põlvamaalt, Iljakis valdavalt Võrumaalt küüditatud. Külad olid tekkinud 1920.‒30. aastatel Nõukogude Liidus ümberasustatud inimestest. Kui eestlased sinna jõudsid, olid kolhoosikülad olemas, kuid tööd tehtud käsitsi.

Rozdolnoje külla toodud 43 eestlast paigutatud ühte kolmetoalisse majja. Valge perega elanud ühes toas veel kuuest perest pärit naised ja lapsed, kokku 17 inimest. Kõrvalmajas olid ukrainlased, järgmises poolakad, küla teises otsas kirgiisid, kelle seast olnud kolhoosi esimees.

Brigadir tulnud ratsa igal hommikul maja ette ja hõiganud naisi vaid isanime järgi. Enamasti oli töö külast üheksa kuni 12 kilomeetri kaugusel.

Valge kuueliikmelisest perest peetud alaealisteks Koidulat ja 11-aastast Sulevit, kel tuli tihti iseseisvalt hakkama saada. Vanemad lapsed ja ema pidid käima tööl. Lapsed tegid täiskasvanutega võrdselt tööd. Töölistele keedetud kord päevas ühiselt jahukörti. Kolhoos tuli nii palju vastu, et eraldas kodus olevatele lastele iga päev liitri piimataolist vedelikku.

Sügisel käinud lapsed salaja ja pimedas põllul naereid söömas. Hirm olnud suur, aga nälg suurem. Naerist näritud kohapeal, koju tuua ei võinud.

Koidula ja Sulev hakkasid Razdolnojes koolis käima. Eestis oli neil lõpetatud vastavalt esimene ja kolmas klass. Kuna nad vene keelt ei osanud, läks Koidula jälle esimesse ja Sulev kolmandasse klassi. Sulevil ei olnud saapaid, ta lippas kooli paljajalu. Ühel päeval tõi velsker koolijuhatajale ühe surnud mehe saapad, mis anti Sulevile. Ta täitis need käepärase materjaliga, et saapad jalas püsiksid.

Iljaki külas elasid eestlased samasugust kolhoosielu. Adele Onoper ja tema kaks poega käisid kolhoosis tööl. Adele oli heinatööl söögikeetja. Kui kartulit olnud, saanud supp toekam, muidu koosnenud see veest, maltsast ja nõgestest. Raskeim olnud vanaemal Julie-Paulinel, sest kuna ta tööl ei käinud, kannatas ta nälga. Talve elas vanaproua üle, mais sai õues pestes külma ja suri kopsupõletikku. Ta maeti Iljaki kalmistule.

Küüditatuid valvanud komandantuur, kus registreeritud surmad, sünnid ja abielud ning korraldatud ümberasumisi. 1943. aastal kutsutud Feliks Onoper komandantuuri ja teatatud, et tuleb minna Tomski oblasti Tuganski rajooni Malinovka külla metsatööle, kus ta töötas metsatöölisena Eestisse naasmiseni 1963.

Tehti mitmesuguseid töid
Sõja ajal hakatud Aleksandrovskoje külla ehitama kalakonservitehast, kuhu eestlased suunatud, ka Liidia Valge lastega. Elada tulnud barakis, kus keskel pliit, ümber selle kahekordsed narid. Kellel oli toitu, keetis, mõni keetis vaid vett. Ehitajatele antud toidukaardid, mille alusel väljastatud iga kuu leiba, suhkrut, munapulbrit ja sulatatud võid. Kuna Valge peres oli neli töölist, vahetas ema osa normist kartulite vastu, mitmekesistades nii toidulauda.

Naistele oli ehitustöö raske, sest prusse ja laudu tuli saekaatrist õlgadel ligi 400 meetrit tassida. Koolis käisid vaid nooremad, füüsiliselt nõrgemad lapsed. Vanemad ja tugevamad poisid saadetud metsatööle. Kalju Valge ja Enno Onoper olid tehase ehitamise ajaks metsatöödele kõlblikud. Kui Obi jõgi kaanetus jääga, sõidetud hobustega taigasse, kus oldud kevadeni. Langetatud palgid veetud jõe kaldale, seotud parvedesse ja suurvee ajal parvetatud saekaatrisse.

Kui tehas valmis, sai tehnilise taibuga Enno Onoperist masinate ja seadmete monteerija. Projekte oskas lugeda Põlvamaalt pärit inseneriharidusega Harri Rosenberg, kes õpetanud Sulevile elektriku tööoskusi, viimane töötas selles ametis ka Eestis.

Kui Adele Onoper toodi kolhoosist rajoonikeskusse, töötas ta kooliteenijana ja tegi lastele süüa. Ehitajad said valminud konservitehases tööd, Kalju Valge jäi metsatöödele, vend Vahvus hakkas kalameheks.

Aidati üksteist ja hoiti ühte
Peale sõda leevenes nälg, kaartide alusel jagatud toidukraami ja konservitehase töölised saanud sööklast kalasuppi, mida toodud lastele koju. Kasvavatel lastel oli toidust puudus. „Koidula on rääkinud, et näljast saadud jagu pärast 1947. aastat, kui töö eest makstud raha ja poest sai toitu osta. Siis hakatud ka lehmi pidama,” meenutas Ene.

Aleksandrovskoje külla toodud eestlased hakkasid endale maju ehitama. 1953. aastal valmis Sulevil maja, seejärel Vahvusel, siis Ene isa Enno maja. Üksteist aidati maja ehitamisel.

Lastena küüditatud hakkasid peresid looma, Vahvus abiellus Tartust küüditatud eakaaslannaga.

Ene emapoolse vanaema pere lapsed hoidnud väga kokku ja suhtunud emasse aupaklikult, mille ta oli ära teeninud laste eest hoolitsemisega. Lähikonnas ei olnud nii lasterikast küüditatute perekonda kui Valge pere. Meesteta jäänud naised olid seal üksi või ühe-kahe lapsega.

Auväärses eas Koidula Valge on Enele öelnud, et tema lapsepõlv lõppes 14. juunil 1941. aastal. Tervisega oli tal ennegi muresid, kuid ema hoole ja eri retsepti järgi valmistatud võide toel Koidula kosus.

Loomavagunis sõit oli talle ränk katsumus, sest vagunis olnud tihedalt naisi, lapsi ja vanureid. Sõit kestis kuu aega. Teel oleku ajal algas sõda, mis tähendas, et nende rongil tuli idast läände suundunud sõjaväeešelonid läbi lasta.

„Tingimused olid ebainimlikud, ei jagunud süüa ega vett ja ma vaakusin vaguni põrandal elu ja surma vahel,” on vanaproua öelnud. Ta on õetütrele rääkinud, et emale teinud üks mees ettepaneku leivad ühte kappi panna, kuid Liidia Valge keeldunud, sest ei soovinud ennast Siberisse matta ega lapsi venestada.

Koidula koos vennaga hakanud koolitööd tehes vene keeles rääkima ja kui ema seda kuulnud, keelanud ta kodus vene keeles rääkimise ära. See näitas, et Siberis hoiti pere allesjäänud liikmeid ja ka eestlust.

Ene isa on tütrele rääkinud, et tema põhimõte olnud Siberis, et abiellub ainult eestlannaga. Kuigi Lehte Valge jäänud ammu Ennole silma, abiellusid nad 1952. aastal. Siberis sündis kolm last: Ene, Kalju ja Tiiu, Marika sündis pool aastat pärast pere Eestisse jõudmist.

Kõik eestlaste pulmad peetud seal omade ja lähemate tuttavate ringis kodus kaetud laua, muusika ja lauludega. Meenutuseks tehtud pilte. Peredes ristiti esmasündinud lapsed, seda tegi samuti küüditatu, Tartu ülikooli haridusega Viktor Lepik, kellel oli piibelgi kaasas. Pere esimese lapsena on Ene seal ristitud. Jutt sellest jõudnud komandantuuri, nii et tuli ettevaatlik olla.

Inimsusvastane kuritegu
Juristi haridusega Ene Muts peab küüditamisi inimsusvastaseks kuriteoks. „Erinevatel aegadel toimunud küüditamiste ühine tunnus on õigusvastasus, kuid kahel massiküüditamisel oli mitu olulist vahet: juuniküüditamine oli esimene ja seetõttu ootamatu, valitses teadmatus, pered lõhuti, mehed viidi vangilaagritesse ja lasti peagi maha või surid. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal oli midagi juba teada. Massilisi tapmisi ei toimunud.”

Meeste asukohta ja surma põhjust varjati kaua. Adele Onoper sai abikaasa kohta vastuolulisi teateid. Koidula Valgel on isa kohta kaks surmatunnistust. Alles 1990. aastate algul said lapsed teada oma isade tegeliku surmapõhjuse.

Paul Onoper viidi Sverdlovski oblasti Severurallagi vangilaagrisse, kus ta lasti maha 19.08.1942. Gustav Valge viidi sama oblasti Sosva vangilaagrisse, kus ta lasti maha 20.04.1942. Surmaotsused tehti kohtuväliselt, erinõupidamise poolt ja kaebeõiguseta.

Juuniküüditatud olid Siberis palju kauem, neid hakati koju lubama 1950ndate teisel poolel. Ene vanemad olid Siberis 17 aastat. Liidia Valge ja tema lapsed lubati koju 1956. aastal. Liidia tuli Eestisse Koidula ja Suleviga, vanemad lapsed olid abiellunud ja kuna abikaasadel luba puudus, tuli kauemaks jääda. Viimasena tulid Eestisse Lehte ja Enno lastega, juunis 1958.

Kodutallu keegi kohe ei saanud, elati sugulaste juures. Kõrgevarikul elas viis perekonda, neist kolm venekeelset. Maja ühes nurgas olid eluruumid Gustav Valge sugulastel, nii sai Liidia kahe lapsega peagi sinna. Kui Vahvuse ja Kalju pere Eestisse jõudsid, elas 10 inimest Kõrgevariku katusekorrusel. Kalju läks peagi Aleksandrovskojesse tagasi, sest ukrainlannast abikaasa ei kohanenud Eestis.

Karbatsi talus elas kolm perekonda ja Onoperid kodumajja ei saanud. Nad ostsid maja Vana-Nursi külla, kus Ene alustas kooliteed. Kool asus Siberisse küüditatud perekond Eelmäe talus, naasnud perenaine Liidia Eelmäe sai kõrvalhoones elada.

Paljud arvavad, et juuniküüditatud enam ei ela, elavad vaid järeltulijad. Päris nii see ei ole. Ene Muts teab, et tädi suhtleb aktiivselt Tiiu Dolenkoga ja side on ka samas külas elanud Kaia Näksiga.

Iljaki külla küüditatutest elavad Ivar Raag, Mare Otsep (sünd Eelmäe) ning vennad Olev ja Rein Kasak. Nende isa August Kasak oli koos Paul Onoperiga ühes vangilaagris ja hukati samal päeval.

Kuigi nõukogude ajal küüdimistest ei räägitud, tundsid küüditatud üksteist, hoidsid kokku ja külastasid üksteist. Nad jagasid omavahel teadmisi ja kogemusi. Adele Onoper sai 1965. aasta lõpul prokuratuurist enda, Pauli, Enno ja Feliksi rehabiliteerimistõendid. See tõend andis õiguse maja tagasisaamiseks. Pere kolis mais 1966 Karbatsi tallu tagasi.

1989. aastal hakati küüditamisest rääkima. Ene isa Enno Onoper korraldas 2001. aastal kodus kokkutuleku Aleksandrovi rajooni küladesse küüditatutele.

Koidula Valgele olnud raskeim hetk isa mahalaskmisest teadasaamine. „Kogesin vanemate valu, kui nad jagasid muret isa surmateatest,” märkis Ene Muts.

Tema sõnul on ajaloolaste ülesanne uurida ja selgitada, miks lasti maha süütud inimesed, millised oli mahalaskmise põhjused ja milline on põhjuslike seoste ahel, mis tegi võimalikuks inimsusvastase kuriteo – küüditamise.

„Kõige rohkem mõtleme vanaisadele, Gustavile ja Paulile, kelle surma-aastapäevadel sugulastega koguneme, sest nende ja teiste kannatusi ei tohi unustada,” ütles Ene.

 

 

 

Autor: Ene Mutsu kirjapandust tegi väljavõtteid MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 10/06/2021 09:44:37