Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Võrust pärit rektor Tiit Land: õpetajaametit tuleb väärtustama hakata

Tiit Land. Foto: erakogu

Läinud nädalal Võrumaa keskraamatukogus kodukandirahvaga kohtunud Tallinna Ülikooli (TLÜ) rektor professor Tiit Land (55) on elu muutvad olulised otsused kiiresti teinud, viimaseks neist ülikooli rektoriks kandideerimise otsus üheksa aastat tagasi.

„Iial ei tasu öelda „ei” ja otsustada tuleb kiiresti,” lausus professor Land, pidades silmas aega, mil ta töötas TLÜ matemaatika ja loodusteaduste instituudi keemiaprofessorina ja talle tehti ettepanek kandideerida ülikooli rektoriks.
„Esmalt olin vastu, kuna soovisin jätkata teadusega tegelemist, kuid leidsin ruttu, et rektorina saan enam teaduse arengule kaasa aidata ja oma mõtteid väljendada,” meenutas ta.
2011. aastal toimunud TLÜ rektori valimised võitis kolmest kandidaadist Tiit Land, kellele andsid hääle ülikooli professorid. Viimaste toetus on rektorile valimistel olulisem tudengite omast. Viis aastat hiljem valiti ta teiseks ametiajaks. Rektoriaastate jooksul on TLÜs toimunud struktuurireform ning läinud nädala lõpul avati ülikooli kompleksi viimane uusehitis, VITA maja.
Enne sajandivahetust ei olnud senini Rootsis ja Ameerikas töötanud Landil TLÜ eelkäijaga erilist seotust ja sellenimeline ülikoolgi moodustati alles 2005. aastal pedagoogikaülikooli asemele. Landi n-ö teisel Rootsi perioodil oli ta saanud kutse Tallinna Tehnikaülikoolist, kuid Tallinna Ülikoolile ei olnud ta mõelnudki enne, kui teda sinna loenguid pidama kutsuti. Aasta oli siis 2006. Üheksa kuud sõitis professor Stockholmi ja Tallinna vahet.
„Mind kutsus siia täiskohaga tööle ülikoolis prorektorina töötanud Rootsist naasnud eestlane,” meenutas Land ja märkis, et keemialabor ja aparatuur olid siis ülikoolis juba olemas, kuid puudus täiskohaga professor. 2007. aastal sai temast täiskohaga professor ja Rootsi-aastad jäid seljataha.
Professori nn Rootsi periood jaguneb kaheks: T(R)Ü keemia-füüsikateaduskonnast diplomi saamise järel 1989. aastal siirdus ta kolmeks kuuks Rootsi, kuid jäi aastateks. Järgmisel aastal sai temast Stockholmi Ülikooli doktorant, kes kaitses samas väitekirja neli aastat hiljem. Seejärel läks ta USA rahvuslikku teaduslikku instituuti, kuhu jäi teadustööd tegema viieks aastaks ning naasis aasta enne sajandivahetust tagasi Rootsi samasse ülikooli neurokeemia ja neurotoksikoloogia instituudi teaduriks ja õppejõuks.
„Ameerikas oli palju mugavam välismaalasena elada kui Rootsis, Ameerikas oli juba kolmandal aastal tunne, et olen kodus,” rääkis professor. Ta lisas, et rootslased ei võta kergesti välismaalasi omaks ja on rohkem enesekesksed.

Ülikooliõpingud jäid nõukogude aega

Tiit Land on lõpetanud Võrus luteri kiriku taga asunud põhikooli, kus praegu on riigigümnaasium, seejärel Kreutzwaldi keskkooli, aga sündinud Tartus, sest tema ja kaksikvenna Maidu sündimise ajal oli Võru haigla sünnitusosakond remondis.
Huvi keemia vastu tekkis juba põhikoolis tänu õpetaja Merry Kaldale, kes tegi tundides põnevaid katseid. Keskkoolis töötanud füüsikaõpetaja Aarne Lillemäe äratas temas huvi ka füüsika vastu ja nii tundus loomulik jätkata nende erialade süvendatud õppimist suurkoolis Tartus.
Tõsi, oli ka võrkpallurikarjääri võimalus, sest kooliajal mängis ta võrkpalli aktiivselt, põhikooli lõpuklassis tuli võistkond isegi Eesti meistriks omas vanuseklassis. „Võrkpallurina jätkamiseks pidanuksin viis-kuus sentimeetrit pikem olema,” naljatas ta ja lisas, et üliõpilasena Tartus jätkas ta pallimängimist, mängides koos ülikooli tollase rektori Arnold Koobiga.
Ülikoolid ei olnud Landi tudengiaastatel nõukogulikkusest kaugeltki vabad. „Moskva survestas neil aastail Eesti, Läti ja Leedu ülikoole, et viimased läheksid ka üle venekeelsele õppele, sest ülejäänud liiduvabariikide kõrgkoolides toimus õppetöö juba vene keeles. Koop rääkinud Moskvas, et Eesti kõrgkoolid ei ole selleks üleminekuks veel valmis,” meenutas ta.
Õppetöö eesti keeles küll jätkus, kuid võõrriigi sõjaväkke võeti meie üliõpilasi ikkagi. Tiit Land sai kaks aastat õppida, kui sai kutse sõjaväkke. Ta teenis nii Tapal kui ka Kaliningradis. „See oli mõttetu tegevus ning mõjus kahjuks mõnedele üliõpilastele demoraliseerivalt ja nad ei naasnudki enam ülikooli,” märkis Land, kellele teenistusajast ei meenu midagi kasulikku.

Õpetajaametit peab väärtustama hakata

Professor meenutas paari aasta tagust kohtumist kultuurimajas Kannel, kus noortega tulnud jutuks ka õpetajaks õppimine. „Kui küsisime neilt, et kui õpetaja saaks riigikogu liikmega võrdset palka, kas nad siis läheksid õpetajaks. Selle peale tõsteti neli-viis kätt, palganumbrit mainimata tõusis sama küsimuse peale vaid üks käsi,” meenutas Land ja täpsustas, et seegi on üks näitaja, et õpetajaamet ei ole tänapäeval kahjuks prestiižikas.
Selleks, et see amet saaks väärtustatud, on vaja ühiskondlikku arusaamist õpetaja olulisest rollist ühiskonnas. Ühelt poolt me väärtustame haridust, tunneme uhkust PISA testide heade tulemuste üle, kuid teisalt tunnetavad õpetajad, et neid ei väärtustata. Tiit Landi sõnul võtab see aega. Ta tõi näite Soomest, kus hakati õpetajaameti väärtustamisega tõsiselt tegelema 1960. aastatel ning tänapäeval on seal iga vabanenud õpetaja kohale suur konkurss.
Professori sõnul toovad uued tehnoloogiad kaasa mitme senise ameti kadumise, kuid arsti-, inseneri- ja õpetajaamet ei kao kuhugi.

KOMMENTAAR
Inga Kuljus, Võrumaa keskraamatukogu direktor:

Idee hakata raamatukogus korraldama Võrus sündinud, kuid kaugemal karjääri teinud ja tegevate inimestega kokkusaamisi sain aastaid tagasi Riiast, kus toimus läinud kümnendi esimesel poolel kontserdisari „Sündinud Riias”. Meie kohtumiste eesmärk on ka külalistelt kuuldu kaudu noori motiveerida.
Esimene kohtumine oli dirigent Erki Pehkiga 2014. aastal. Rahvarohkeim on siiani olnud kokkusaamine Ameerikas elava aukonsuli Jaak Treimaniga. Meil on külas käinud karikaturist Andres Varustin, luuletaja Eve Leimann, mullu diplomaat Clyde Kull, järgmisel kuul ootame külla saatejuht Aveli Jänest.
Professor Landi rahvusvaheline töö teadlasena ja edukas tegevus rektorina peaks igati motiveerima noori õppima.
Ei ole küll päris kindel, kuid siiani ei ole kuulnud, et teiste maakondade keskraamatukogus korraldataks samasugust kohtumiste sarja.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 06/02/2020 06:58:16

Lisa kommentaar