Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

„Operatsioonilaual olin nagu tapalaval”

Puusaproteesi läbinu demonstreerib: kui jalad on asetatud sirgelt, siis on üks teisest mitu sentimeetrit lühem. Foto: Vidrik Võsoberg

Põlva naisel läks sel suvel puusaproteesi paigaldamise operatsioon sedavõrd kehvasti, et ta pelgab, et leiva teenimiseks enam tööd teha ei saa ning elu lõpuni tuleb toimetada invaliidina. Juhtum tõstatab küsimused: kes kontrollib arstide töö kvaliteeti ning mida saab lihtne inimene teha, kui meedikute pingutused tema tervise parandamiseks kõige kiuste äparduvad ja tulemus on pigem vastupidine?

Proua Vilma (64) Põlvast sai umbes kuus aastat tagasi ühe puusaproteesi ning 15. juunil läks ta Tartu ülikooli kliinikumis operatsioonilauale, et ka teine vigane puusaliiges kunstliku vastu välja vahetataks. Arstide suhtes ettevaatlik naine tahtis olla operatsiooni ajal teadvusel ja nii tehti see üldnarkoosi asemel kohaliku tuimestusega. Paraku osutus nii proteesi paigaldamine kui sellele järgnev proua jaoks tõeliseks õudusunenäoks.

„Arstid rikkusid mu jala täiesti ära,” alustab Vilma kokkuvõtlikult. „Protees on nii halvasti ja valesti pandud, et ma kõndida ei saa. Võtsin röntgenipildi ja sellelt saab ka ilma meditsiinilise hariduseta inimene aru, et on lihunikutööd tehtud.”

Proua kinnitusel oli operatsiooni teinud arst (kelle nime me siinkohal ei nimeta) juba enne lõikust ebaleva olekuga ning näis edus kõhklevat. Ka operatsiooni ajal kuulnud proua pidevalt, kui räägiti, et „ära tee nii” ja „ära tee naa”. Ning eriti õudseks osutus proteesi paigaldamiseks vajalike kruviaukude puurimine luusse.

„See puur ei töötanud üldse, häälest oli kuulda,” kirjeldas Vilma. „Luu sisse lasti augud suure mittetöötava puuriga. Aukude ümbrus räsiti ära. Arstid rääkisid omavahel: andke suurem kruvi, seda ei saa panna. Siis pandi katkistele kohtadele mingi metallplaat ja selle sama logiseva puuriga hakati plaati luu sisse puurima, et võtaks proteesi kinni. Sinna sisse need augud ei läinud ja siis hakati vasaraga peksma. See oli sedavõrd räige ja kõva, et ütlen ausalt: hobusekapja ka ei rautata nii julmalt, kui mul jalga peksti. Rappusin opilaual, jala alumise osa hõõrus veriseks ja olin üleni higine. Ütlesin, et kas te teete siin nalja või.”

Üks jalg teisest lühem
Proua sõnul oli operatsioon lihtsalt õudne ja ta tundis end opilaual nagu tapalaval. Kui ta pärast arsti käest küsis, kuidas operatsioon läks, vastas too, et hästi.

„Kui oma jalga ja pilti vaatama hakkasin, sain närvišoki, sest opp tehti nii halvasti,” meenutas põlvalanna. „Proteees pandi viltu ja see hoiab jalga ka viltu. Jalg tehti kolm sentimeetrit pikem kui teine ja nii pole ju võimalik kõndida. Kuna protees on nii viltu pandud, siis see litsub reied kokku, reite vahelt hakkab valus, hõõrduma ja hauduma. Olen praegu praktiliselt jalutu. Ütlesin arstile, et rikkusite mu jala ära, kaduge siit voodi äärest minema, aga tema tuleb valetama mulle näkku.”

Proua demonstreeris LõunaLehele röntgenipilti, millelt selgelt näha, kui erinevad kaks proteesi teineteisest on – need peaksid aga tema sõnul olema ühesugused. Ka peaksid proua teatel proteesid olema sama kõrgel ja jala suhtes sama nurga all, aga pole seda teps.

„Ma ju tunnen seda, seepärast nii kindlalt väidan,” kinnitas ta. „Kui puussepp teeb sellist tööd, et lauajalg on teisest kolm sentimeetrit lühem, siis teisel korral tehakse ta lahti. Aga mina pean arstile aitäh ütlema.”

Enda sõnul peab naine minema tulevikus uuele operatsioonile, aga praeguse seisuga on teda ootamas vähemalt neli kuud karkudel – ja see tähendab ilmselt töökoha kaotust tehases. Aiamaa kasvab umbrohtu, hekk ja muru on niitmata ning poodi ja pesema viivad prouat sotsiaaltöötajad. Vilma nentis kokkuvõtvalt: ta tehti pooleteise tunniga jalutuks ning erilist lootust pole, et ta kunagi jälle normaalselt liikuda saaks.

„Aga kõige hullem, mis mind emotsionaalselt tohutult traumeerib, on see, et kui läksin arstiga rääkima, siis öeldi, et siia on psühhiaatrit vaja,” meenutas proua hingepiina. „Ma ütlesin, et rikkusite mu jala ära – ja siis mind ähvardati psühhiaatriga. See mind kõige rohkem solvas ja alandas. Sellisele arstile on endale psühhiaatrit vaja, kui ta on sellise opi teinud, mis on täitsa lihunikutöö. Ma olen täie mõistuse juures inimene.”

Kruvid kõhus
Operatsiooni kohta meenutas proua veel kruvisid, mis talle puusa kruviti – need ulatuvad otsapidi kõhukoopasse. Proua Vilma ütles häbenemata, et seetõttu sisaldas roe pärast operatsiooni pidevalt verd.

„See operatsioon tehti kõige halvemal meetodil ja kõige odavamalt ja kõige halvematest materjalidest,” kinnitas Vilma. „Palusin titaanproteesi, tehti rauast ja kõige robustsemal meetodil. Teine asi on see, et selle aja peale – kuu aega hiljem – oleksin pidanud juba tasakesi kõndida saama, jala peale astuda. Vabandatakse, et opist on veel vähe aega möödas, aga see ei pea üldse paika, mul on ju teise opi kogemus. Ja kolmandaks: kui mina poleks nendele öelnud, et opp on väga halvasti tehtud ja jalg ära rikutud, siis nad poleks sellest välja teinud, oleks mind koju teadmatuses piinlema saadetud.”

Siinkohal hakkas proua nutma.

„Sain nii suure emotsionaalse trauma, et ei saa enam haiglasse minna ja arste usaldada,” nuuksus Vilma. „Vähemalt neli kuud pean piinlema, ei saa kõndida valude käes, ja käima karkudega. Siis öeldakse, mis minu jalast saab. Kui julgesin öelda, et rikkusite minu jala ära, siis ähvardati psühhiaatriga, mis oli väga traumeeriv ja alandav. Nagu hobuserauda taoti vasaraga mu jala sisse kruvisid ja naelu. Arstide vigade eest on inimesed nii kaitsetud. Mu elu variseb lihtsalt kokku, mul pole mitte midagi teha.”

Vilmale teadaolevalt saab inimene sellise murega pöörduda patsientide esindusühingu ja ravikvaliteedi komisjoni poole, kuid sellesse pole tal absoluutselt usku. Kohtusse pöördumiseks pole tal aga raha.

„See on väga kurb, et elan sellises riigis, et pean oma tervise ja närvid arstidega võitlemiseks ära kulutama ja tulemus on null,” ütles Vilma. „Polegi vaja tunnistada viga, aga palun tehke mu jalg korda, et saaksin kõndida ...”

„Mulle valetati, et operatsioon läks hästi,” lisas ta. „Jalg tehti 3 cm pikem. Jään valude käes lonkama. Kas see on kvaliteetne arstiabi?”

Ja omaette asi oli seegi, et Vilma sõnul saadeti ta haiglast välja, ilma et talle oleks öeldud, millised on tema võimalused edaspidi – seda nii kaebuste esitamise kui kordusoperatsiooni võimaluste osas.

Haigla: patsient võib kuulda „tehnilisi hääli”
LõunaLeht palus proua Vilma väiteid kommenteerida TÜ kliinikumil, muu hulgas sellegi kohta, kuidas sai proua jalg teisest mitu sentimeetrit erineva pikkusega. Teades, et seadused ei pruugi konkreetse operatsiooni avalikku analüüsimist lubada, palusime ühtlasi vähemasti selgitada puusaproteesi paigaldamise tehnilist poolt.

„Tartu ülikooli kliinikumil ei ole lubatud kommenteerida patsientide terviseandmeid, seda keelab seadus,” teataski kliinikumi kommunikatsioonispetsialist Liina Raju.

Ortopeediaosakonna juhatajaga konsulteerinud Raju vahendas, et puusa täisprotees koosneb kahest osast: metalne või keraamiline kera ja vars, mis kinnitatakse reieluusse; polüetüleenist liigesõõs (metalsel põhjal), mis kinnitatakse vaagnaluu külge puusanappa.

„Proteesimiseks kasutatakse mehaanilisi vahendeid,” teatas kliinikumi esindaja. „Protees on valmistatud titaansulamist. Protees võidakse kinnitada kruvidega, et anda täielik kindlus proteesi stabiilsuse osas. Operatsiooni ajal võib patsient kuulda tehnilisi hääli tulenevalt anesteesia valikust ja operatsiooni tehnikast.”

Kliinikumi vastuses öeldi veel, et paari kuu jooksul pärast operatsiooni võib jalal esineda valu, turset ja verevalumit – mäletatavasti toimus proua Vilma operatsioon kuu aega tagasi. Valu leevendamiseks tuleks kasutada ravimeid ja külmakotti ning vajadusel pöörduda arsti poole.

„Kõigil kliinikumi patsientidel, nende esindajatel või omastel ja kliinikumi külastajatel on õigus esitada kliinikumile tagasisidena tänuavaldusi, ettepanekuid ja kaebusi,” ütles Raju pretensioonide esitamise kohta. „Kõigile vormikohastele avaldustele vastatakse kümne tööpäeva jooksul. Kui patsient ei jää kliinikumi esitatud vastusega rahule, on temal või tema esindajal õigus pöörduda kaebusega tervishoiuteenuse osutamise suhtes haigekassa Tartu osakonda, sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse arstiabi kvaliteedi eksperdikomisjoni või terviseameti poole.”


PUUST JA PUNASEKS: kuhu saab patsient pretensioonidega pöörduda?
Juhul kui te ei ole rahul raviasutuse olmetingimustega või tervishoiutöötajate suhtlemisega, siis peab eeskätt pöörduma alati raviasutuse juhtkonna poole.

Juhul kui te ei ole rahul osutatud tervishoiuteenuse kvaliteediga, siis on võimalus pöörduda terviseameti poole, kes vajadusel alustab järelevalve menetluse.

Haigekassa saab teha järelevalvet oma lepingupartnerite osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele.

Kui kaheldakse raviteenuse kvaliteedis, siis peaks pöörduma sotsiaalministeeriumi juures tegutseva nõuandva tervishoiuteenuse arstiabi kvaliteedi eksperdikomisjoni poole. Kui komisjon on tuvastanud arstliku vea, teatab ta sellest vea teinud arstile ja raviasutusele ning vajadusel teeb erialaseltsile ettepaneku kontrollida eksinud meditsiinitöötaja pädevust. Komisjon võib oma otsuses teha ettepanekuid, anda nõu või soovitusi, kuid ei saa kohustada arsti või raviasutust kompenseerima patsiendile arstliku vea tagajärjel tekkinud kahju.

Kui selgub, et patsiendile on tervishoiuteenuse osutamise käigus tekitatud kahju, siis on võimalik hüvitise nõudmiseks pöörduda: 1) tervishoiuteenuse osutaja poole või 2) tsiviilkohtusse.

Allikas: haigekassa.ee

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 16/07/2020 10:45:24

Lisa kommentaar