Foto: Pixabay

Pussitatud mees jäeti abituna vereloiku, neli meest jõid end tööstuslikust lahustist surnuks – need olid mõned traagilistest sündmustest, millega pidi politsei möödunud aastal Võru-, Põlva- ja Valgamaal tegelema. Kurb ja sünge on korrakaitsjate jaoks see, et nendeni jõudvad koduvägivalla lood on muutunud samm-sammult üha raskemaks. LõunaLehe küsimustele politsei Lõuna prefektuuri mulluse tegevuse kohta meie kandis vastas Kagu jaoskonna politseikolonelleitnant Madis Soekarusk.

Kuidas võtate kokku aasta 2020 PPA Lõuna prefektuuri töömail?
Nii nagu kõigile teistelegi, oli 2020. aasta ka politseile ennekõike koroona-aasta. Saime hulga lisaülesandeid viiruspiirangute kontrollimisel, samuti trotsisime ja trotsime nüüdki iga päev ohtu, et eesliinil töötades iga viimane kui politseinik terve püsiks. Kuigi kriis pole kaugeltki läbi, oli heaks vahekokkuvõtteks meie tööle uuring, mis ütles, et kriisi lahendamisel on Eesti elanikud kõige enam rahul just politsei tööga. See on meile väga tähtis, et kogukond hindab meie pingutusi. Ühtki hinnaalandust me oma töös ei lubanud – sama võhmaga tegime liiklusjärelevalvet ja uurisime kuritegusid, valvasime piiri ja väljastasime dokumente. Uhke on olla meeskonnas, kes kriisist hoolimata ei lase pead norgu ning suudab sellise koormuse all sära silmades hoida.

Meie kandis ei toimunud nii hirmsaid asju nagu Mikk Tarraste relvastatud amokijooks Läänemaal, aga millised olid Lõuna prefektuuri kõige ärevamad hetked, kõige tõsisemad sündmused? Millised raskemad vägivallakuriteod Võru-, Põlva- ja Valgamaalt seda aastat meenutama jäävad?
Kõige traagilisemad tagajärjed Kagu-Eestis olid möödunud aastal üldjuhul olmetülide käigus aset leidnud tapmisted. Sagedamini tehakse raskeid isikuvastaseid kuritegusid just koduseinte vahel. Seetõttu eristus kindlasti mullu kevadel Valgas Pikal tänaval toime pandud tapmine teistest. Pussitatud mees jäeti vereloigus tänavale abita. Kurjategija põgenes. Politseil oli palju tööd: kuumadel jälgedel töötasid teenistuskoerad, tõendeid kogusid ka kriminalistid ja teised. Kahtlustatav tabati, kuid raskelt viga saanud mees paraku ellu ei jäänud. Kõige süü ühes pealtnäha tühises tülis, mida kaks täiskasvanut sõnadega lahendada ei suutnud. Sellistes juhtumites on tihti oma roll paraku ka liigtarbitud alkoholil. Kaine peaga suudetakse veel kompromisse leida. Purjus peaga oma tegudest ja nende tagajärgedest enamasti endale aru aga ei anta.

Üks markantsemaid juhtumeid oli kindlasti ka Verioral, kus tööstusliku lahusti joomine nõudis nelja mehe elu. Ajal, mil veel ei olnud ekspertiisi vastust, et mida mehed jõid, püsis mõistagi kahtlus, et tegu võib olla mõne sellise joogiga, mida näiteks teistelegi külaelanikele müügiks või juua on pakutud. Muidugi kardad hullemat, et ohus võivad olla palju enamadki. Ilmselt oli avalikkus sama jahmunud kui korrakaitsjadki, kui kuulsid, et peomeeleolu püüti luua lahustit tarbides. Raske mõista, et millise hinnaga ja mida üks janune inimene on nõus endale kõrist alla kallama.

Kuuldavasti on lähisuhtevägivald tõusutrendis – ja mitte tingimata sellepärast, et neid juhtumeid esineb rohkem kui varem, vaid neist antakse rohkem ja julgemalt teada?
Tõsi on, et mida enam julgustame kannatanuid korravalvurite poole pöörduma, seda paremini paistab välja probleemi ulatus. Kauged 1990ndad, mil räige vägivald oli omane enamasti organiseeritud kuritegevusele, on minevik. Küll on koduseinte vahel toimuv vägivald teinekord sellest vaat et veel jõhkramgi. Veel kümmekond aastat tagasi arvas nii mõnigi, et kodus ongi normaalne „pisut“ peksa saada. See, et lähisuhtevägivallavastane võitlus on üks politsei ja teiste partnerite prioriteetidest ning et asjaosalised ise aina julgemalt abi otsimas, aitab kindlasti suurel määral kõiki kodusid nii täiskasvanute kui ka seal kasvavate laste jaoks turvalisemaks muuta.

Koduvägivalla juhtumid, mis politseisse jõuavad, on tihti arenenud samm-sammult aina raskemaks. Algul loodetakse, et küll läheb üle, kuid sageli läheb lähisuhe aina vägivaldsemaks.

Iga lugu on äärmiselt traagiline ja tihti väga pika eellooga, enne kui politsei abi küsitakse: mees lõi naisele rusikaga mitu korda vastu pead; mees peksis naist vahelduva eduga hommikust õhtuni, kuni viimane metsa põgenes; naine virutas mehele taburetiga ja nõnda edasi. Rääkimata vaimsest terrorist, ähvardamisest, manipuleerimisest ja muust. Need on väga keerulised lood, mida pereringis tihti ei lahendagi. Seda tähtsam on kiirelt kaasata spetsialistid ja aidata peresisesele vägivallale punkt panna enne, kui tekitatud traumad veelgi tõsisemate või pikaajalisemate tagajärgedeni viivad.

Kuidas mõjutas politsei tööd koroonakriis – peale selle, et ajutiselt tuli peatada „Kõik puhuvad”-reidide tegemine?
„Kõik puhuvad”-reidide asemel suurendasime liiklusjärelevalves pisteliste kainuskontrollide mahtu ning õigupoolest tuvastasime möödunud aasta vältel isegi enam joobes juhte liikluses kui muidu.

Kui koroonakriis aga politseitöös midagi sisuliselt muutis, siis kõige enam meie harjumuspärast töökorraldust. Nimelt tuli päevapealt hakata kontrollima, et inimesed distantsi hoiaks või eneseisolatsioonis püsiks, maske kannaks või meelelahutuskohad õigel ajal sulgeks, alkoholimüügi piirangutest kinni peaks ja nõnda edasi. Kaasasime appi võimalikult palju abipolitseinikke, samuti tuli politseinikel teha ületunde, et kõik need ülesanded täidetud saaks.
Muudatusi töös oli palju ning praegugi võib juhtuda, et uute korralduste tõttu meie töö pidevalt muutub. Näiteks lisandus alles hiljuti vajadus kontrollida varasemast enam ühistransporti, kus viiruspiirangutest kasinalt kinni peetakse.
Oleme kriisiolukorras kõige enam õppinud, et suudame kiirelt kohaneda. Seda mõistagi ei saaks teha, kui poleks tööl motiveeritud politseinikke ja vabatahtlikke, kes on valmis kiirelt muutuda võivate suuniste järgi töötama. Muu hulgas töötama ka raskete inimestega, kes viiruspiiranguid millekski ei pea. Meie südameasi on aidata, et Eesti saaks võimalikult kiiresti normaalse elu juurde naasta. Loodame, et need aasta jagu kestnud pingutused viivad meid kõiki peagi ka selle sihini.

Ajakirjanikuna jääb mulle paratamatult mulje, et varavastastest kuritegudest teatab politsei vähem kui kunagi varem. Kas see on nüüd kommunikatsiooni küsimus ehk politsei ei pea tingimata vajalikuks avalikkust neist juhtumitest teavitada või on tõepoolest nii, et talude kõrvalhoonetest viiakse tehnikat vähem kui varem?
Kagu-Eestis on varavastased kuriteod jäänud enam-vähem samale tasemele. Oluline on ehk teada, et sellised kuriteod ei hõlma üksnes klassikalisi vargusi ega tähenda tingimata kuuri alt traktori ära virutamist. Tänapäeval on sellised varavastased kuriteod pigem seotud kelmuste ja tihti ka näiteks kauplustest alkoholi või toidupoolise varastamisega. Poevargused on olnud läbi aja probleem. Kaup on lettidel ja kui näib, et järelevalve vähegi nõrgem, siis ikka leidub katsetajaid.

Praegu on endiselt aga aina enam kurjategijaid varguste asemel läinud kelmuste teed. Näiteks lubavad veebis müüa kaupa, mida neil päriselt pole. Ka petavad inimestelt välja nende PIN-koode ning puistavad tühjaks arveldusarveid. Ehk et klassikaline „kõrvalhoonest käepärase varastamine“ on aina enam asendumas kelmustega veebis, kus kurjategijal pole vajadustki füüsiliselt kuriteopaigale kohale minna. Veebis on neil anonüümsus suurem. Samuti langeb vajadus varastatud vara realiseerida, sest veebis kelmatakse enamasti välja just raha.

Teadupärast on tõesti kuritegevuse vallas üks uusi trende kelmused. Kas võiksite tuua näiteid, kuidas mullu usaldavamaid inimesi ära kasutati? Millised olid kõige suurema varalise kahjuga kelmused meie piirkonnas?
Need kahjusummad ulatuvad sadadest kuni kümnete tuhandete eurodeni välja. Kohati on kurb vaadata, kuidas nüüdseks aastaid räägitud kelmusskeemid endiselt toimivad. Ühelt poolt tahaks öelda, et see näitab heas mõttes meie inimeste inimlikkust ja heausklikkust. Kui keegi väidab, et on hädas ja vajab rahalist tuge mingil põhjusel, siis jagub ka neid, kes oma säästud talle ära annaks.

Teisalt, kui selgub, et tegu on pettusega, kaotab inimene oma raha kurjategijale ning ühtlasi õõnestab see tema tahet aidata edaspidi neid, kes päriselt abi vajaks. Usaldus inimeste vastu kaob, ja nii ei tohiks see olla. Paljud välismaalt pärit kelmid maalivad eakatele prouadele näiteks pildi, et on erru läinud ohvitserid, kes sügavalt armunud mõnda siinsesse vanaprouasse. Armastuse nimel Eestisse jõudmiseks või muudest hädadest pääsemiseks on tarvis aga sadu, siis tuhandeid ja veel suuremaidki summasid.
Endiselt on käibel needki kelmusskeemid, kus väidetakse telefonitsi, et lähedane on sattunud pahandusse või õnnetusse, mille kiireks klattimiseks on tarvis teha kiire ülekanne. Mõni memm kuuleb sellist stsenaariumi aasta vältel kordi. Paraku on ka juhtumeid, kus sama inimene langeb aasta vältel mitu korda sama kelmuse ohvriks. Heausksed inimesed lihtsalt ise ei taha uskuda, et keegi võiks niivõrd alatult käituda ja mitu korda samal põhjusel neilt raha välja petta.

Mida võiks välja tuua politsei töövõitudest möödunud aastal siinmail?
Kuritegevus ei kao ka aastasadade pärast kuskile ning ikka on nii, et varem või hiljem saavad kurjategijad oma teenitud karistuse. Teinekord on väga suur töövõit, kui mõni pikaajaline uurimine saab kohtulahendi. Teinekord on suurim töövõit see, kui saad kasvõi näiteks piirkonnapolitseinikuna abiks olla mõnele kohalikule elanikule küsimustes, mis teda just parasjagu vaevavad. Isegi kui tegu pole kuriteoga.

Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis Kagu politsei üks suurimaid võite on kahtlemata hoopis see hetk, mil Võru Koreli pargis tulid kaks last ja naine appi, et elustada ootamatu terviserikke saanud politseinikku. Aeg abi andmiseks oli üürike. Asjaosalised tegid aga kõik endast oleneva nii, et inimelu päästa. Oleme seniajani nendele inimestele väga tänulikud ja eriti hea meel oli, et saime neid kõiki ka vahetult südamest ise toona tänada.

Kui tihti juhtub, et igapäevase politseitöö käigus saab korrakaitsja näo naerule? Milliseid markantsemaid vahejuhtumeid, rutiinist erinevaid sündmusi Kagu-Eestis politseitöös ette tuli?
Üks värvikamaid ja vahvamaid kogemusi oli möödunud aastal Antsla hipilaagri külastamine. Mureks seal oli, et viiruspiirangutest ei pruugita täiel rinnal kinni pidada. Inimesed kohapeal olid aga ise ütlemata säravad, kõiksugu huvitavaid ja kummalisi lahendusi igapäevaeluks püsti pannud ning nende päikseline loomus nakatas kohe ka muidu vaid tumedaid kuriteopaiku väisavaid politseinikke. Tõsi, hipiks siiski ükski politseinik ei hakanud, küll püüdsime koostöös leida häid lahendusi, mis seda naerul nägu kellelgi asjata eest ei kaotaks.

Mida sooviksite või soovitaksite meie piirkonna inimestele käimasolevaks aastaks, et meil kõigil oleks turvalisem elada ja politseil oleks tööd vähem?
Vähem alkoholi. Ja rohkem läbimõeldud teistega arvestavaid otsuseid!

 

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 25/02/2021 10:08:20