Väikeste metsaomanike pahameelt on asunud osavalt ära kasutama Karula rahvuspargis metsa soetanud metsaäriettevõtted. Foto: Ülle Harju

Maalilise Karula rahvuspargi elanikud on mures: nad sooviksid keskkonnaameti käest luba oma metsast natuke küttepuid teha ja saunapalke võtta, praegu looduskaitsega kohalikke pitsitav amet aga kaalub alternatiivina hoopis kannapööret metsarüüste suunas, nagu on juhtunud Haanja ja Otepää looduspargis ning Lahemaa rahvuspargis.

„Ma olen eluaeg siin elanud, ma ei võtaks elus seda mäge paljaks, muidu vaataksin seda paljast kunti elu lõpuni,” viitab Värtemäe talu peremees, RMK loodusvaht ja mesinik Mati Urbanik metsasele künkale, mis asub rahvuspargi piiranguvööndis. Talle meeldib elada metsases Karulas, mitte lageraielankide keskel. Aga et keskkonnaamet ei luba metsast piltlikult öeldes isegi pirrutikku võtta, paneb mehe vanduma.
Praegu võib ta rahvuspargi piiranguvööndis asuval 20 metsahektaril vaid minimaalselt raiuda, koristada tuulemurdu ja kui kooreürask väga laamendama hakkab, siis võib teda tõrjuda sanitaarraiega. Kümme hektarit metsa on Mati Urbanikul aga sihtkaitsevööndis, kus ei või isegi maha kukkunud puid ära koristada. „Pole ammu seal käinudki, mis ma sinna lähen, kui mitte midagi teha ei või,” ohkab mees. „Aga just hiljuti helistas metsafirma ja oleksin peaaegu pikali kukkunud – selle metsa eest pakuti 100 000 eurot! Ütlesin, et kullakesed, see on ju sihtkaitsevöönd!”
Mati Urbaniku sõnul pole ta teinud üle 12 aasta taotlustki sihtkaitsevööndis asuvast metsast natuke materjali varuda, sest seda ei lubata isegi paari puu kaupa. „Kui hoonete jaoks on korralikku materjali vaja, siis kas lähed vargile või siis ostad,” nentis ta. „Endal aga mitu tuhat tihu seisab metsas! Naabrimehel on sauna jaoks vaja 30 tihu palki, ta on aastaid selleks luba taotlenud, taotlus saadetakse Tallinna ja jurist ütleb: oi ei – siit sa küll võtta ei tohi!”
Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader möönis, et amet hakkas metsaomanikke pitsitama just umbes tosina aasta eest. „2006. aastal muutus senine kaitsealade haldamise süsteem, rahvusparkide administratsioonide töö võttis üle riiklik looduskaitsekeskus koos maakondlike keskkonnateenistustega. Sellega seoses ühtlustati üle-eestilist halduspraktikat, mille tulemusena lõppes Karulas erandlik ja õiguslikult küsitav lähenemine sihtkaitsevöönditele. Võrdse kohtlemise eesmärgil rakendati Karula sihtkaitsevööndites samasugust lähenemist nagu igal pool mujal Eestis,” selgitas ta.
„Sihtkaitsevööndis kehtib range kaitsekord, kus majandustegevus on keelatud ja seal tohib teha ainult looduskaitseliselt vajalikke raietöid ehk kujundusraieid, kusjuures sageli on metsaelustiku seisukohast vajalik kogu raiutud puit metsa jätta,” lisas Ader.
„See on täielik jama!” on Mati Urbanik vihane. „Ime, et kukeseeni veel lubatakse korjata, see ju ka majandustegevus!” Koos naabrimehe Arno Saaroniga, kel on ligi 30 hektarit metsa piiranguvööndis, on ta asunud avalikult seisma piirangute leevendamise eest. Teema on just teravalt õhus, sest keskkonnaamet koostab Karula rahvuspargile uut kaitsekorralduskava.

Väikeste kõrvade tagant paistavad suured
Väikeste metsaomanike pahameelt on asunud osavalt ära kasutama Karula rahvuspargis metsa soetanud metsaäriettevõtted. Keskkonnaameti korraldatud aruteludel istuvad kõrvuti põliselanikega seaduse silmis võrdväärsete metsaomanikena Valga Puu ja Metsatervenduse OÜ esindajad. Viimased nõuavad ka kõige häälekamalt uuendusraie lubamist rahvuspargis. Metsafirmadele on tekkinud võimas liitlane – RMK. Riigile kuulub enamik ehk üle 70% rahvuspargi metsadest.
„Karula rahvuspargi piiranguvööndi metsade majandamine peaks toimuma sarnaselt teiste kaitsealade (sh Otepää ja Haanja looduspark, kus toimunud jokk-röövraietest on LõunaLeht kirjutanud – ÜH) piiranguvööndi metsade majandamisega. Karula rahvuspargi piiranguvööndi metsade majandamise erisused peaks olema soovituslikud ja lähtuma heast tavast,” leiab RMK Võrumaa metsaülem Agu Palo. Vastav ettepanek on saanud kirja just avalikustatud Karula rahvuspargi uue kaitsekorralduskava eelnõu tööversiooni.
Metsafirmad on veelgi radikaalsemad. „Eesmärgiks peaks olema võimalus metsi uuendada püsimetsadena (valikraie) majandamise või ka turberaiete (aegjärkne, häil- ja veerraie) tegemise käigus. Rahvuspargi kaitsekorralduskavas peaks oluliselt rohkem esile tõstma ja arvestama kohalike elanike vajaduste ja soovidega, mis toetavad maaelu ja tööhõivet,” seisab kava tööversioonis Valga Puu esindaja Andres Oleski ettepanek.
Keskkonnamet on ootamatult hakanud arvestama uuendusraiet sooviva survegrupiga. Nimelt lugesid kohalikud oma hämmastuseks kaitsekorralduskava tööversioonist ameti enda ettepanekut: „Raietingimuste muutmisel loodusväärtuste püsimiseks vajaliku keskealise ja vanema metsa minimaalse pindala kehtestamine piiranguvööndis.”
Sellest ettepanekust võib välja lugeda, et keskkonnaamet kaalub Karula rahvuspargi piiranguvööndis raietingimuste muutmist kitsenduste vähendamiseks, sh uuendusraiete lubamist. Juttu on ka olnud rangete piirangutega sihtkaitsevööndist osa metsa väljaarvamist piiranguvööndisse. Kaitsekorralduskavas on ka kirjas, et vastava kaalumise üks põhjusi on: „Maaomanikel on soov oma metsa majandada, kuid tulenevalt tsoneeringust seda ei võimaldata.”

Mida soovivad kohalikud metsaomanikud tegelikult?
Kohalike jutust koorub välja, et nad ei soovi radikaalset pööret, sobiks samalaadne paindlik kord, nagu rahvuspargis oli enne 2006. aastat. „Varem sai majamaterjali omast metsast välja noppida, ei pidanud sõitma mitmekümne kilomeetri kaugusele ostma,” seletas Mati Urbanik. „Kui oskuslikult teha, ei ole paar aasta pärast jälgegi, et metsas on üldse midagi raiutud.”
Erinevalt metsafirmadest ei soovi Mati Urbanik aga vanaisa talu metsa lihtsalt kändude ja raha vastu vahetada. „Juba enne rahvusparki hakati pakkumisi tegema – ma ei müünud,” märkis ta. „Miks? Ma ju elan siin! See on ju hetkeraha, mis kaob käest. Kui oleksin tahtnud oma kodu ümbrust paljaks raiuda, oleksin seda juba enne rahvusparki teinud.”
Kohalikud sooviksid sihtkaitsevööndis vähesel määral metsamaterjali varumist ja piiranguvööndis raiepiirangute leevendamist. „Kohalikul elanikul võiks siiski oma metsade üle mingi sõnaõigus olla,” leidis 50hektarise metsa (pool sellest sihtkaitsevööndis) omanik, Rõõmu talu lambakasvatustalu peremees Ants Kuks.
„Kuna mu põhisissetulek tuleb mujalt, pole mul huvi majandada metsa kõige efektiivsemalt, aga selge see, et oma küttepuu tahan omast metsast saada ja ka ehitusmaterjali kuuri, sauna või koerakuudi jaoks. Kahju, et ma majamaterjali omast metsast ei saanud võtta – puud, millest maja oleks saanud ehitada, kasvasid sihtkaitsevööndis. Ma oleksin võtnud need puud nii, et mets jäänuks kestma, aga saan aru, et kes see mind siis nii usaldab – lähen äkki teine päev ahneks ära ja raiun seitse hektarit lagedaks, raha taskusse ja minema!” rääkis ta.
Enne kui keskkonnaamet Karula rahvuspargi administratsiooni ära kaotas ja kaitse-eeskirja karmistas, said kohalikud spetsialisti abiga metsamaterjali varumise plaanid üldjuhul ilusti kokku leppida, nii et nemad olid rahul ja loodusväärtused olid hoitud. „Nüüd peaks ta seadust rikkuma, kui lubaks sihtkaitsevööndis raiuda!” põrutas Mati Urbanik. „Algul oli Karulas nn hooldatav sihtkaitsevöönd, kus olid mõeldud tegevused olemasoleva olukorra säilitamiseks, aga juba tükk aega öeldakse, et sihtkaitsevööndis majandustegevust ei toimu,” lisas Ants Kuks.
„Võiks olla lubatud valikraie: omanik raiub kindlate kriteeriumite alusel, mida vaja on,” leidis RMK metsakorraldaja Üllart Länik, kes on üle kümne aasta Karula kandi riigimetsadega tegelenud ja osales ka rahvuspargi eelmise kaitsekorralduskava koostamise aruteludel. Tema hinnangul võib vaja olla ka raiega kiirelt tõrjuda kooreüraskit, kes möödunud kuumal suvel jõudsasti paljunes, andes tavapärase kahe põlvkonna asemel kolm. „2016 oli üle miljoni tihu tormimurdu (Eestis ja Lätis kokku), sealt hakkasid paljunema,” ütles ta.
„Meil on looduskaitse läinud suuresti seda teed, et ainult keelatakse, võib-olla ei julgeta otsustada ja jäetakse seetõttu otsus üldse tegemata. Esialgu oli Karula rahvuspargi kaitse-eeskiri palju leebem, eriti eraomanikke silmas pidades, aga siis muudeti seadust, sõnastust ning kategooriaid ja oligi ...” nentis Länik.

Keskkonnaamet jääb jäigaks
Looduskaitseseadust ja Karula rahvuspargi kaitse-eeskirja uurides selgub, et kohalike soovid mahuksid täiesti seaduse piiresse. Looduskaitseseaduse järgi on sihtkaitsevööndis metsaraie vähesel määral lubatud („Kaitstava loodusobjekti säilitamiseks vajalike tegevustena või tegevustena, mis seda objekti ei kahjusta, võib sihtkaitsevööndis kaitse-eeskirjaga lubada koosluse kujundamist vastavalt kaitse eesmärgile”).
Rahvuspargi kaitse-eeskirja järgi saaks sihtkaitsevööndis teha looduskaitseseaduses kirjeldatud kujundusraiet: „Tehakse kaitstaval loodusobjektil kaitse-eesmärgi saavutamiseks vastavalt kaitsekorralduskavale, liigi kaitse ja ohjamise tegevuskavale või kaitstava looduse üksikobjekti või vääriselupaiga seisundi säilitamiseks ja parandamiseks.”
Miks keskkonnaamet siis Karulas praegu midagi teha ei luba? Sille Aderi põhjendas: „Sihtkaitsevööndis võib teha kujundusraiet ainult siis, kui see on vajalik looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks, mitte küttepuude varumiseks, oma tarbeks, tulu teenimiseks vmt. Sealse raie tegemisel ei saa lähtuda kohalike inimeste soovist, vaid ainult looduskaitselisest vajadusest. Karulas aga lähtuti enne 2006. aastat just inimeste soovidest, püüdes neile raie osas vastu tulla. Selles suhtes oli selline lähenemine äraspidine ja vastuolus viidatud sätte mõttega.”

Spetsialisti abi asemel terendab röövraie oht?
Karula rahvuspargi uue kaitsekorralduskava tööversioonis pakub looduskaitsekorralduse spetsialist Eerik Leibak probleemide lahenduseks kujundusraietega tegeleva kohapealse metsandusspetsialisti ametikoha taastamist.
Sille Aderi sõnul keskkonnaamet seda ei poolda. „Ka valikraie tegemisel kehtivad piirangud. Seega ühe spetsialisti juurde tekitamine ei taga veel seda, et valikraiet saaks alati lubada,” vastas ta.
Kui eelnev vastus põhjendab rangete piirangute vajalikkust, siis miks kaalub keskkonnaamet radikaalselt suuremate raiete lubamist, mida soovivad metsafirmad ja RMK? „Keskkonnaameti ülesanne ongi leida erinevate huvide vahel tasakaal. Metsanduse töögrupis tehti ettepanek häilraiete lubamiseks, mida amet kaalub kaitse-eeskirja uuendamisel,” ütles Sille Ader. „Kui häilraiet lubatakse, on vajalik tagada piiranguvööndis igal ajal ka loodusväärtuste säilimiseks vajalik vana metsa hulk.”
Lisaks kaalub keskkonnaamet sihtkaitsevööndi metsade – neid on praegu Karula metsadest kolm neljandikku – osalist ümbertõstmist piiranguvööndisse. Seda soovivad samuti metsafirmad.
Sellest järeldub, et keskkonnaameti kaalul on kaks äärmuslikku varianti: üliranged piirangud ja röövraieohtlikud vabadused.

Jokk-röövraied rahvus- ja loodusparkides
Karula rahvuspargi uue kaitsekorralduskava tööversioonis teeb Karula rahvuspargi loomise eestvõtja, ise seal elav Kaido Kama ettepaneku, et kui keskkonnaamet otsustab piiranguid leevendada, tuleb seejuures vahet teha kohalikul elanikul ja rahvusparki maid ostnud või ostvatel metsafirmadel: „Metsafirmadel ei tohi tekkida „õigustatud ootust“, et pärast sihtkaitsevööndi maa omandamist saavad nad hakata nõudma selle maa ümbertsoneerimist ja kaitserežiimi leevendamist. Sama ka riigimetsa ja RMK kohta,” kirjutab Kama. „Põhiseadusega probleeme ei tohiks olla, kuna näiteks hülgeid küttida tohivad ainult Kihnu kohalikud inimesed. Karulas tuleks majandada piiranguvööndi vanu metsi edasi püsimetsadena (valikraietega) ning mitte lubada rahvusparki uuendusraieid (ei lage- ega turberaieid). Ka turberaie (sh häilraie) on nn lõppraie, mis tähendab vana metsapõlvkonna täielikku väljavahetamist (tegemist pole enam püsimetsaga).”
Eestis, sh Kagu-Eestis, on mitmeid hoiatavaid näiteid, et kui riik on loodus- või rahvuspargis raiepiiranguid leevendanud, on läinud suuremat sorti metsarüüstamiseks, mida keskkonnaamet ei suuda ohjeldada.
Näiteks Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis möödunud sügisel tehtud jõhker lageraie pani looduskaitsjad protestima, aga keskkonnaamet tunnistas teo jokkskeemiks.
Haanja looduspargis on lubatud kuni hektarised lageraielangid, üksteise otsa lükitud nagu pärlid kee otsa, iga langi vahel on kümmekond puud ja taas on asi jokk („Kütiorus kahaneb looduspark hirmutava kiirusega” LL 15.02.2018). Otepää looduspargis on raieõiguse saanud firma metsaomaniku tahte vastaselt raiunud metsasaartelt välja jämedamad puud ja jätnud kasvama võsa. („Metsafirma tõmbas maaomaniku haneks”, LL 17.05.2018).
Sille Ader rõhutas, et midagi pole veel otsustatud: „Oleme välja selgitanud huvigruppide huvid, sh nii kohalike kui ka metsaomanike huvid, et kõigi neilt kogutud seisukohtade ja huvide põhjal hakata tulevikus otsima kompromissi.”
23. mail kell 17 toimub Karula rahvuspargi koostöökogu avalik koosolek Karula külastuskeskuses Ähijärvel, kuhu kõik huvilised on oodatud. Keskkonnaamet tutvustab kaitsekorralduskava praegust seisu ja maaomanike seas korraldatud küsitlust.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 23/05/2019 13:11:34