Kagu-Eesti laulupeolised tunnetasid ühtekuuluvust

Põlva kooli mudilaskoor rongkäigu ootel. Vasakul õpetaja Eda Heinaste. Foto: erakogu

Üle 100 000 inimese kaasa haaranud XXVII laulu- ja XX tantsupidu ning rahvamuusikakontsert on ajalooks saanud ning peol osalenute kagueestlaste muljed on värvikad ja elavad.

Reedel toimunud rahvamuusikapeol mängis ka Võrumaa noor lõõtsamees Herbert Konnula. „Uhke tunne oli kogu eesti rahva ees esineda, sest televisioon kandis meie kontserdi ka üle,” ütles üle kümne aasta lõõtsa mänginud Konnula.
Ta sõnas, et väike ärevus oli lavale mineku eel sees, kuid laval see kadus.
Ööbimiskohas tuli tal rahvatantsijate palvel lõõtsa mängida, sest tantsijad pidasid väikest simmanit. Konnula märkis, et rongkäigu alguses oli tunne väga hea, lauluväljakule jõudes tundis väsimust, sest mängis kogu rongkäigu aja pilli.
Ta peab rahvamuusikaga tegelemist oluliseks, sest igapäevaelus jääb seda aina vähemaks ja tänapäeva maailmas on traditsioonid kerged hääbuma.
Samal õhtul toimus Kalevi staadionil tantsijate kolmas, viimane pidu.
Otepäälane Aivar Nigol on segarühmas Nuustaku üle 25 aasta tantsinud. Tantsimist alustas ta üheksa-aastaselt. „Tantsijatele algab suureks peoks ettevalmistus lõppenud peo järel, kui rühm seab eesmärgiks järgmisele tantsupeole mineku,” sõnas Nigol, kes on Nuustaku üks staažikaimatest tantsijatest.
Ta tunnistas, et kontserdi eel tuleb keskenduda ning sedagi, et väike ärevus on ikka enne kontserti sees, sest siis oled tantsimiseks paremini valmis.
„Füüsiliselt nõudis enim energiat ja tähelepanu „Kolhoositants,” kus tuli ka „ratsanik” kahe mehe õlgadel välja kanda,” meenutas Nigol. Ta lisas, et kõige meeldivam oli „Tuljakut” tantsida, kuigi staadionil oli tantsijaid nii palju, et keha hoiakud ja vaatamised ei tulnud äärtel asunud rühmadel ruuminappusel ehk hästi esile.
„Meie rühma liikmetele on oluline millegi ühiselt tegemine, sest see liidab, ning Tallinnas oli peaproovi ja kolme etenduse ajal tunda, et kõik tantsijad üle Eesti on kui üks suur pere, kes hingab ühes rütmis,” rääkis Nigol. Rongkäik oli tema sõnul peo järellainetus, mille lõppedes asuti koduteele.

Põlvamaa lauljad: „Kannel” oli raskeim laul

Laheda segakoori dirigent Andres Määr ütles, et oli oma üheksandal laulupeol kuulaja-vaataja. Ta sõnas, et maal tegutsevale koorile oli raskeim laul „Kannel”, mille selgeks saamisele läks palju energiat.
„Nooditundjatele ei ole „Kannel” raske, kuid meie oleksime selle ajaga mitu lihtsamat laulu selgeks õppinud,” tõi ta võrdluseks. Kuid asjal on Määri sõnul positiivne pool: „Raskete laulude õppimisega koor ju areneb.”
Mooste segakoori laulja Ülo Needo ütles samuti, et „Kannelt” oli raske õppida: „Harmoonikad on erinevad ja häälerühmad peavad eri ajal laulma ning laulu sees muutus häälestus.”
Ta lisas, et Mooste segakooril võis mullu sügisest laulupeoni kuluda pea kolmandik laulupeo repertuaari õppimise ajast laulu „Kannel” õppimisele.
Kanepi segakoori laulja Tiit Rammul märkis, et „Kannel” ei ole segakoorile kerge laulda, kuna häälepartiidele on erinevad ajastused.
„Kadri Voorandi laulu oli ka raske õppida, kuid suures kooris oli seda mõnus laulda,” ütles Rammul.
Helilooja ja dirigendi Pärt Uusbergi „Igaviku tuules” kohta märkis Rammul, et seegi lugu lõppes pärtuusbergilikult. „Temal on laulude viimane takt pea alati „mu isamaa”.”
Rammuli sõnul on uute laulude õppimine alguses raske, kuid seda parem tunne on, kui see lõpuks õnnestub. „Uute laulude õppimisega koor areneb.”

Signe Rõõmus: ühtsusetunne oli siiras ja võimas

Võru Kesklinna kooli muusikaõpetaja ja dirigent Signe Rõõmus ütles, et pidu oli tema juhendatavale kuuele koorile suur rõõmupidu, sest kõik lauljad tahtsid väga laulupeole minna. „Esimese päeva kontserdil kõlanud „Üksi pole keegi” oli tõeliselt võimas ja sidus lauljad publikuga ühtseks tervikuks,” märkis Rõõmus.
Võru mudilaskoori lapsed olid esimest korda nii suurel peol ja neile oli laulukaare all laulmine tore. Mudilaste meelest oli vahva, et neid oli kuulama tulnud nii palju inimesi ja seegi, et neid näidati televiisorist. Nii mõnigi laululaps vaatas kodus laulupeokontserdi kordust telerist.
„Mudilaskoori lauljad rääkisid, et neil oli laulukaare all hea olla, et vahva oli dirigente näha ja koos oli tore karjuda: korrata! korrata!, sest peale seda said nad armsat laulu taas laulda,” edastas Rõõmus.
Ta meenutas, et Võru Kesklinna kooli vilistlaskoori laulja Toomas Mee südamesooviks oli kordki laulupeol laulda. „Toomas rääkis varem, et kui ta Rene Eespere „Ärkamise aega” pealtvaatajana 2014. aasta laulupeol kaasa laulis, tunnetanud, et tahaks seda ja teisi laule kaare all laulda, et kogeda ülevat tunnet koos mitmekümne tuhande lauljaga,” meenutas Rõõmus, kelle sõnul tulnud lauljatel esimene härdaks tegev hetk juba laval laineid tehes, kui publik kaasa lainetas.
Rõõmus ütles, et naiskooride repertuaar oli seekord väga mõjusa sõnumiga ja ehk pisut nõiduslikki ning neljast liigilaulust korrati kahte. Lõuna-Eesti kooridele oli „Kergotamine” südamelähedane, sest selles tuli hea diktsiooni kõrval ka liikumisoskust näidata.
Rõõmuse sõnul peavad laulupeo lood pisut väljakutset pakkuma, sest siis on lõpus rõõm tehtust mitmekümnekordne. „Kui lugusid õpetama hakkav dirigent on positiivselt meelestatud ja nii-öelda räägib loo lauljatele heledates toonides lahti, tuleb ka lõpptulemus helge ja publikule arusaadav,” arutles ta.
Dirigendina laule kuulanud Rõõmus ütles, et ühendkooridel on selline võim, mis mõjus lausa teraapiliselt nii lauljatele, kuulajatele kui ka dirigentidele.
„Kontserdi „Õpetajale“ lauldud lood olid mõjusad, hingest hinge lauldud, teisel päeval esitas ühendkoor südamest südamesse laulupeo klassikaks saanud lugusid. Ei kujuta ette ühtegi pidu Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“,” rääkis Rõõmus. 
Ta peab üheks kõrghetkeks Pärt Uusbergi „Igaviku tuules“, milles on kokku seotud meile tuntud luuleread ja rahvaluule. „Erinevate kooriliikide esiletõstmine soolodega oli rosin, mida otsida ja kirsiks tordil lugu kui tervik autori dirigeerimisel,” märkis ta ja lisas, et see on suure peo lugu, sest vajab paljude lauljate erinevate tämbrite kokkusulatamist, et tekiks kuulaja kõrva paitav helikeel. 
Tema sõnul oli lauluväljakul ühtsusetunne siiras, võimas ja kaunis.

Laulupidu ühendas inimesi

Andres Määr märkis, et laulupidu jättis temasse üleva tunde ning kui ta laulis „Ta lendab mesipuu poole” ja „Mu isamaa on minu arm”, kiskusid silmad veele.
„Meeldivalt üllatas seegi, et nägin esimest korda laulupeol nii palju Eesti lippe nii lauljate kui ka kuulajate käes, samuti oli kuulajate hulgas palju noori,” rääkis Määr.
Tiit Rammul märkis, et lauljale on oluline ka pulti tulnud dirigendi sõbralik olek. „Kui Hirvo Surva ja Valter Soosalu pulti tulid, naeratasid nad sõbralikult. Surva viskas mõne vimpka ka ning need lähendasid lauljaid.”
Ülo Needo ütles, et tal oli peol hea olla: „Küünarnukitunne oli tugevalt tunnetatav, mis andis märku, et saame küll koos asju teha.”
Needo sõnul võib laulupeo juhtmõtet „Minu arm” mitut moodi tõlgendada: „Mina tõlgendan seda nii, et kõik, mis on armas, ongi minu arm.”
Ta oli üks põlvamaalastest, kes kandis rongkäigus lippu. „Kuna mul oli vana Võromaa kuub seljas, sain peenikese puust lipuvarre vahepeal kuuetaskusse panna, tänu sellele ei väsinud käed ära.”
Rongkäigus osalejatel tuli kõndida ligi viis kilomeetrit, millele kulus poolteist tundi.
Määr märkis, et laulupidu ühendas inimesi ja andis tunde, et oleme üks rahvas ja üks riik: „Kui lauljad hakkasid lainetusi tegema, võtsid kuulajad selle üle.”
Rammul ütles, et kui segakoorid olid laulukaare all, tekkis tal lauljana ühtsusetunne: „Kui ühendkoor oli kohal, oli ühtsusetunne suurem.”
Tagasiteel arutanud lahedalased, et laulupeol tuleb enamik laule ka tulevikus ikka eesti keeles laulda. Tänavu möödus esimesest laulupeost 150 ja tantsupeost 85 aastat.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 11/07/2019 08:49:12