Vaikse vanainimese juubelikonverentsil sai kaks päeva lõppematult naerda

Olavi Ruitlast hindavad paljud Vana-Võrumaa inimesed Umas Lehes avaldatud vaimukate kolumnite tõttu. Foto: Ülle Harju

„Olin suhteliselt vaikne vanainimene,” võttis eelmisel nädalal Võrus toimunud kahepäevasel konverentsil „Olavi Ruitlane 50” nimitegelane oma lapsepõlve karakteri kokku. Konverentsil lahati noorpoeet põhjalikult läbi.

Mõni aasta tagasi avaldas Olavi Ruitlane oma Võru lapsepõlve kohta palju tunnustust pälvinud raamatu „Vee peal”. Nüüd on raamatu põhjal valmimas film, režissööriks Peeter Simm. Filmivõtted on juba mõnda aega Võru eri paigus käinud. Film esilinastub järgmise aasta septembris. Just sel teemal pidas Ruitlane ise oma 50 aasta juubeli konverentsil ettekande.
Stsenaariumi filmile kirjutas Ruitlane kahe nädalaga ja tegi seda esimest korda elus eesmärgiga luua film, mis näeks välja võimalikult tänapäevane.
„Mul käivad asjad hästi kiiresti või ei käi üldse,” sõnas Ruitlane ja lisas ühtlasi, et tema plaan pole olnud kunagi teha kunsti, sest „kunsti tegemine on kohe rappa minek“.
Ruitlane nentis, et peaaegu kõik kirjutamist nõudvad žanrid on tal nüüdseks elus läbi proovitud, välja arvatud presidendi kõne. Rohkem filmistsenaariume pole tal kavas teha, sest selleks tuleb läbida niivõrd palju „trikoovoore” – kunagi ei tea, kas film saab lõpuks rahastuse või mitte. Filmitegemine jäägu tema arvates pigem noortele, kes saavad veel vanemate kulul elada.
Oma loometeed üldisemalt kokku võttes lisas Ruitlane, et talle meeldivad lood ja kui lugu ei ole, siis ei ole mitte midagi.

Väldib kunsti
„Olen oma kõikides asjades üritanud vältida kunsti,” sedastas päevakangelane. „Ega ma tahtnud saada kirjanikuks, mul polnud mingit ambitsiooni. Ajapikku tulid pakkumised, tuli kiiresti ära õppida.”
Üks viimase aja tegemisi on olnud näiteks muusikal ja kupleelaulud.
Ruitlase konverentsi idee tuli Tartu NAKi kaasliikmelt kirjanik Veiko Märkalt. Kui Märkale korraldati tema 50aastaseks saamise puhul konverents, hakkas tal kohe peas kerima mõte, kelle konverents võiks olla järgmine. Märka sõnas, et teadis Ruitlase kohta päris palju, kaasa arvatud igasugu kirjanike maja katustele ronimise lugusid ja muud seesugust, aga ei osanud enne konverentsi teadmisi süstematiseerida.
„Ta on endiselt põnevaid avastusi täis,” märkis Märka.
Kokkuvõtteks kujunes Ruitlase konverents eelkõige naeruürituseks ja juubilari sõprade kokkutulekuks. Esimese päeva ettekanded olid kergemad, näiteks Uma Lehe peatoimetaja Jan Rahman võttis kokku Ruitlase 19 aasta pikkuse karjääri kolumnistina, luges ette mõned naljakamad kolumnid ja toimetusse saabunud kurjad kaebekirjad Ruitlase kui kõlvatu tegelase kohta. Eriti ajas publikul kõhu kõverasse Ruitlase põhjalik analüüs kellegi Kardashiani Kimi õpetusele puhastada vagiinat ananassiga.

Kas kaklus Erki Noolega on müüt?
Ruitlase pinginaaber „kirikukoolist”, kunstnik Albert Gulk üritas meenutada ühist kooliaega, aga rohkem olid tal meeles lõbusad seiklused juba täiskasvanueast. Publikut huvitas kõige rohkem, kuidas Ruitlane ikkagi kakles koolis hilisema olümpiavõitja Erki Noolega. Paraku aga selgus, et intsident, mis toimus kooliakende vaateväljast eemal, Katariina kiriku Koidula tänava poolse tagumise nurga taga, ei viinud siiski reaalse kähmluseni, kuigi Ruitlane usub, et ta oleks tollal veel Noolest jagu saanud. Igal juhul kinnitasid toonased pealtnägijad, et Nool oli koolis kõva kraakleja, Ruitlane aga pigem „tagasihoidlik vanainimene”, keda ju kasvatasidki suurelt jaolt vanavanemad.
Lõbusaid seiku NAKi aegadest Tartus tuletas meelde ka kirjanik Piret Bristol, kes muu hulgas päästis oma ekspertiisiga Ruitlase kohtulikust karistusest, nimelt üritati tõestada, et ta peab laimublogi. Palju kära tekitanud sündmuste tulemusel sündis üldistav raamat „Naine”, mille sünnist ja paljust muust jutustas pikalt praegu Pärnus resideeriv kirjanik Kivisildnik, kes nüüdsel ajal tituleerib ennast pigem kirjanikule kõige olulisemaks isikuks ehk kirjastajaks. Kivisildnik oli välja otsinud ka mitmeid arvutusi Ruitlase ja tema loomingu kohta, ühest sai näiteks teada, et Contra (praegu 45) on avaldanud Ruitlasele ja teistele noortele poistele halba mõju.
Konverentsi teisel päeval oli õhk samuti naerust tiine, kuid räägiti ka pisut akadeemilisemat juttu. Kirjanik Wimberg (Jaak Urmet) oli analüüsinud põhjalikult Ruitlase luulet ja leidnud, et need vastavad väga hästi klassikalistele värsimõõtudele (nt jamb või trohheus), mis aga Ruitlasel on sündinud täiesti kogemata. Wimberg nentis, et Orelipoiss (Jaan Pehk) on varem kinnitanud, et ta usaldab Ruitlase tekstivärki. Just terminit tekstivärk peab Wimberg Ruitlase puhul iseloomulikuks, sest sõna värk vihjab süsteemsusele.

Ruitlane kui Fiskarsi kirvega töötaja
Wimberg lisas, et ruitlaslikkust on küllaltki raske defineerida. Esiteks võiks seda kokku võtta teemade ringiga lapsed-joodikud-vanainimesed, aga seda mitte luules, kus on tegu pigem haritud äärelinnajoodikutega.
„See on Võru heas mõttes joodikupilk maailma asjadele, märksõnadeks joomine, naised, traktorid jne,” võttis Wimberg kokku. „Nendega on kõigil lihtne suhestuda. Teine asi on täpsus ja lühidus. Neid luuletusi teeb inimene, kellel on kiire. Nimetaksin seda Fiskarsi kirvega töötamiseks – sellega teed täpselt selle ära, mida vaja.”
Ühtlasi iseloomustab Ruitlase luulet ka intertekstuaalsus: ta haagib oma tekstid paroolide ja tüvitekstide külge.
Veiko Märka proovis samuti oma ettekandes analüüsida Ruitlase luule ja proosa olemust ning jõudis järeldusele, et need on täiesti erinevad asjad. Luule on täpne, aga proosa mitte. Luules on isiklikke motiive vähe, seevastu proosa on eelkõige realism, suuremalt jaolt kirjutatud maha tema enda elust, sest 50 aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi, kaasa arvatud tehtud rohkelt, kuid nutikalt ÜKT tunde ja oldud kriminaalhooldaja järelevalve all.
„Kõige rohkem on mind Ruitlase romaanide juures hämmastanud see, et ta on pidanud kõik ise läbi elama,” sõnas Veiko Märka. „Jääme ootama Ruitlase järgmisi eksperimente oma eluteel, mida kätkeda kunsti.”
„Te võite saata mulle midagi ilusat või koledat,” vastas seepeale päevakangelane ise.
Pakuti nii kasiinosõltuvust kui ka EKREsse astumist, aga nende stsenaariumidega polnud kirjanik nõus. Poliitika vastu on ta enda meelest immuunne.
Kauksi Ülle võttis oma ettekandes „Numbrimaagia” kokku Ruitlase teatritee nii näitleja kui ka näidendite autorina. Tuletati meelde, et ühes lavastuses on noor poeet mänginud suisa Juhan Jaiki ennast. Ühtlasi meenutas Kauksi Ülle, et kui Uma Lehes paluti Ruitlasel hakata kolumne kirjutama, pöördus noormees tema poole küsimusega, mis on kolumn. Ülle vastas: sõima kõik lihtsalt läbi.
Kui inimene saab juba kord 50, ei saa jätta temalt küsimata piinlikult trafaretset küsimust, mis tunne see on.
„Sama nagu 49, sama nagu 51,” vastas Ruitlane. „Seni kuni tervisega pole probleeme ja pea töötab. Ma pole kunagi taotlenud olla lugupeetud ega soovinud saada arvamusliidriks või kultuuriinimeseks. Olen ümbritsenud end tavainimestega.”
Oma ainsaks arvustajaks peab ta publikut ja usub, et praegusel ajal, kui loetakse üsna vähe, on tal mingi osa lugejatest veel alles niikaua, kuni ta suudab pakkuda kvaliteeti.

Ei taha liiga tihti raamatuid kirjutada
„Raamatut peab olema mõnus kirjutada, see on väga valulik protsess, seda ei taha teha liiga tihti,” lisas ta.
Praegu elab Ruitlane Tallinnas täiesti tavalist elu ja kasvatab oma peagi kolmeseks saavat poega Pärti. Vanem poeg on juba täiskasvanud. Kuna praegu tal tööd ei ole, saab ta pühenduda pisipojale ja vabadel hetkedel kalal käia. Aga tööpuudusega on ta praegu täiesti rahul, sest viimased neli-viis aastat on tal olnud utoopiliselt palju tööd. Võrus käib ta nii sageli kui võimalik emal abis.
„Mul on siin hea olla,” ütleb ta Võru kohta. „Vaatan, kui palju on siin muutunud. Keskväljak on ilus, aga harjumatu, ent üldse mitte paha.”
Võru uuelt keskväljakult kulges läbi ka konverentsi esimese päeva õhtul peetud linnaekskursioon Ruitlase lapsepõlveradadel. Kirjanikuhärra kunagine koolimaja on nüüd saanud uue kuue ja paistab kenasti ka Jüri tänava peale välja. Publiku huvi äratas ekskursioonil kõige rohkem see kirikunurk, kus Ruitlane oleks peaaegu Erki Noolega kakelda saanud.
Oma kunagisse kodumaja hoovi Leegeni (praegu Karja) tänavas ta aga enam ei pääsenud. Sellegipoolest sai ära näidata, kus elas see või too tegelane tema raamatust „Vee peal”, ja erilist tähelepanu pälvis väike hoovimajake, kus elas Valter, kes tulesurmas hukkus, ja tädi Selma, kes oli illegaalsete abortide tegemise tõttu vangis istunud ning pidas Olavi lapsepõlves joomapunkrit, mille ümber alati toimus action ja kust kedagi visati pea ees välja või tiriti sisse.

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 11/07/2019 09:13:10