Võru spordikeskus. Foto: LL arhiiv

Kui eelmise sajandi lõpus nähti põhjust uuendada spordisüsteemi, senised spordikoolid enamikus kaotati ja mindi üle klubisüsteemile, oli vastaseid väga palju. Spordialad hakkasid tegutsema omapäi. Seniselt tegutsenud treenerid tundsid end ebakindlalt ja tekkinud olukord tekitas uues süsteemis vigu otsivate inimeste hulka.

Esialgu moodustati isegi ühel-kahel treeneril põhinevaid klubisid. Ühe-treeneri-klubi seisis kanajalgadel. Spordikooli usk allesjäänutesse süvenes ja pidevalt viidati tekkivale klubisüsteemi puudusele. Polnud välja töötatud treeneri koolitussüsteeme ega atesteerimist. Treeneritele maksti stipendiume, mitte palka, ja seetõttu puudusid treeneril sotsiaalsed garantiid. Treenerite kvalifikatsiooninõuded olid puudulikud ja väljatöötamisel.

Nüüdseks on süsteem oluliselt täienenud. Treeneritele on loodud sotsiaalsed garantiid. Klubid on huvitatud treenerite kvalifikatsioonitaseme tõstmisest. Treeneritel on kindlus ja klubid on muutunud usaldusväärsemaks.

Spordireformi käigus läksid Eesti omavalitsused kahte teed. Esimesel juhul spordikoolid kaotati ja kogu süsteem hakkas rajanema klubidel. Loodi pearahade süsteem, kus klubid said laste arvu pealt toetust linna eelarvest. Linn arendab spordibaase, andes need enda loodud sihtasutuse hallata (või haldab ise). Sihtasutuselt saavad kõik klubid võrdsetel alustel baase rentida. Sellise lahenduse valisid Tallinn, Tartu ja veel omavalitsusi Eestis. Mõnes omavalitsuses saavad klubid linna spordirajatisi kasutada täiesti tasuta.

Teisel juhul jäeti spordikoolid alles. Kõik vähegi võimekad spordialad võeti spordikooli koosseisu. Omavalitsus kas haldas spordibaase ise või erasektoriga koos, arendades võttis spordiobjektide rahastuse enda kanda. Spordibaasid on spordikoolide aladele tasuta kasutamiseks. Selle tee valisid näiteks Rakvere, Paide, Viljandi ja Narva linn.

Mõlemal juhul on laste võrdne kohtlemine omavalitsuse eelarvest selgelt tagatud ja süsteem läbipaistev.

Võru linn valis peaaegu esimese tee. Säilitati spordikool ja selles olnud alad. Võrus sajandi alguses väga palju rohkem alasid ei saanudki olla, sest enamik spordibaase kuulus spordikooli alla ja oli ülerahvastatud. 2006. aastal laienesid sportimisvõimalused seoses Võru spordikeskuse rajamisega. Saalide mõistes tekkis vaba ruumi ja kui 2008. aastal valmis Võru spordikeskuse staadion, oli see juba piisav areng järgmiseks etapiks.

Tekkisid inimesed, kes nägid, et Võru linn tahab ja suudab panustada spordirajatistesse, ja tänu sellele saab siin tegeleda ka muude spordialadega, kui seni on pakkunud Võru spordikool. See võis olla ka üks argument, miks anti 2012. aastal Võrule lastesõbraliku linna tiitel.

Küll aga ei muutunud siis ja pole muutunud ka praegu linnajuhtide suhtumine, et spordikoolis võiks olla rohkem alasid kui sajandi alguses. Tuletan meelde, et spordikooli üks eesmärk on: spordirajatised on tasuta.

Võru on võtnud seisukoha, et linnale kuuluv munitsipaalspordikool on linna kohustus sõltumata sellest, et spordikoolidest välja jäävatel aladel on huvilisi ja harrastada soovijaid palju rohkem. Sellest polekski midagi, kui linn suhtuks sporditaristu arendamisel kõikidesse elujõulistesse spordialadesse võrdselt ega suunaks lapsevanemaid eelistama spordikooli alasid.

Hea tava võiks olla see, et linn panustab elujõulistesse aladesse võrdselt ja kõik võimekad spordialad oleks linnaeelarvest võrdselt toetatud. Siinkohal aga on linnavalitsus välja öelnud, et nende eelistus on spordikool ja teised spordialad pole nende kohustus, vaid nad teevad seda võimaluste piires.

Siit tekibki juba ringkaitse, kus linn ei julge välja öelda, et Võrus on ainuõiged spordialad spordikoolis olevad alad ja teistpidi, spordikooli hoolekogu ei võta uusi alasid ka oma nimistusse. Uute alade kaasamine tähendaks otsest vajadust investeerida kohe ka sporditaristusse.

Julgen väita, et kui linn kohtleks oma lapsi võrdselt ja investeeriks sama palju raha ühe lapse kohta näiteks jalgpalli, kui ta teeb seda praegu suusahüpete puhul, oleks Võrus lisaks jalgpallistaadionile juba ka jalgpallihall.

Linna vastuseis spordikooli alade laienemisse jääb arusaamatuks. Spordikoolis ei avatud 2010 jalgpalliosakonda. Niisamuti ei soovinud spordikool 2014 võtta enda alla iluvõimlejate rühma, ning 2016 keelduti avamast sulgpalliosakonda.

Juba varasemast ajast tegutsevad väljaspool spordikooli judo ja korvpall. Kõigil nendel spordialadel üksi tegutseb lapsi vähemalt kaks korda rohkem kui spordikooli kahel kõige nõrgemal alal. Miks ma neid viit ala mainin, on sellepärast, et kõigi nende spordialadega tegelevate laste arv on praegu suurem kui spordikoolis tegutsevate alade laste arv kokku. Siiani on selgusetu, mille alusel võetakse spordikooli alasid juurde?!

Ütlesin küll eespool, et Võru linn valis spordikooli staatuse määramisel peaaegu esimese tee, aga pigem on Võru linn valinud nn kolmanda tee, mis toetab ebavõrdsust lastega tegelevate spordiklubide ja spordikooli vahel. Spordiklubides treenivad lapsed saavad linnaeelarvest toetust kolm korda vähem kui need lapsed, kes treenivad spordikoolis. Lisaks on spordikooli lastel kõikide spordirajatiste kasutamine treeninguteks tasuta, samas kui spordiklubid maksavad saalide kasutamise eest hinnakirja alusel sisuliselt linnale raha tagasi. Lisaks on spordikoolile soetatud linna eelarvest bussid võistlus- ja treeningsõitudeks. Sellisteks investeeringuteks pole tänasel päeval ükski teine spordiala Võrus suuteline, isegi kui lastevanemate panus oleks kuni kaks korda suurem.

Võru linn panustab sporditaristusse sel moel, et toetab täielikult spordikooli alasid, aga spordiklubid peavad ise leidma raha ala harrastamiseks vajaliku taristu rajamiseks. Näiteks investeerib linn täielikult spordikooli kasutada oleva Andsumäe hüppemäele järgmise kahe aastaga 40 000 eurot ja Kubija suusabaasi 120 000 eurot.

Samal ajal peavad jalgpallitreeningute eestvedajad pantima laenu tagatiseks oma isikliku vara, et staadioni ehitus teoks saaks, või paluma avalikkuselt meedia kaudu klubi toetamiseks abi, et ühiselt kokku koguda pool staadionitribüüni rajamiseks vajalikust summast. Analoogse tegevusmustrina: kas linnapea pandiks oma kodu, et tagada raamatukogu renoveerimiseks vajaliku rahasumma katteks võetav pangalaen?

Linna spordirajatiste kasutamisel kaasneb spordikooli haldusalas olevate alade harrastamiseks veel lisaeelis. Kõik treeningud on sportimiseks parimal ajal, vahemikus kell 14‒18.30. Treeningud toimuvad kindlasti spordikeskuses, arvestamata seda, et algtaseme koolitust saaks näiteks väiksemat saali vajavad võrkpallurid korraldada ka mõne linnakooli saalis, kuhu näiteks suurema ruumivajadusega käsipall ja sulgpall ei mahu.

Lähtuvalt sellest, et linn eelistab spordikooli alasid, on tekkinud olukord, kus spordikooliväliste alade treeningud 12-13aastastele lastele lõpevad osal juhtudel alles kell 21.30. Ajal, kui selles vanuses lapsed peaks juba kodus magamaminekuks valmistuma, et uueks koolipäevaks välja puhata.

Võru sulgpalliklubi poolt 2019. aasta detsembris spordikoolile ja Võru linnale välja pakutud lahendus, kuidas saaks seda olukorda leevendada ja lapsed lõpetada oma treeningud varem, on sumbunud mõlema asutuse ringkaitsesse ja mingisugust valmisolekut käsitleda kõiki lapsi võrdselt pole.

Paratamatult tekib küsimus, miks Võru linn eelistab teatud spordialasid rohkem. Miks on mõnede laste sportimine linnaeelarvest kolm-neli korda rohkem toetatud, kui samas vähem toetatud spordialad on mitu korda suurema lastepoolse huviga? Miks käsitletakse laste sportimist kallutatult ja ebavõrdselt?

Kesklinna kooli renoveerimise juures välja öeldud lubadus, nagu hakataks pärast kooli renoveerimise lõppu selle kõrvale ka spordisaali ehitama, on taandatud lauseks „Kui te näete vajadust, siis leidke ise raha“. Laste sportimine Eestis ja ühes väikeses omavalitsuses peaks olema ikka kohaliku omavalitsuse rida. Mitte eeldama, et see on mingi äriprojekt.

 

Autor: MAIDU LAHT, spordiedendaja
Viimati muudetud: 18/06/2020 10:17:33