Kaukaasia albaanlaste kirik. Foto: Mari-Anne Leht

Aserbaidžaani pealinnas Bakuus märkab võõras ruttu, et nii eelmise kui ka praeguse presidendi vastu on ülisuur austus, ja sedagi, et pealinna ümbruses on lugematu arv naftapuurtorne. Tähele panemata ei jää seegi, et nii sajandivanuste kui ka nüüdisaegsete hoonete hulgas on pärleid.

Millisest riigist tulete? Mis on sõidu eesmärk? Külastate Aserbaidžaani esimest korda? Need lihtsad küsimused esitas Aserbaidžaani piirivalveametnik Bakuu lennujaamas, kui juba 3. oktoobri hommik koitma hakkas, vaadates samal ajal passi ja viisat. Näo tuvastamise järel lubati riiki siseneda.
Läks oodatust lihtsamalt, mida kodus elektroonilise viisa täitmise järel ei julgenud loota. 21 eurot maksva viisa taotlejal peab olema nii hea inglise keele oskus kui ka krediitkaart, sest vaid sellega saab viisa eest tasuda. Heade inimeste abiga kulus viisablanketi täitmisele ja raha ülekandmisele tund.
Muu hulgas oli seal ka küsimus Mägi-Karabahhis käimise kohta. Teadmata jääb, et kui oleksin seal käinud või selle ulakusest märkinud, kas mind oleks viisata jäetud.
Riigiga tutvumine algab grupituristile pealinnast Bakuust, kus giidi sõnul elab kolm pool, riigis kokku 10 miljonit inimest.
Linnapildis, hiljem selgub, et ka mujal, näeb aeg-ajalt suuri plakateid, millelt vaatab vastu praegune president Ilham Älijev. Ta valiti presidendiks isast presidendi surma järel 2003. aasta oktoobris.
90 aastat vanal kuulsuste kalmistul on mõistagi Älijevite perekonna matmispaik, mille taga seisab eelmise presidendi, 1993. aasta oktoobrist riiki juhtinud Heidär Älijevi marmorist või graniidist kõrge kuju. Meie giid, kes lubas ennast Juliaks kutsuda, sest nii olla meil lihtsam, luges Älijevi kuju ees midagi palve taolist ja sõnas siis meile, et see mees päästis riigi. „Ta ühendas rahva,” lisas ta.
Andres Herkel märgib raamatus „Aserbaidžaani kirjad,” et Heidär Älijevi üks esimesi tegusid presidendina oli suurte naftaväljade andmine British Petroleumi kasutusse, sellega vähendas ta Venemaa mõju regioonis. Venemaa mõju vähenes ka pärast 2005. aasta mais avatud 1768 kilomeetri pikkuse naftatoru Bakuu-Thbilisi-Ceyhan (Türgi) käikulaskmist.

Bakuu jäi hingele kaugeks

Bakuuga tutvumine jäi pealiskaudseks, seda enam, et kahel päeval ei olnud võimalust iseseisvalt ringi liikuda, ning oma osa võis linna kaugeks jäämises olla ka meie omast erineval kultuuriruumil.
Vaateplatvormilt avanev vaade linnale mulle muljet ei avaldanud ning vau-efekti ei tekitanud ka kolm platvormi lähedal asuvat sinakat kõrgusse pürgivat hoonet, millest kõrgeim on 33korruseline. Tornmaju teatakse ka Flame Towersi ehk leegitornidena, kuna nende fassaadid on tänu sinna paigaldatud leedvalgustitele kui suured ekraanid. Tornmaju hakati ehitama 2007. aastal ja aastal 2012 olid need valmis.
Läheduses asuva vaibamuuseumi külastust paraku meie programmis ei olnud, see meenutab väljast ülipikka tünnisauna, kuid oma välises lihtsuses ja madaluses tundus armas.
Teine omanäoline ehitis on Heidär Älijevi nimeline kunstikeskus, mille ümber saime teise päeva hilisõhtul kõndida. Künkal ja suhteliselt suurel pinnal paiknev valge, laineliste külgede ja samasuguste, eri kõrgustel asuva katusega hoone on vaatamist väärt, nii nagu selle eest avanev pilt tuledesäras linnastki. Niipalju kui oli võimalik sisse piiluda, paistsid keskuse koridoridki avarad. Hoones on kontserdi- ja konverentsisaal ja Heidär Älijevi muuseum, keskust ümbritseb üheksa hektari suurune park.
Hoone on projekteerinud nüüdseks siit ilmast lahkunud Iraagi päritolu, maailmanimega arhitekt Zaha Hadid, kes Julia sõnul esitanud hoone projekteerimise eel ka oma soovid.
Kesklinnas asuv nelja-viiekorruseline pruunikas hoone kannab Heidär Älijevi saray ehk palee nime. Ekspresidendi nime kannab ka Bakuu rahvusvaheline lennujaam. Ilmselt on riigis veel palju temanimelisi hooneid ja muudki, nagu pargid jne.
„Islamil on suur võim ja islam kummardab võimu,” arvas Älijevite kultusest Valgamaal elav Marika, kellele oli just Bakuus, võrreldes Thbilisi ja Jerevaniga, kõige enam vau-elamust: tornmajadest kohalike tavade järgi sisustatud restoranideni.
„Bakuu äärealadel oli ka väga väsinud ilmega elamisi,” sõnas Marika.
„Maakohtade majad olid tagasihoidlikud, jäi mulje, et kogu hiilgus on koondatud Bakuusse,” ütles Tartumaal elav Aire.
Mõistagi jalutasime Bakuu vanalinnas ja veetsime tunni Širvanšahhi palees, mille kõrval asus omal ajal arvukate ruumidega kümblusmaja.

Piirkonnas elati väga ammu

Gobustani kaljujoonistuste järgi võib oletada, et tänapäeva Aserbaidžaani alal oli elu juba 9. sajandil enne Kristust, ning riigi maa-alal on ammusest ajast olnud erinevaid riike ja valitsejaid.
Tee pealinnast ligi 60 kilomeetri kaugusel asuvasse Gobustani või Qobustani kulgeb Kaspia veerel. Kuumusest pruunikat ja hooletusest unarusse jäetud rannaäärt ilmestavad siin-seal erineva suurusega majad ja hulgaliselt naftapuurtorne.
Pruunikaks põlenud maapind ümbritseb ka Gobustani nüüdisaegset muuseumi, kus näeme kujutisi petroglüüfidest ja saame piirkonnast lisainfot enne kaljude juurde minekut. Kaljudel on algelised joonistused naistest, meestest, loomadest, jahipidamisest ja isegi lodjast. Kõik neist ei ole selgesti eristatavad, eriti siis, kui nad on tihedalt üksteise kõrval.
On ju tore näha kaugel soojal maal lihtsaid joonistusi ja saada teada, et siin, kaljude vahel elati juba ammu enne Kristust. Vanimad algelised joonistused pärinevad kaheksandast sajandist eKr. Julia teatas, et lodja joonistusi käis Gobustanis uurimas ka kuulus norralane Thor Heyerdahl.
Üllatav on, et piirkonda tahtsid ka vanad roomlased vallutada. Selle kinnituseks viis giid meid muuseumi lähedale aiaga piiratud suure kivi juurde, millele on raiutud: IMP DOMITIANO CAESARE ... Guugeldades leian tõlke: „Imperaator Domitianus Caesar Augustus Germanicuse ajal, Lucius Julius Maximus XII leegionist Fulminata.” Roomlastel siiski ei õnnestunud ligi 20 sajandit tagasi sealkandis kanda kinnitada, kuid venelastel õnnestus see 19. sajandi esimesel poolel. Venemaa sõlmis Iraaniga lepingu, mille alusel Aserbaidžaan jagati. Suurem ala jäi Iraanile, väiksem ehk Põhja-Aserbaidžaan Venemaale. Viimasel asubki tänapäeva Aserbaidžaani riik.
Ammu enne venelasi, kolmandast üheksanda sajandini, oli nüüdse Aserbaidžaani pinnal Kaukaasia Albaania-nimeline riik, mida seob praeguse Albaania riigiga vaid ühesugune nimi. Kristlik Kaukaasia Albaania hakkas hääbuma, kuna araablased tungisid jõuliselt piirkonda. Säki kandis on veel alles üks väike albaanlaste kirik.
19. sajandil oli Põhja-Aserbaidžaani territooriumil ligi 10 khaaniriiki, üks neist Širvan, millest on alles Bakuus 15. sajandil ehitatud Širvanšahhi palee.
Bakuus asuv Širvanšahhi restoran-muuseum on mõnus koht paljudele einestajatele ja ka uudistajatele. Julia sõnul tegutsenud siin ammusel ajal saun, seejärel olnud ruumid tükk aega tühjad. „Restoran-muuseum on siin kümme aastat ja maja on erakätes,” täpsustas ta.
Säki khaaniriik eksisteeris 18. sajandi keskelt 19. sajandi alguseni, mil tänapäeva Aserbaidžaani alad läksid Venemaa koosseisu. Säki khaaniriigist on maailmale jäänud imeline ehitis: 18. sajandi lõpul valminud khaani suveresidents, mille ruumides ei tohi mõistagi pildistada. Hoones oli seletamatult hea olla ning tahtnuks kauem freskosid ja Veneetsiast toodud värvilistest klaasidest vitraažaknaid silmitseda. Julia sõnul käinud khaani suveresidentsis koos haritlased.
Säki linnake jättis hubase mulje ehk tänu kitsastele tänavatele ja vanadele kivimajadele. Säki karavansaray ehk suur kaubahoov andis aimu, et ammusel ajal käis siin aktiivne kauplemine.
Naftarahad ei ole siiani vist jõudnud.

Nafta ja Karabahhi põgenikud

Apšeroni poolsaarel, kus ka Bakuu asub, on maa seest immitsenud õli juba sajandeid tagasi. Marco Polo, kes 13. sajandil Aserbaidžaani läbinud Siiditeel liikus, märkas allikat, millest purskas joana toiduks sobimatut õli. Musta kullaga äri tegemiseni läks veel sajandeid.
Naftaäri hakkas jalgu alla saama 19. sajandi teisel poolel, kui Bakuus kinnitasid kanda mitmed hiljem tuntud naftatöösturid, kellest esimesed oli rootslastest vennad Ludvig ja Robert Nobel, dünamiidileiutaja Alfred Nobeli vennad. Nobelite järel tulid piirkonda Rockefellerid jt.
Julia kõneles meile vendadest Nobelitest bussis pikalt ja detailselt ning õnneks viis nii uue kui ka päevinäinud naftapuurkaevu juurde. „Üllatas naftapuurkaevude rohkus Bakuu ümber ja ka teel Gobustani,” sõnas Aire.
Arusaadavalt kõneles giid sellestki, kui hästi on riik hoolitsenud Karabahhist tulnud põgenike eest. „Viimaste tarvis ehitati terved külad, et need, kes soovisid ka siin maal elada, saaksid sama eluviisi jätkata ja sobivate töödega tegeleda,” rääkis Julia. Ta lisas, et nüüdseks olla põgenikega seotud kitsaskohad lahendatud.
Ehk olid sinnakanti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elama-töötama läinud eestlased ka põgenikud, kes otsisid paremat tööd. See oli ju aeg, kus nii Eesti kui Aserbaidžaan olid osa tsaaririigist. Jafar Mammadov kirjutas oma raamatus, et eestlased tahtsid Eesti iseseisvumise järel kodumaale tagasi sõita, ja paljud tegid seda.

Alati pole ka tähelepanelikkusest abi

Kui tähelepanu kaotad, võid võõras kultuuriruumis kergesti õppetunni saada, osa meist selle ka Julialt sai. Esimesel päeval olime vaid paar tundi maganud, kui hommikusöögi järel algas tutvumine Bakuuga. Õhtupoole tegi giid ettepaneku turule minna ja märkis, et „ostke vaid sealt, kust mina soovitan”.
Väsinuna ei olnud ma võimeline lauset õigesti tõlgendama ja kõndisin ka Julia sabas turul pisikesse ruumi. Seal pakuti safraniteed ja kala ning seletati, et just neilt saab sellelt turult parimat ja õigemat safranit, üle seitsme euro gramm. Hiljem sain teada, et avaturul oli safran mitu korda odavam. Õnneks kulutasin vähe ja olen tänulik õppetunni eest, sest pole ju halba heata.
Aire soovitab Aserbaidžaani sõitjatele ostude tegemiseks ka väiksemaid rahatähti varuda: „Kui kauba hind on kolm manatti, tuleb müüjale küsitu täpselt anda, sest kui annate suurema raha, võib ta öelda, et tegelikult maksab ostetu neli manatti.”
Mõnes olukorras ei ole täpsusest ja tähelepanelikkusest ka kasu. Ühes Kaspia kaldal paiknevas toidukohas, kuhu Julia meid järgmisel päeval viis, ei osanud ükski kelner vene keelt ja nii olime tahtmatult kohaliku giidi lõa otsas, sest meie rühmal ei olnud Eestist giidi kaasas.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui kohalikud omi toetavad, kuid mind häirib, kui dikteeritakse, kui palju ja mida saan tellida. Vein oli seal hea, pokaalitäie eest küsiti kuus manatti.
Esimesel päeval vahetasime eurod manattide vastu. 50 euro eest sain 92 manatti ja 25 gapikit. Pehmete kommide kilohind jäi toidupoes kuue-seitsme manati vahele, karamellkommid olid poole odavamad. Tööstuskaupade poodidesse minna ei õnnestunudki.
Neljanda päeva lõunaks sõitsime Aserbaidžaani-Georgia piiripunkti. Päike säras, kui alustasime kohvritega minekut Georgia poole, teadmata, et kõndida tuleb ligi paar kilomeetrit. Vahepeal oli dokumentide kontroll ja näotuvastus. Ei saagi aru, miks naftamaa ei tee jalgsi piiriületajatele pikka teed mugavamaks?
„Tere taas, Georgia!”

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 24/10/2019 08:33:58