Talu kõrvalhoonesse on sündimas põnev vanavaramuuseum

Tarmo Salve näitab ehetelaegast, mis jäi ameeriklasele 1500 euro eest müümata. Foto: Mari-Anne Leht

Räpina vallas elav Tarmo Salve (48) on poisikesest peale kogunud vanavara ja plaanib avada Nulga külas oma talus muuseumi.

Tarmo Salve sünnikodus Nulga külas Kopli talus oli ja on siiani alles portselanist lillevaas, mille Sillapää lossi viimane härra Alexander von Sivers oli kinkinud tema vanaemale Ann Sussile. Lillevaas oli Tarmo kogu esimene ese, kuid esimesed asjad, mida ta kümnese koolipoisina koguma hakkas, olid tsaariaegsed mündid, järgnesid vanad postkaardid, siis petrooleumilambid.
„Minu siit ilmast lahkunud isa Mati kogus vanu ajakirju, ajalehti ning vanu põllutööriistu, mille väärtust paljud ei osanud hinnata,” andis Tarmo mõista, et vanavara kogumise pisiku päris ta isalt.
Viimased 30 aastat teadlikult vanavara kogunud mehe kogus on ka 1945. aastal manalateele läinud Räpina luuletaja Hermann Julius Schmalzi paar väikeseformaadilist luulekogu ja tema isa kirjad sugulastega Karksi-Nuiast aastatest 1850–1873.
Omaaegsest Räpina kõrtsist, mis ammu tule läbi kadunud, on Tarmo kogus 1880. aastal Saksamaal valmistatud haruldane metallist plaadimängiga Polyphon.
Tema kogus on isa pärandina mööbliesemeid, mis enne mõisate võõrandamist olid Sillapää lossi tubades: söögi- ja kohvilaud, toolid, peegel ja diivan, väikestest asjadest mõisahärra hõbedast kamm ja pliiats. Mõisate võõrandamise järel tassiti sinna jäänud mööbel ja muud asjad laiali ja millalgi visati kas pööningule või kuuri alla.
Lähedalt pärit unikaalsetest asjadest on siin veel Toolamaa postitempel, mis kinnitab, et Toolamaal oli ammusel ajal postijaam.
„Olen paljud asjad sõna otseses mõttes päästnud lõplikust lagunemisest inimeste kuurides, puhastanud ja korda teinud,” lausus Tarmo. Tema sõnul ootab kordategemist veel palju mitmesuguseid esemeid. Nüüd saab ta oma seinast seina kogusse esemeid annetustena ja laatadelt, kus kaubeldakse vanavaraga.
Tarmo tunnistas, et peab laata kordaläinuks siis, kui saab sealt osta meeldiva asja. Turud ja laadad on paigad, kus paljud vanavarakogujad ostavad ja müüvad asju.

Kogus on põnevaid esemeid

Paar nädalat tagasi Moostes toimunud linalaadalt õnnestus tal soodsalt osta 1920.–1939. aasta vahel Eestis toodetud viinapudeli kork, millel on ka Eesti vapp näha. „Mulle kui sõbrast vanavarakogujale oli korgi hind tagasihoidlik, kuna Eesti vanavarakogujad müüvad üksteisele asju soodsamalt,” märkis usutletav ja lisas, et Eestis on ligi 30 oma tegevusest teada andnud suuremat vanavarakogujat.
Heameelt tunneb ta ligi 10 sentimeetri kõrgusest seinakellast, mille ostis hiljuti Riia laadalt saja euro eest. „Kuna see kell on nii haruldane, on sada eurot normaalne hind, sest mida haruldasem asi on, seda rohkem see ka maksab,” märkis Tarmo. Ta lisas, et ilmselt on töötav seinakell valmistatud läinud sajandi esimesel või teisel kümnendil. Riia laadalt pärineb ka kivist uhmer, mis selle müüja sõnul olla 2000 aastat vana.
Mõni aeg tagasi käis ta Helsingis, mille ühes poes nägi juhuslikult sinisest pressklaasist küünlajalgu, mis ilmestavad pere söögitoa pisikest lauda.
Tsaariajast pärit vaasid on samuti sinisest klaasist.
Oma kogust peab ta kõige väärtuslikumaks petrooleumilampide kogu, mis tema sõnul on ilmselt kagunurga arvukam. Enamik ligi 200 lambist pärineb tsaariajast ja nad valgustasid omal ajal nii Venemaa kui ka Eesti losside ja mõisate ruume. „Kui lamp on terve, piisab vaid selle puhastamisest, kuid enamik lampidest on vajanud restaureerimist: ühele tuli klaas osta, teise põletipea vajas kas kordategemist või tuli uus osta,” tõi ta näite argipäevast ja täpsustas, et ühe lambi kordategemisele kulub teiste tegemiste kõrval nädal, kuid pressraua saab korda päevaga.
Pressraudu on kogus üle saja, millest enamik on puhastatud ja roostetamise peatamiseks silikoonõliga üle tõmmatud. Siin näeb veel samovare, seinakelli, mitmesuguseid pudelid ja kanne, püstvokki, kuid koht on ka militaarvaldkonda kuuluvatele asjadele, nagu kiivrid jms.
Tema isa kogus ka põllutöödeks ja majapidamises kasutatud vanu asju. Sakkidega leivalabidas, mis on varre otsa poltidega kinnitatud, on valmistatud 1880. aastal ja on Tarmo kogusse jõudnud Rõuge kandist.
Annetusena on kogus 1896. aastast pärit Saku õlletehase sisuga täidetud pudel. „Annetaja leidnud enda sõnul pudeli kaevust,” märkis Tarmo ja lisas, et tema pudelit avanud ei ole. Annetustena on asju saadetud ja toodud ka väljastpoolt Eestit, eelkõige on annetanud välisriikides elavad eestlased.

Huvilisi igast ilmakaarest

Tarmo käib laatadel tavaliselt elukaaslase Aive või ema Ilmiga. „Kui mina osa ajast uudistan, mida põnevat pakuvad teised kogujad, müüb Aive või ema sel ajal minu neid asju, mida ma restaureerimiseks enam ei vaja, ja neid, millest on kogus mitu täpselt ühesugust eset,” selgitas Tarmo.
Oma kogust ta midagi ei laenuta, sest kadunud isa ei saanud omal ajal kogust välja antud originaalseid asju tagasi ning poeg ei ole seda õppetundi unustanud. Tema teine reegel on, et kogub vaid esemeid, mis on valmistatud enne 1940. aastat.
Nii pikalt vanavaraga tegeleja juures käivad paljud küsimas, kas ostetud ese on originaal või järeletehtud. „Omaaegsel Lorupi ja Meleski vabrikul olid kataloogid ning ka paljude firmade esemetel on küljes firmamärk,” sõnas ta.
Tarmo sõnul teavad Räpina kandi elanikud tema hobist ammu ja paljud huvilised on ka tulevase muuseumi ruumis asju vaatamas käinud. Eestimaa vanavarakogujad on siin mõistagi sagedasemad külalised, kuna käivad omavahel läbi, aga tema koguga on tutvumas käinud ka huvilisi Eestimaa eri paigust.
Heas mõttes uudishimulikke on siin käinud Saksamaalt, Soomest, Rootsist, Venemaalt ja mujaltki. „Üks külastaja Ameerikast oli nõus kohe 1500 eurot ehetelaeka eest andma, kuid ma ei müü oma kogust asju, mida on vaid üks eksemplar,” rääkis usutletav.
Vanavara kogumise ja muuseumi rajamise eesmärgil on tal moodustatud MTÜ Varakoda. Plaanis on avada muuseum, kuid selleks loa saamine seisab suurema parkla ja nõuetekohase WC puudumise taga. Nendeks töödeks hetkel raha napib.
Plaanitav muuseum on Kopli talu kõrvalhoones. Talu asub paar kilomeetrit Räpinast Tartu poole, Räpina-Võru ja Räpina-Põlva maanteid ühendava mustkattega teelõigu ääres. Väike parkla, kuhu mahub pisem Mercedes-Benzi buss ja paar sõiduautot, on olemas, kuid sinna ei mahu suur reisibuss.
Võib ju mõelda, et kui Tarmo lõpetaks vanavara kogumise ja keskenduks kordategemist vajavatele esemetele, jätkaks maasikakasvatuse ja muude töödega, saaks kiiremini muuseumi avamiseks vajalikeks töödeks raha kokku.
„Vanavara kogumine on hobi, millest ma veel ei soovi loobuda, ning oluline on seegi, et saan vanade esemete kogumisega nende allesjäämist toetada ja neid soovijatele näidata,” sõnas Tarmo Salve.

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 08/08/2019 10:05:42