Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik ja peremees Mati Kivistik oma veine tutvustamas. Foto: Kristel Vilbaste

Kagu-Eesti väiketootjate valmistatud veine maitsnud inimesed kiidavad nende head mekki.

„Veinide valik poodides on lai, olen hakanud eelistama vanema aastakäigu nii kuivi kui ka täidlasi punaseid veine,” ütles Põlvamaal elav veinisõber Maive (perenimi toimetusele teada).
Eestis toodetud veinidest on ta maitsnud vaid Räpina loomemajas valminud pihlakaveini. „Kui poes oleksid vaid Eestis toodetud veinid, ostaksin neid,” lisas ta. Hind on samuti oluline: Maive ostab maitsvaid veine siis, kui poodides müüakse neid soodsamalt.
„Eelistan poolkuivi viinamarjaveine,” ütles samuti Põlvamaal elav Aita (perenimi toimetusele teada) ja lisas, et vanade veinimaade märjukeste kõrval maitsevad talle ka Tšiili veinid. Aita küll teab, kes kus Eestis veini teeb, kuid kodumaiste veinide maitsmiseni ta veel jõudnud ei ole.
Räpina vallas elav Deivi Org, kunstnikunimega Monica Del Norte, on 17 aastat elanud Malaga provintsis Andaluusias Hispaanias. Ta eelistab Eestis juua Hispaania ja Kreeka veine, kuid ei vaata ka kohalikest veinidest mööda. „Üks lemmikveinidest on mu lapse tehtud mustasõstravein ja teine ühe Setomaa meistri ebaküdooniavein,” sõnas ta.
Talle on veini juures oluline maitse ja ka see, et vein ei mõjuks mürgina. „Austan Eesti veinitegijaid enam kui suurtööstusi, sest viimaste toodangut juues võivad vahel lisaained silmad halliks võtta,” tõi Org võrdluse.
Kui meie poelettidel on paljude maade veine, siis Hispaanias on oma maa tooted eelistatud, samuti kodus tehtud veinid.
„Elasin kõik aastad Manilva omavalitsuses, kus veinidest tehakse Malaga Dulcet, see on koduvein. „Kange, kodukootud vein on selle koha uhkus, mida alati toidu juurde juuakse,” märkis Org.

Väiketootjad loodavad aktsiisilangusele

Võrumaa Uue-Saaluse veinitalu perenaine ja ühtlasi ka veinimeister Maris Kivistik hakkas perele kodus veini tegema kaheksa aastat tagasi, ametlik tootja on ta koos abikaasa Matiga kolmandat aastat.
„Mullu tegime 4500 liitri, tänavu 6000 liitrit veini, edaspidi suureneb toodangu maht 10 000 liitrini,” sõnas ta ja märkis, et toodangust pool müüakse kodust, enamasti talu külastavatele turistidele.
Suvisel ajal käib talus nädalas kaks ligi 30-liikmelist gruppi. Mullu käis neil ligi tuhat huvilist, tänavu on see arv pea täis, kuid uudistajaid tuleb veel.
Need inimesed on näinud väikeses veiniköögis marjaveini tegemist, kuulnud, et siin kasutatakse toorainena ainult lähemas ja kaugemas ümbruses kasvanud marju ja õunu, mis ei ole millegagi üle pritsitud, ja saanud teada sedagi, miks ühe pudeli Uue-Saaluse veini hinna eest võib poest saada kaks pudelit Prantsusmaa Bordeaux’d või tagasihoidlikuma Hispaania veini, nagu Albali.
„Suurtootjad vanades veinimaades teevad korraga tuhandeid liitreid, meie ühe partii maht on 1000–1400 liitrit, juba sellest tuleb hinnavahe,” selgitas Kivistik. Ta lisas, et neil on palju käsitsitööd, mis omakorda tähendab, et aega kulub rohkem kui suurtootjal.
Veini valmimiseks kulub vähemalt kuus kuud ja kui jõutakse villimiseni, siis Uue-Saalusel käib pudel kuus korda käest läbi, alles siis on see müügivalmis.
Teine põhjus on Eesti maksusüsteemis, mis võrdsustab väiketootja suurega. Iga pudeli pealt tuleb tasuda aktsiisi euro ja 22 senti, käibemaks on pudelilt 20%.
Kivistik ütles, et odavamalt saavad väiketootjad müüa siis, kui maksusüsteem oleks diferentseeritud ehk väiketootjale oleks aktsiisimaks väiksem.

Veinitootja eelistab eestimaiseid jooke

Enamik teab, et koduvein on osa Eesti kultuurist, seda on ammu kodudes kohalikest marjadest ja õuntest tehtud.
Viinamarjaveine ostes uurime, mis aastakäigu vein on, marjaveinid aga saavad Kivistiku sõnul palju varem valmis. „Valge vein on teisel aastal juba väga hea, kuid juua sobib seda kohe peale pudelisse villimist,” selgitas ta ja lisas, et punane marjavein võib pudelis seista vähemalt kaks aastat, ilma et kvaliteet halveneks, pigem muutuvad maitsed pehmemaks ja huvitavamaks.
Uue-Saalusel saavad külastajad ka veine degusteerida. „Degusteerimisel austame veini, andes talle auväärse koha, mis tähendab, et laual on pokaalid, vesi ja suupisted,” märkis ta.
Deivi Org nimetas Eesti veinikultuuri veidi tõusiklikuks: „Me alahindame oma maitset, kuulame ja räägime igasugust jama, mis on pigem trend kui kultuur, kritiseerime teiste maitset ja vahel joome ennast purju, mida vanades veinimaades ei juhtu.”
Kivistiku sõnul me saame veinikultuuri edendamiseks ise palju ära teha: „Oluline on, et kodumaised marjaveinid jõuaksid meie kohvikute ja restoranide menüüdesse koos kohaliku toiduga.”
Ise eelistab ta eestimaiseid veine, sest alati on põnev teiste tootjate veine degusteerida. „Suurim lemmik on valge sõstra vein, mille suuremahuliseks tootmiseks napib kodumaist toorainet. Punastest veinidest on lemmikuks arooniavein, mis sarnaneb kõige rohkem punase viinamarjaveiniga, ja see jook on omamoodi arstirohi, alandab vererõhku,” rääkis Kivistik.

 

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 12/09/2019 10:34:06