Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Nahkhiirte radadel juba 70 aastat

Tõmmulendlane ja taga tiigilendlase kõrv. Foto: Lennart Lennuk

Möödunud nädalavahetusel said Piusa külastuskeskuses kokku juhtivad nahkhiirte uurijaid Eestist ja Lätist. Koos teiste huvilistega tähistati üht Eesti loodusteaduse märkimisväärset tähtpäeva: Piusal on uuritud nahkhiirte käekäiku juba seitse aastakümmet.

Nahkhiirte uurimise algus Piusa koobastes

Aasta oli 1948, kui loodusteadlane ja hiljem kauaaegne ajakirja Eesti Loodus toimetaja Linda Poots hakkas uurimispäevikutesse kirja panema enda nahkhiirte leide Piusa koobastest. Koobastes käidi koos tuttavate loodushuvilistega ning märgistatud said kõik nahkhiired. Hiljem võttis Linda kaasa ka enda poja Matti Masingu, kellest on nüüdseks saanud Eesti nahkhiirte uurimise grand old man.

Tänapäeval enam kõiki leitud nahkhiiri ei märgistata. Et neid väikseid tundlikke loomi mitte liialt häirida, loetakse nad talvituspaikades (koopad, keldrid, maa-alused käigud) üle ja määratakse nende liik väliste tunnuste alusel. Suvel, kui nahkhiired ei ole nii tundlikud häirimise suhtes, püütakse neid ka spetsiaalsete võrkudega ja märgistatakse, et saada teavet nende liikumise ja rännete kohta. Lisaks määratakse neid suvel ka ultrahelidetektori abil, mis muudab nahkhiirte poolt orienteerumiseks ja toitumiseks välja lastava ultraheli inimkõrvale kuuldavaks.

Eestis elab teadlaste andmetel 12 kuni 14 liiki nahkhiiri. Ainuüksi see näitab, et nahkhiiri on väga keeruline määrata ja nende liiki tuvastada. Piusa endises maa-aluses liivakaevanduses on nahkhiirte mitmekesisus suur: siit on talvel leitud kõiki meil talvituvat seitset liiki nahkhiiri. Eriti oluline on Piusa aga kogu Euroopas väheneva arvukusega tiigilendlasele, kelle Eesti asurkonnast umbes 60% talvitub just siin.

Meie lendavad kaas(maa)lased

Nahkhiired, kes kuuluvad käsitiivaliste seltsi, on põnevad väiksed lendavad imetajad. Eesti nahkhiire liikidest pooled elutsevad meil terve aasta ja otsivad siin ka talvekorteri. Ülejäänud liigid rändavad lõuna poole, nagu rändlinnudki. Inimesed enamasti seda ei märka, kuna nahkhiired on väikesed ja nad ei lenda Eestist ära suurte parvedena, vaid väikeste salkadena või üksikult.

Seetõttu et inimene on looduskeskkonda oma äranägemise järgi aegade jooksul palju muutnud, ei leidu nahkhiirtel enam piisavalt looduslikke elupaiku. Tänapäeval leiavad nad sageli elukoha inimeste lähedal või inimese mahajäetud rajatistes, kus on neile sobivad elutingimused, nii ka Piusa koobastes.

Kuna Eesti nahkhiired toituvad öösel lendavatest putukatest, hoiavad nad kontrolli all kõige massilisemalt levivate selliste putukarühmade arvukust. Nende hulka võib kergesti sattuda just liike, kes on inimesele toidutootmisel nuhtluseks ja keda tihti peetakse nn kahjuriteks. Seeläbi aitavad nahkhiired suhteliselt otseselt inimesel ellu jääda ja samaga võiksime me neile ka vastata, jälgides, et neil hästi läheks ja nende elupaigad säiliksid.

Piusa kuuest koopast koosnev endine liivakaevandus on Eesti suurim nahkhiirte talvekorter. Siin on tippajal loendatud üle 4500 talveunes oleva nahkhiire. Praeguseks on nahkhiiri paraku vähem ja trend samuti langev.

Talvel ära und sega!

Piusas on nahkhiirtele suurepärased talvitumistingimused: koopad ei külmu läbi, tuuletõmbust pole, õhuniiskus on suur ja koopavõlvid on kõrged, võimaldamaks neile turvaliselt kõrgeid kohti magamiseks. Siia sätivad nad ennast talveunne, olles enne endale rasvavaru kogunud, et talv üle elada. Terve talve nad ei söö midagi ning seetõttu on väga oluline, et nad ei peaks liiga palju talveunest ärkama. Iga ärkamine tähendab neile terve kuu energiavaru ära kulutamist. Kui energiavaru saab otsa enne kevadet, siis nahkhiir ei ärkagi.

Paraku on inimesed nahkhiirte talvekorterites sagedased külalised, olgugi et nii Piusas kui mujal on talvel koopasse minek keelatud. Kuna uudishimu on inimlik ja soov koopaid oma silmaga seestpoolt näha samuti, siis korraldatakse Piusas ja peagi ka mujal loodusretki nahkhiireteadlike giididega. See kõik on selleks, et inimesed ei paneks teadmatusest ei enda (koobastes on varinguoht) ega ka nahkhiirte elu ohtu ja saaksid lisaks koopakogemusele kuulda huvitavaid lugusid siinsest loodusest.

Koopad videovalve alla

Eestimaa Looduse Fondi tehtud külastuskoormuse uuringud on näidanud, et kahjuks käiakse nahkhiirte talvituskoobastes keeluajal massiliselt ja see trend on kasvav. Sellepärast on ka plaanis neljal olulisemal tiigilendlase (ja ka teiste nahkhiirte) talvitusalal maa-alla viivad sissepääsud piirata piirdeaedadega ja võtta videovalve alla. Seda on Tallinna lähistel Vääna-Posti nahkhiirte püsielupaigas juba tehtud ja samuti on kavas ka Piusas, kus hoolimata piiretest, siltidest ja hoiatustest käivad inimesed endiselt koobastes, kuigi see on aasta ringi keelatud.

Kindlasti ei ole eesmärk koopaid inimestele täielikult sulgeda, vaid kõigi turvalisuse huvides võtta koobastes käimine kontrolli alla. Edaspidi tasubki minna uurimisretkele ennekõike loodusgiidiga, kes tunneb Piusa kanti hästi ning oskab arvestada ka meie lendavate kaasmaalastega.

 

 

 

 

 

 

 

Autor: Lauri Klein, Eestimaa Looduse Fondi nahkhiirte projekti juht
Viimati muudetud: 03/10/2019 09:38:37

Lisa kommentaar