Foto pealkirjaga „Kolmas aasta aias”, keskel Triinu Guerrin, on ilmunud ajakirjas National Geographic. Foto: Grethe Rõõm

Kuigi permakultuur alles hakkab Eestis levima, viljeleb Triinu Guerrin seda Vastseliinas juba viiendat aastat ning tutvustab õppepäevadel ja talgutel seda huvilistele.

Triinu Guerrin on toonud permakultuuri Võrumaale. Tema koduaias on inimesed käinud juba kolm aastat järjest ja mida aeg edasi, seda rohkem: mullu käis mitusada huvilist Eesti eri kohtadest.
„Kasvav huvi permakultuuri vastu näitab, et järjest rohkematele inimestele läheb korda toidu kasvatamine loodusega kooskõlas,” sõnas Triinu Guerrin, kes on hariduselt eesti filoloog, valdab vabalt prantsuse keelt ja on tõlkinud rahvajutukogumikke prantsuse keelest eesti keelde.
Aastaid Prantsusmaal elanud naine naasis kümme aastat tagasi kodukanti, et osaleda inimeste elustiili ja mõtteviisi muutmises. Prantsusmaal oli ta sattunud ühte permakultuuri viljelevasse tallu, kus mõistis, et saab ka ise midagi meeletu tarbimise ja raiskamise vastu ära teha. Mõni aasta hiljem luges ta Kaupo Vipi raamatut „Globaalpohmelus.” Nende kahe asja mõjul otsustas ta viis aastat tagasi vahetada tavalisel viisil toidu kasvatamise permakultuuri viljelemise vastu.
Selle viljelejad kasvatavad toiduaineid inimest ja keskkonda kahjustamata ning vastupidiselt mulla kurnamisele hoopis rikastavad mulda. „Ma ei kaeva maad, sest looduses kasvab ju kõik maad ümber pööramata, vaid katan peenrakoha kas põhukihi, hakkpuidu, kõdunenud puulehtede või muuga ehk kõige kõdunevaga kuni 50 sentimeetri paksuselt,” selgitas Triinu ja lisas, et nii saab ta peenrad teha perele sobivasse kohta.
Peenraid võib piirata vanade palgitükkide, punutud okste ja laudadega, kuid võib ka piiramata. Peenraks laotakse kihiti kuivi lehti või põhku ja märjemat orgaanilist materjali, nagu sõnnikut, köögijäätmeid, muruniidet. Siis kaetakse see kompostmullaga ja seejärel peenema kattematerjaliga, nagu kuivad lehed, lehtpuu hakkpuit või muruniide.
Sellisel viisil juurvilja kasvatades säästab ta rohimise arvelt aega. „Ma ei võta igat rohuliblet juba sellepärast ära, et umbrohujuured ulatuvad enamasti sügavale pinnasesse ja toovad mineraalained ka mulla ülemistesse kihtidesse,” märkis Triinu. Ta lisas, et orasheina nopib ta küll välja, sest muidu võtab see kõige üle võimust.
Kõdumaterjaliga kaetud peenarde mullas säilib niiskus ning tänu sellele saavad toiduks vajalikud kultuurid hästi kasvada. Kartuli paneb ta maasse tehtud väikestese aukudesse ikka põhu alla ning sügisel jätab igasse pessa seemneks üks-kaks mugulat, et kevadel ei oleks kartulipanekut.
Tema aias on erineva suurusega peenraid, kus kasvavad kõrvuti lilled, ürdid, maasikad, kartul ja aedvili, sest ka looduses kasvavad kõik liigid segamini.
Liblikõielised, nagu herne ja oa, paneb ta teiste kultuuride vahele, sest liblikõielised seovad õhust lämmastikku, viimane rikastab aga mulda.
„Hernest võib julgelt koos tatra, sinepi või tilliga külvata, samuti võib kapsaste vahele panna lilli, need toovad kohale erinevaid tolmeldajaid,” tõi Triinu näiteid. Ta lisas, et kokku sobivad ülespoole kasvavad ja maapinda katvad juurviljad, nagu uba ja kõrvitsalised. Uba kasvab kõrgele ja rikastab maad lämmastikuga, kõrvitsalised aga katavad maapinna laiade lehtedega, mis takistavad ka umbrohu levikut.
Triinu on kogu aeg üles märkinud, missugune kultuur millises kohas kõige paremini kasvab, samuti selle, kuhu mida külvas.

Miks ta seda kõike teeb?

Toidutaimede loodust säästva kasvatamise kõrval hõlmab permakultuur ka mõtte- ja eluviisi muutmist. „Mulle meeldib asju algusest teha, seda ka toidu kasvatamisel, ning soovin jõuda sinnamaani, et mul oleksid kõikide kultuuride seemned enda kasvatatud,” ütles ta.
Enamik meist märkab kliimamuutust ning osa tunnetab, et toiduained on täis kemikaale ja kehale vajalikke toitaineid on sellistes napilt. „Paljud poes müüdavad toiduained ei rahulda enam keha vajadusi, kuna neis sisaldub põhiliselt fosforit, kaaliumi ja lämmastikku. Neid kolme peamist mineraali pannakse põldudele suurema saagikuse nimel, kuid meie kehal on ju vaja ka teisi olulisi mineraalaineid,” rääkis usutletav.
Ta lisas, et rämpstoit, nagu rafineeritud kiirtoidud, annab küll näiliselt energiat, kuid samal ajal kurnab keha, tehes selle happeliseks. Immuunsüsteem nõrgeneb ja nii muutub keha aina vastuvõtlikumaks haigustele. Järjest rohkem kuuleme erinevatest toiduallergiatest ja hüperaktiivsetest lastest. „Permakultuuri põhimõtete järgi kasvatatud toiduained ei ole toitainevaesed,” sõnas Triinu.
Teisalt soovib ta ka kliimamuutusega kohaneda. „Teadlased hoiatasid hiljuti, et tuhandeid liike sureb järgneva 20 aasta jooksul välja,” sõnas ta ja lisas, et näeb aasta-aastalt paiselehti ümbruskonnas aina vähem.
Koduaedades kasvab palju jõudu andvaid taimi, mille enamik meist maha niidab. Triinu soovitab julgelt süüa noori nurmenuku-, naadi-, maltsa- ja võilillelehti. Näiteks maltsa noored lehed on salatilehtedest väekamad.
Permakultuuri mõiste tuleb ingliskeelsest sõnapaarist permanent agriculture (kestev põllumajandus) ning sai alguse Austraaliast 1960ndatel, kui sealsed õrnad ökosüsteemid, nagu rannikualad, hakkasid ohtu sattuma järjest intensiivsema põllumajanduse tõttu. Teadlased katsetasid väljapääsu otsides looduslikke ökosüsteeme matkivat põllupidamist ning panid oma kogemuste põhjal kirja permakutuuri põhimõtted.
Eestis on ligi poolsada huvilist omandanud permakultuuri teoreetilised alused ning enamik neist on oma aia loomise algusjärgus. „Olen samuti alustav praktik, sest katsetan kogu aeg, kuidas mu vanaema talu ümber permakultuur toimib,” sõnas Triinu Guerrin lõpetuseks.

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 23/05/2019 08:42:12