Põlva vallavõimu poolt läbiviidud maadevahetus on otsast lõpuni vassimisega täidetud tehing, mis kahjustas olulisel määral vallakodanike huve. Eesmärgiks oli vältida vallavara võõrandamise otsuse arutamist volikogus – selleks väideti tehingu väärtus olevat napilt allpool volikogu otsustuspiiri ja sobiliku numbri saamiseks kasutati ainulaadset, Põlva vallavalitsuses leiutatud kinnisvara hindamise metoodikat.

Lühidalt kokku võttes vahetas vallavalitsus omaalgatuslikult üle kaheksa hektari suuruse Põlva vallale kuuluva raieküpse metsa ja viljaka põllumaaga kinnistu kirikule kuulnud maatüki vastu, et ehitada sinna endale uus vallamaja. Vahetusse läinud maade väärtuseks hindas vallavõim pisut üle 28 000 euro, mis jääb napilt alla volikogu otsustuspiiri. Volikogus ilmsiks tulnud tehingut kommenteerinud volikogu liikmed Anti Rüütli ja Tarmo Tamm pidasid seda maa tõenäolisest turuväärtusest poolteist kuni kaks korda madalamaks. Mis tähendab, et tehingu pidanuks heaks kiitma volikogu.

Vallajuht väidab, et vahetusse läinud vallavara väärtuse annab meile teada 2019. aasta maatehingute keskmine number. Miks nõuavad pangad sel juhul kinnisvara tagatisväärtuse määramiseks atesteeritud kinnisvarahindajate hindamisakte ega rahuldu möödunud aasta kõigi tehingute keskmisega? Just seetõttu, et keskmine number kõneleb meile millestki muust – minevikutehingute keskmisest, mitte konkreetse objekti turuväärtusest. Vallavara võõrandamisel on teinegi nõue: lõplik hind pannakse paika enampakkumisel ning hindamisakt on vajalik alghinna määramiseks, et maksumaksjale kuuluv vara oleks hüvitatud parimal võimalikul moel. Muidugi pole välistatud ka kokkuleppehind või isegi tasuta vara võõrandamine ehk kinkimine – need võimalused on ainult volikogu pädevuses, et vältida korruptsiooniriske, mida riigikontroll hindab kõrgendatuks just kohalikes omavalitsustes. Paraku on Põlva valla juhid toiminud täpselt vastupidiselt korruptsiooniennetamise põhimõtetele ja ainult nemad teavad, miks.

Vallavalitsuse selgitustest paistab ainult vastuolu kehtiva vallavara võõrandamise korraga, kuid mitte vettpidav argumentatsioon sellise käitumise toetuseks. Vallajuhi läbipaistvat tegutsemist tõendavat Põlva valla kodulehe tunnistamine Eestis parimaks. Teil võib ju olla maailma parim koduleht, kas kümne või 110 erineva faktori põhjal, kuid põhimõttelistes valla arengut kujundavates aruteluküsimustes saab see olla ka täiesti infovaene. Tüüpiliselt mahtus eelmise volikogu istungi kokkuvõte valla kodulehel vähema kui 1000 tähemärgi piiresse: seda oli ligikaudu sama palju kui eelmise lõigu algusest selle lause lõpuni.

Arutelu volikogu koosolekul kestis tublisti üle tunni. Mitme minuti eest te käesoleva teksti eelmise kahe lõigu lugemist alustasite ja kas selle ajaga oleks võimalik kokku võtta nii pika arutelu olulisemad vaidluskohad kui ka peamised argumendid poolt ja vastu? Tundub, et selle küsimuse võibki jätta retooriliseks, kuna infot vallavõimu suure eelarvelise ning elukeskkonda kujundava mõjuga otsustest ammutavad kodanikud juba pikemat aega alternatiivsetest sotsiaalmeedia kanalitest, erameediast või rahvusringhäälingust, mitte valla maksumaksja poolt kinni makstud Põlva Teataja veergudelt või valla kodulehelt. Rohkem teadmist valla tulevikku puudutavatest olulistest otsustest ja vaidlustes on kodanikud saanud vaatamata vallavalitsuse pingutustele, mitte tänu nendele.

Läbi avaliku dokumendiregistri liigub päevas kümneid kirju, näiteks 10. novembril on neid Põlva vallavalitsuses registreeritud 35. Kuus võib neid kokku tulla seega umbkaudu 700 ja neist ainult mõned üksikud puudutavad volikogu ja avalikkuse huviorbiiti kuuluvaid teemasid. Vallajuhi väide, et avalik dokumendiregister katab teavitamise kohustuse, eeldab, et kodanik peab üksikuna suutma töödelda sama palju infot, kui suudab toota enam kui 60 ametnikuga asutus ja temaga infovahetuses olevad osapooled.

Vallavalitsuse hoolsuskohustus on tuua suure avaliku huviga teemad volikogusse arutamiseks, kuid seekord toimis vallavalitsus vastupidi – tegi kõik selleks, et volikogu ei segaks võtmetähtsusega tehingut uue vallamaja ehituse läbisurumiseks. Asi tuli ilmsiks ainult tänu volikogu liikme Anti Rüütli päringule, tema juhtumisi elab vahetusse läinud maatükkide kõrval ning oli tunnistajaks lageraiele endises valla metsas.

2019. aastal lükkas volikogu samal eesmärgil ette pandud hoonestusõiguse seadmise tehingu tagasi. Seejärel volikogu liikmete eestvõttel keskkonnas petitsioon.ee läbiviidud rahvaküsitlusel Põlva uue vallamaja ehituse teemal väljendas 98% vastanutest vastuseisu. Poolthääletajaid oli vähem kui volikogus hoonestusõigust toetanud saadikuid.

Kui vallajuht tegutses seekord volikogust mööda hirmust tehingu tagasilükkamise pärast, siis järelikult ei usalda see võim oma rahvaesindust. Miks peaks rahvaesindus sellisel juhul usaldama niisugust vallajuhti?

Kahtlane maadevahetus ei aita kuidagi kujundada paremat avalikku teenust, kuna läbipaistmatu ja sahkerdav asjaajamine on olemuslikult vallakodanikule kahjulik. Hea avalik teenus ja elukeskkond leiavad kodaniku mitte vallavanema kabinetis, vaid eeskätt väljaspool seda. Samuti heidab vallajuhi argumentatsioon varju üllale eesmärgile teha korda Põlva keskuse väärtuslikum muinsuskaitseobjekt, kuna millegipärast eeldatakse, et kiriku kordasaamiseks peab rahvas tingimata tegema ohverduse uue vallamajaga ehituseks, mille maksumus kataks nii rahastuseta jäänud lasketurismikeskuse kui lasteaia soojustamise kulud. Ja täiesti asjassepuutumatud on Riigi Kinnisvara ASi plaanid riigimajaga: Põlva kesklinn pole mõni metropol, kus teenused ebamõistlikesse kaugustesse laiali valguvad.

 

Autor: IGOR TARO, Põlva vallavolikogu liige
Viimati muudetud: 12/11/2020 11:32:50