Küsitlus

Kuidas tähistasid vabariigi aastapäeva?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

LAHUTATUD MEHE KIBE PIHTIMUS: riigisüsteem on naiste poole kaldu, isadest sõidetakse lihtsalt üle

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Foto: Pexels

Kagu-Eesti mees on riigi peale kibestunud, sest lahutusprotsessi käigus on ta jäänud ilma nii oma kodust kui ka laste hooldusõigusest ja ees terendab priske elatisraha maksmine.

„Kas te olete huvitatud kirjutamast lugu, kuidas Eestis isadesse kohtusüsteemis ja lastekaitses suhtutakse?” pöördus LõunaLehe poole ühes Kagu-Eesti väikelinnas elav Janek. „Olen nõus kõigest rääkima avalikult. Ma ei ole Eestis ainuke isa, vaid neid on palju, kellest riigiaparaat sõna otseses mõttes üle sõidab. Teema on õhus, kuid see vaikitakse maha ja keegi sellega ei taha tegeleda.”

Avaldame Janeki loo sisuliselt muutmata kujul, laste kaitseks ei avalda me täpset sündmuspaika ega rohkem nimesid või asjaosalisi identifitseerida võivaid andmeid. Laste ema ehk teist osalist tähistame initsiaaliga T.

„Kuidas alustada ... kurb ja keeruline lugu on.

Lahkuminek hakkas pihta 2018, kui abikaasal kehakaal vähenes, ta muutus saledamaks ja enesekindlamaks ja leidis ka endale uue silmarõõmu. Kuna mina olen selline mühkam, siis mis seal ikka – nagu kalts uksest välja. Ütles, et lihtsalt armastus sai otsa ja ongi kõik. Ja nüüd oleme kohtu vahet käimas ja minust on tehtud kohtus nii-öelda asotsiaal.

Elasime sisuliselt kaks aastat juba enam-vähem lahus. Poolteist aastat põhimõtteliselt mina kasvatasin üksi meie kolme last. Lapse ema käis nii kord nädalas meie väikelinna kodus, tuli laupäeva õhtul ja lahkus pühapäeva päeval. Kõik ülejäänud kuus päeva tegelesin mina kolme lapsega.

Kogu see asi sai alguse eelmise aasta juuli lõpus. Ta tuli koju, meie ühisesse eluasemesse ja ütles, et tahab võtta lapsed kolmeks-neljaks nädalaks enda juurde Tartusse – et kas ma luban. Ma siis nagu lubasin. Kolmeks-neljaks nädalaks enne kooli, augusti lõpu poole toob väikelinna tagasi. 27. juulil läksid lapsed emaga Tartusse ära, ma jäin üksi väikelinna. Ja siis tuli nagu välk selgest taevast. 21. augustil helistas Tartu kohtumaja kohtusekretär ja ütles, et 27. augustil on kohtuistung esmase õiguskaitse teemal.

Juuratudeng esindajaks
Mul on naaber, kes õpib juurat – varsti saab magistri kätte. Pöördusin jooksuga tema poole. Olin juba kuu aega varem naabritele kogu oma loo ära rääkinud. Nad olid tähele pannud, et meie peres on midagi väga valesti, ei tihanud küsida, aga ma lõpuks ei jõudnud kannatada ja tegin suu lahti – poolteist aastat olin seda kõike enda sees hoidnud.

Naabripoiss küsis kohtusekretäri käest, et miks meile antakse ainult viis-kuus päeva kohtuks valmistumiseks. Peame ju andma oma seisukohad ja teise osapoolena peaksime saama selleks kaks nädalat. Sekretär oli öelnud, et teda ei huvita, kohtunik otsustas nii.

Proovisime siis oma seisukohti kokku klopsida. Teine osapool oli enda omi andnud 16 lehekülge – et kuidas mina olen põhimõtteliselt alkohoolik, asotsiaal, puuküürnik ja kasutasin laste vastu vaimset vägivalda.

Okei, need seisukohad olid olemas. 7. augustil oli kohtuistung ja mind põhimõtteliselt löödi risti. Tundus, et otsus oli juba ette ära tehtud ja mina läksin kohtusse seda kohtuotsust lihtsalt kuulama. Et lihtsalt võeti kohtu poolt üks isa ja löödi pea sõna otseses mõttes mättasse.

Kusjuures meil oli laste emaga selline kokkulepe, et ta tahtis saada 350 eurot maja ülalpidamise kulude katteks. Maksin talle kaheksa korda. Eelmisel aastal oli kevadel eriolukord, koolid olid distantsõppel ja laste trenni ei olnud. Siis maikuus maksin talle 250 eurot 350 asemel. Kui ülekande ära olin teinud, siis kümme minutit hiljem tuli telefonikõne, et kas ongi kõik või, jätadki mind sajast eurost ilma. Seletasin, et koolid ja lasteaiad kinni, kulutusi polnud. Ütles, et ma kahetsen veel seda.

Tuli laupäeva õhtul koju, pühapäeva hommikul kohvilauas andis mulle lahutusavalduse. Mehe ja naise lahtrid. Tema lahtrid olid kõik täidetud – et tema tahab lahutust. Minu reaktsioon oli šokk. Nii ongi või? 2002. aastast oleme koos elanud ja ongi kõik või? Mina siis enda lahtreid ära ei täitnud, tahtsin väikest settimisaega.

Nädal aega hiljem tuli uuesti koju ja pühapäeva hommikul kohvilauas ütles: nüüd on selline lugu, et see väikelinna maja läheb müüki. Kuna maja on abikaasa ainuomand, siis temal on otsustusõigus. Kusjuures kui maja 2006. aastal ostsime 650 000 krooni eest, siis mina maksin kolmandiku hinnast – 220 000 krooni. Mul on panga väljavõtetes see tõend olemas. Mina maksin toona selle summa – ja nüüd maja müüki.

Läks natuke aega mööda, vist kuu aega. 2. juulil laekus mulle postkasti tavaline kiri, saadetud abikaasa advokaadi poolt: palun vabastada elamispind, vist 13. juuliks. Et mind plaaniti nagu kaltsu hops! majast välja visata. Et kõik, aitab. Viitasime naabripoisiga perekonnaseaduse paragrahvile, mis käsitles abikaasade ühist eluaset. Asi justkui vaibus. Aga hiljem tuli advokaadilt korduskiri sellesama nõudmisega ja juba tähituna.

Enne kui see asi oli, olin umbes mai lõpus pöördunud väikelinna lastekaitse poole. Rääkisin lastekaitsespetsialistile kogu loo ära. Et põhimõtteliselt olen mina poolteist aastat lapsi üksi kasvatanud. Nad olid kõigest teadlikud.

Tüli peretoetuste üle
Juunis tekkis see küsimus, et mina olen lapsi üksi kasvatanud, aga laste ema saab 720 eurot peretoetusi. 520 kolme lapse peale ja ühe lapse puude pealt lisandub 160 eurot. Juulis sain sotsiaalametilt 160 eurot puudetoetust, aga põhitoetus läks ikka emale. Augustis sain mina kogu selle summa.

Aga kui võtsin laste emalt selle 720 eurot ära, siis ta kohe oma advokaadiga vaidlustas selle, kiirreageerijad olid.

Tuli siis august ja see esmase õiguskaitse istung. 28ndal tuli otsus, et laste elukoht ja kool anda emale. Pärast kohtudokumentidest vaatasime, et ta oli kas 26. või 27. juulil sõlminud Tartus aastaks neljatoalise korteri üürilepingu. Kõik hästi ära plaanitud. Sõlmitakse üürileping, siis tullakse samal õhtul kohe minu juurde ja küsitakse nii-öelda luba, et viia lapsed Tartusse kolmeks-neljaks nädalaks.

Esmase õiguskaitse dokumentidest pärast vaatasime ka seda, et juba augustikuus oli abikaasa hakanud kibekiiresti laste kooli ja lasteaia korraldamist ajama. See toimus minu selja taga, mina ei teadnud sellest midagi. Ta teadis väga hästi, et mina ei anna allkirja, et lapsed Tartusse kooli panna.

Augusti kohtuistungiks olid lastel koolid ja lasteaed põks! ära valitud ja paika pandud, mina sain sellest kohtus teada. Kohtus abikaasa mainis ka möödaminnes, et vahetas perearsti ära. Hoppa, see ka veel. Kohus tegi otsuse, et lapsed emale. Ja ongi kõik, lapsed ära võetud.

Kohus tegi sisuliselt otsuse, et lapsed tuleb anda emale, kuna ema on pedagoog. Hiljem mõtlesin, et lähiajaloost üks näide pedagoogide kohta on Pol Pot (Kambodža kommunistlik diktaator – toim). Tema oli ka hariduselt pedagoog. Tundub, et pedagoogidele ongi absoluutselt kõik õigused antud. Anti kergelt mõista, et ega Eesti Vabariigis tavainimene lapsi kasvatada ei tohigi, kui tal pole pedagoogilist haridust.

Ma ei olnud selle otsusega nõus ja vaidlustasime kohtus asja edasi. Saatsime kohtule ka oma seisukohad, selle, mis meil augustis puudu jäi. Töötasime nendega pea kuu aega. Koos lisadega sai neid vist 41 lehekülge. Lükkasime ümber esmase õiguskaitse 16 lehekülge seisukohti, andsime teada, et mul on viis inimest nõus tulema kohtusse tunnistama, et abikaasa ei kasvatanud poolteist aastat lapsi, vaid käis ainult nädalavahetustel kodus. Kohus seda ei arvestanud.

Kui ma tol 27. augusti istungil esitasin kohtus seisukohti, mis tundusid abikaasale kahjulikud olevat, mainisid kohtunik, laste advokaat ja abikaasa advokaat kohe, et see ei puutu asjasse, on teisejärguline. Kõik asjad on teisejärgulised!

Et siis jah, see augustikuu kahetunnine istung – me naabripoisiga lihtsalt läksime seda eelotsustatud kohtuotsust kuulama. Kohus määras teise istungi 22. septembriks. Enne seda andsime oma seisukohad ka ära. Abikaasa kohtusse ei ilmunud, teatas päev enne, et jäi haigeks. Seal oli hästi kummaline kuulata nii kohtuniku, laste riikliku advokaadi kui ka naise advokaadi poolt üht lauset: jätame mineviku, keskendume tulevikule. Umbes, et ema võttis lapsed ära ja kõik on õige, keskendume nüüd tulevikule. Ma saan aru jah, et peamegi keskenduma, aga kas selline asi ongi seaduspärane või?

Meenus, et kui 27. augustil viitas minu nõuandja ühele riigikohtu lahendile, siis laste advokaat naeris selle välja. Aga kui tuli 28ndal kohtuotsus, et lapsed emale üle anda, oli seal välja toodud täpselt sama riigikohtu lahend, millele meie viitasime. Kuigi kohus oli seda valikuliselt hakkinud, viidatud oli sellele osale lahendist, mis oli emale kasulik, ja see osa oli välja jäetud, mis oleks olnud mulle kasulik. Juba sellega tekkis mul küsimus, et maakohus on nii pädev, et sõidab riigikohtust üle.

Edasikaebamisele ei kuulu
Loomulikult kaebasime selle maakohtu otsuse ringkonnakohtusse edasi. Ootasime siis seda otsust. Lõpuks potsatas postkasti meie toimikus kiri, et ringkonnakohus on otsustanud kuulutada maakohtu otsuse õiguspäraseks. Kummaline on see, et ringkonnakohus ei võtnud mitte ühtki seisukohta – lihtsalt labaselt kuulutab maakohtu otsuse õiguspäraseks, jutul lõpp. Ja üks lause oli veel: riigikohtusse edasikaebamisele ei kuulu. Oligi korras, kõik, nii lihtne.

Lõpuks ma kolisin pere ühisest eluasemest välja – 31. augustil. Mõnisada meetrit eemale üürimajja. Mul pauguga polnud elamispinda võtta, teadsin, et läheduses tühi maja, rääkisin omanikuga ja ta oli nõus, et mine ela. Sõlmisime üürilepingu ja nüüd ma siis siin „rõõmsalt” elan.

Kohus andis soovituse emale, et laste suhtluskord peab jääma. Aga selle suhtluskorraga on nii, et ainult nooremad lapsed käivad minu juures. Vanim ei käi, sest tema vihkab mind, nagu kohtunik oli öelnud vestluse põhjal enne esmast õiguskaitset.

Meenus sellega seoses, et kohtunik vestles nooremate lastega iseseisvalt ja eraldi, aga vanimaga rääkis ema juuresolekul – ema hoidis samal ajal lapse kätt. Kuigi tegelikult peab see toimuma ilma vanemate juuresolekuta. Kohtunik mainis veel, et kui ta vestlusele tuli, siis ahjust tuli välja kook. Kook koogiks, aga lõpuks tehti see otsus minu kahjuks. Nooremad lapsed tulevad kaks korda kuus reede õhtul väikelinna ja pühapäeval lahkuvad. Oleme abikaasaga nende transpordi ära jaotanud.

Läheme kronoloogiliselt edasi. Kuna mind visati nagu kalts majast välja, siis hakkasin oma uut elu rajama põhimõtteliselt nullist. Ühisest eluasemest võtsin kaasa pesumasina, teleka, voodi, ühe riidekapi, raamatud, isevalmistatud raamaturiiulid, oma riided ja mõned tööriistad. Aga siis vahetati välja selle eluaseme ukselukk – et ma jumala pärast rohkem asju kaasa ei võtaks. Vist võidab see, kel on surres rohkem asju. Või tahetakse neid hauapanusteks, ei oska öelda.

Et põhimõtteliselt kõiki neid asju, mis on pere ühises eluasemes, ka minu isiklikke või kooselu jooksul soetatuid, neid loetakse nüüd abikaasa ainuomandiks. Kuna maja on tema ainuomand, siis tunduvad ka majas olevad asjad olevat tema ainuomand. Päris palju asju jäi sinna majja maha. Eks kohtuga kunagi jõuame varajagamisega niikaugele ka.

Vaidlus elatise üle
Läheme edasi. Maksin novembris abikaasale 250 eurot elatisraha. Pidin septembris-oktoobris end natuke jalule putitama. Ostsin kohvimasina ja veekeetja, potid-pannid-taldrikud, et kui lapsed on minu juures, siis nad ei peaks päris pulkadega sööma. 8. novembril tegin abikaasale esimese ülekande – 250 eurot ehk 25% minu reaalsest sissetulekust. Mul on endal ka kulutused: üür, elekter, vesi ja kaks korda kuus käivad nooremad lapsed minu juures. 9. novembril oli siis abikaasa saatnud kohtule hagiavalduse lastele elatise väljamõistmiseks.

Sain šoki, kui nägin summasid, mis abikaasa oli kirjutanud kuluvat laste ülalpidamiseks. Müstika. Kokku kulub kolme lapse kasvatamiseks Tartu linnas – saan aru, et see on natuke suurem ja kallim kui meie väikelinn – keskeltläbi 2340 eurot iga kuu. Abikaasa tõi välja ka kulutuste loetelu.

Abikaasa tahtis kirjalikku menetlust, aga meie leidsime, et need on nii müstilised summad, ja nõudsime istungit. Kohus otsustaski, et teeme istungi. See toimus nüüd hiljuti, 4. veebruaril. Abikaasa istungil ei osalenud.

22. septembri istungil olid kohtunik ja laste advokaat surunud meile peale teha perelepitust. Ma saan aru, et see vähendab kohtu koormust pereasjades. Et ehk saab ilma kohtuta kogu selle protsessi läbi, peaasi, et nemad ei peaks tööd tegema. Nojah, maikuus väikelinna lastekaitsetöötaja kah soovitas, et tehke perelepitus läbi. Kolm etappi: abielulahutus, varajagamine ja suhtluskord. Leppisime väikelinnas lepitusaja kokku ja tegime ühe 90-minutilise etapi läbi. Kolm päeva enne uut lepitusaega saabus abikaasalt kiri, et tema loobub, kuna lepitus polnud sõltumatu. Et teda rünnati – kuna ma küsisin: „Sa tahad lapsed ära võtta, kus te elama hakkate, sul pole Tartus elamispinda ju?” Esitasin mõningaid ebameeldivaid küsimusi, millele ta ei osanud esimese ropsuga vastata. Siis ta hakkas süüdistama nii mind kui lepitajat, et ründasime teda ja surusime teda nurka. Ütlesime siis lastekaitsele, et teine osapool lepitusest loobus, öeldi, et eks siis kohtulugu. Ja siis abikaasa sõnad olid: kui sina tahad sõda, siis sina saad sõja.

Tema stsenaarium on siis see, et annab lahutuse, võtab ära lapsed, viskab mind elamisest välja, müüb maja maha ja paneb mulle elatise peale.

Elatisest siis – tema hakkas minu käest nõudma maksimumsummat: kolm korda 292 eurot. Et kui minul on netosissetulek keskeltläbi 1000 eurot, siis tema tahab minu käest saada 876 eurot iga kuu.

Maksin siis novembris, detsembris, jaanuaris ja nüüd veebruaris 250 eurot abikaasa arvele. Nädal tagasi oli kohus ja nüüd 23. veebruaril tuleb otsus, et kui suure summa ulatuses ma pean elatist maksma.

Kohus oli teatanud abikaasale, et 11. jaanuariks pidi tema mingi kompromissi saavutama selle summa osas, mida tema tahab. Mina pakkusin 250, tema tahab 876. Et äkki leiame selle kuldse kesktee. Aga 11. jaanuar läks mööda ja minuga ühendust ei võetud, kompromissi ei pakutud.

Kui mu esindaja juurat õppis, siis tema oli kuulnud, et maakohtud on hästi emade poole kallutatud. Aga nüüd augustis ja septembris koges ta ise ka, kui kallutatud on kogu see krempel. Näiteks saime teada, et laste riiklik esindaja ja maakohtu kohtunik olid olnud advokaadibüroos kolleegid. Laste esindaja kohtus kaldus hästi agressiivselt kohtunikku kaitsma. Kallutatus ja kokkumäng. Ja kui pöördud isana lastekaitse poole, siis nad kuulavad sind viisakalt ära, aga kui on vaja hakata otsuseid tegema, siis panevad pea liiva alla. Leiavad kohe 1001 põhjust, et midagi mitte teha. Kui aga läheb ema lastekaitsesse, siis absoluutselt kogu tema juttu võetakse puhta kullana.

Olen mõelnud, et tänapäeva meestel on kohtusüsteemi järgi elus ainult kaks põhirolli. Kui abielu või koosolemine on okei ja toimib, siis mehe roll on olla spermadoonor. Ja kui abielu puruneb, siis oled rahamasin.

Et mis ma siin halan – ütleme nii, et ma pole Eestis ainuke selline süsteemi ohver, aga ma julgen välja tulla, kuna põhiseaduse järgi on Eestis sõnavabadus.”


Väljavõtteid kohtu esmase õiguskaitse otsusest
* Kuni 27.07.2020 elati T-le kuuluvas eramus X linnas. T. on alates 2003. a töötanud Tartus ning sõitnud töökoha ja X linna vahet. Pärast kooselu lõpetamise otsust on Janek keeldunud T-le kuuluvast eramust lahkumast. Seetõttu kolis T. koos lastega Tartusse üürikorterisse.
* T. ja lapsed näevad oma edaspidist elu seotuna Tartuga, kuna Tartus on lastele paremad hariduslikud võimalused ning Tartus asub T. töökoht. Kogu kooselu jooksul on T. katnud kõik lastega seotud kulutused ning teinud kõik lastele vajalikud toimingud, mis puudutavad nende heaolu, haridust, huvitegevust jm. Sellest hoolimata taotles Janek mais või juunis 2020 kõikide peretoetuste määramist iseendale argumendiga, et tema kasvatab lapsi üksinda, milline väide ei vasta tõele. Seetõttu lastele vajalike maksete tasumise eest vastutab T., kuid toetused laekuvad Janekile. Janek ei ole toetusi laste huvides kasutanud. Samuti ei kanna Janek iseenda kulutusi elamus, vaid neid kulutusi teeb T. T. leiab, et laste isa otsused ja käitumine on laste huvidega vastuolus. Laste igakordse viibimiskoha ja elukoha määramise õigus peaks olema laste emal, kes seab esikohale laste huvid, mitte oma isiklikud huvid.
* Esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses on täiendavalt märgitud, et lapsed on ise avaldanud soovi Tartusse ema juurde jääda. Samas on laste isa sellele vastu ning hakkab neid X-i nõudma. Kuivõrd Tartus on korraldatud lastele õppetöö alustamine uutes koolides ja koolieelses lasteasutuses, tuleb kiiresti reageerida ning otsustada, et lapsed jäävad ema juurde Tartusse ning alustavad siin õppetööd. Laste ema poolt on selleks kõik ettevalmistused tehtud.
* Kohus tutvus laste elamistingimustega ja kuulas lapsed ära 21.08.2020 Tartus. Laste sooviks oli elada koos emaga uues Tartu kodus ning minna uude kooli/lasteaeda. Nooremad lapsed rääkisid positiivselt ka isast ning temaga kohtumistest, kuid tagasi X-i minna ei soovinud. Vanim laps see-eest ei suhtunud isasse hästi, öeldes, et isa teeb emale haiget.
* Tartu linnavalitsuse esindaja lastekaitsespetsialist leidis ärakuulamisel, et avaldaja taotlus on põhjendatud, lapsed vajavad selgust oma tulevase elukorralduse osas.
* Lastele määratud esindaja vandeadvokaat toetas ärakuulamisel samuti avaldaja taotlust ning leidis, et selle rahuldamine on laste huvides. Laste esindaja taunis seda, et avaldaja on elukohta vahetanud ilma isa nõusolekuta, kuid nõustus avaldajaga selles, et Tartus on lastele tagatud paremad valikud haridustee jätkamise osas.
* Kohtu seisukohti: kohus ei kahtle, et mõlemad vanemad soovivad lastele parimat, kuid vanemate omavahelise sisulise kontakti puudumise ja möödarääkimiste tõttu on jäänud kannatajateks lapsed, kel puudub selgus oma lähituleviku osas. Lastekaitseseaduse kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Kohus leiab, et laste huvides on praegu esmatähtis luua selgus nende tulevase elukorralduse osas. Selles osas on initsiatiivi võtnud laste ema, kes on asunud koos lastega elama Tartusse ning leidnud laste haridustee jätkamiseks sobivad õppeasutused. Kohus veendus ärakuulamisel, et uus elukoht Tartus vastab laste vajadustele. Kohus on seisukohal, et laste elukohta ja haridust puudutavates küsimustes otsustusõiguse üleandmine avaldajale vastab laste huvidele ning esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada. Esialgse õiguskaitse korras nendes küsimustes otsusutusõiguse üleandmine avaldajale annab lastele selguse nende elukorralduses, sellega koos ka stabiilsuse ja turvatunde.


Kuidas kommenteerib kohus Janeki seisukohti kohtu kallutatuse ning ebaõigluse osas?

Annett Kreitsman, Tartu kohtute pressiesindaja:
Küsitud tsiviilasja puhul on tegemist poolelioleva menetlusega laste hooldusõiguse üle käivas vaidluses, seega on praeguses menetluse seisus võimalik kohtu poolt anda vaid üldine ülevaade.

Kohus on teinud selles asjas 28. augustil 2020 määruse, millega on rakendanud esialgset õiguskaitset, ning andnud menetluse ajaks emale otsustusõiguse laste elukoha ja õppeasutuste valiku osas. Kohtu põhjendused on vastavas määruses kirjas ning osapooltele edastatud. Samale määrusele esitas Janek määruskaebuse, mille Tartu ringkonnakohus jättis rahuldamata. 22. septembril toimus kohtuistung, kus nii Janek kui avaldaja nõustusid pöörduma perelepitaja poole ning kohustusid teavitama kohut selle tulemusest. Praeguse seisuga ei ole kohut lepituse tulemusest siiani teavitatud, millest kohus järeldab, et lepitus kestab.

Kohus on asja arutamisel järginud seadust. Laste ärakuulamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 5521, mille järgi on kohus ka tegutsenud.

Lastele on määratud riigi õigusabi korras esindajaks vandeadvokaat. Advokaadi määrab riigi õigusabi infosüsteem, mida haldab Eesti Advokatuur, mitte kohus. Kohtu poole ei ole pöördutud taandamisavaldusega.

Iga kohtusse jõudnud asja puhul kaalub kohus hoolikalt konkreetseid asjaolusid ning otsus tehakse sellest lähtuvalt.

 

 

 

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 18/02/2021 10:27:19

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247