Küsitlus

Kui palju on plaanis kulutada raha jõulukinkidele?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Loodusturismi probleemsõlm paisub

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Matkakorraldaja Levo Tohva sõnul lähevad tuhanded veematkajad Ahja jõele Akste-Häätaru maantee ääres Koorveres, aga ümberkaudsed maaomanikud soovivad nad sealt peatumiskeelumärgiga minema peletada. Foto: Ülle Harju

Kui kanala või veekeskuse ehitajale tõttavad meeleldi nõu, lubade ja rahaga appi nii riigiametid kui kohalikud omavalitsused, siis loodusturism on küll aukohal maakondlikes arengukavades, aga päriselus tõrjuvad ametnikud seda nagu tüütut putukat.

„Loodusväärtusi ja loodusturismi infrastruktuuri jääb järjest vähemaks, turismiettevõtjad kaovad ka üksteise järel,” nentis matkajuht Levo Tohva, kes korraldab Kagu-Eestis veematku ja teisi loodusretki juba 27 aastat. „RMK on kaotanud legendaarse Ain Eriku Kiidjärve-Taevaskoja huvimetsa kontseptsiooni ja osaliselt ka sinna kuulunud taristu. Eri põhjustel on kaotatud Akste sipelgarajad, käib raie Kiidjärve kuklaste õpperajal, pole enam Hatiku koprarada, Penijärve ja Võhandu matkarada, lagedaks on raiutud Lahojärve matkapiirkond, nüüd on ohus ka populaarsed matkad Ahja jõel. Kuu aja pärast on suurvesi ja algab kanuumatkahooaeg, aga kohe-kohe läheb maaomanikega Koorvere silla juures tuliseks ja lahendust ei paista.”
Probleem on selles, et Ahja jõe äärde on jäänud vaid mõned üksikud kohad, kust saab matkaseltskonnaga kergesti vee peale minna, paraja maa allavett sõita ja siis kanuud-kummipaadid taas autode peale panna. Populaarseim vette mineku koht (veeskamiskoht) asub endises Vastse-Kuuste, praeguses Põlva vallas, Akste-Häätaru maantee ääres Koorveres.
„Varem sai jõele minna Koorverest Põlva-Tartu maanteelt, aga siis ehitas maanteeamet tee äärde piirdetara, mille ääres ei tohi autod peatuda,” seletas Levo Tohva. „Kuigi tollase Vastse-Kuuste valla üldplaneeringus oli koht ette nähtud kanuumatkajatele vetteminekuks, oli korraga tee jõele kinni ja peatumiskeelumärk ees. Matkakorraldajad pöördusid maanteeametisse, kes ütles, et teeb mahasõidu ja teetasku, kui maksame selle eest kaks miljonit krooni (üle 120 000 euro – ÜH).”
Osa veematkade korraldajatest hakkas seejärel matku alustama Leevi ojalt, kuni maanteeamet sealselegi sillale pikad teepiirded paigaldas. Matkahuvilised kolisid siis tagasi Koorvere silla lähistele Akste-Häätaru maanteele.
Talud on seal aga kohe jõe ja tee ääres. „Kuni ühes talus elasid lahked rentnikud, saime vette minna üle selle talu maa, mõne aja eest kolisid sinna aga uued elanikud, kes selle ära keelasid,” ütles Tohva.
Nüüd veavad matkajad kanuud vette kitsalt siilult tee- ja sillaäärselt riigimaalt, aga kohalikud nõuavad tee äärde peatumiskeelumärkide panemist, et matkajad üldse eemale peletada.
Põhjus, miks maaomanikud neid ei salli, on arusaadav: ikka leidub paljude korralike matkaseltskondade kõrval mõni must lammas, kes lärmab, prahti maha loobib ja tee äärde urineerib.

Ettevõtjad said abi asemel peapesu

Maaomanike vimm matkajate vastu on tuure kogunud juba üle 15 aasta. Kuna turism on Kagu-Eesti maakondade arenguvisioonides esikohal, üritasid matkakorraldajad abi saada maa- ja vallavalitsuselt ning arenduskeskuselt. Paraku tulutult.
Levo Tohva rääkis, et kaks korda üritasid matkakorraldajad koos arendusametnikega teha Ahja jõele avalikke vette mineku kohti Läti-Eesti programmi projektiraha toel. „Asi lõppes sellega, et meie eksperdid jäeti lõplikest otsustest kõrvale ning veeskamiskohad tehti kanuumatkajatele kasututesse kohtadesse Valgemetsa kärestiku juurde ja Tikuta veski lähedale eramaale,” ütles Tohva nördinult.
Ta rääkis, et on koos teiste matkakorraldajatega pöördunud enne iga hooaja algust abipalvega maakonna arenduskeskuse poole, et Koorvere silla lähedal pääseksid kõik soovijad vabalt Ahja jõele, aga senini tulutult. Et eramaaomanike kannatus hakkas katkema juba eelmisel suvel, kutsusid vald ja arenduskeskus juulis asjaosalised ümarlaua taha.
„Saime kõva peapesu, küsiti, palju te ka makse maksate?” viitas Tohva ametnike loodusturismi tõrjuvale hoiakule. „Aga millised eeldused on vallad loonud, et loodusturism saaks areneda ja suuri maksusummasid maksta? Põlvamaale on jumala poolt antud Taevaskojad, Ahja jõe ürgorg ja RMK on teinud oma taristu, aga mitte midagi muud pole. Kui omavalitsused eeldavad loodusturismiettevõtjailt suuremat maksuraha, siis tuleb suhtumist muuta. Näiteks Võhandu jõe ääres Kääpal, Leevakul ja Võõpsus on tehtud korralikud, seaduslikud, avalikud veeskamiskohad.”
Levo Tohva hinnangul on suur lõhe arendusstrateegiate ja tegelikkuse vahel. „Ametnikud pole tegelikult pahatahtlikud, aga väga palju kergem on teha igasugu trükiseid kiitmaks, kui roheline maakond meil on, kui raiuda läbi üks Gordioni sõlm,” hindas ta. Levo Tohva pakkus lahenduseks, et vald hangiks pikaajalise kasutusõiguse või munitsipaliseeriks jõe ääres ühe maatüki, kust kõik soovijad jõele pääseksid – vallad ostavad ju pidevalt maad, näiteks kergliiklusteede ehituseks. Kuna veematkahuvilisi on tuhandeid, läheks investeering asja ette.

Vald lubab lahendust otsida

„Probleemile peab lahenduse leidma, aga kerge see pole,” möönis Põlva abivallavanem Martti Rõigas. „Oleme alustanud jõeäärsete maatükkide ülevaatamist. Ehk on võimalik leida alternatiivne koht, kust veematkahuvilised jõele pääsevad.”
Rõigas nõustus, et lahendus tuleb leida kiiresti, sest Koorvere silla ümbruse maaomanike kannatus on katkemas. „Saan aru, mis tunne on, kui keegi teeb sulle saunalavale number kahe või pillub aeda õllepurgid maha,” nentis ta ning lisas, et probleem on suurte gruppidega, kelle liikmeid ei jõua matkajuhid jälgida.
Martti Rõigas ütles, et matkakorraldajate pakutud lahendus – sundvõõrandada tükk jõeäärset eramaad – kõne alla ei tule. „No nagu Rail Balticu alust maad sundvõõrandatakse, aga kõnealusel juhul pole tegu riikliku tähtsusega objektiga,” seletas abivallavanem. Lisaks ei soovi ei vald ega maanteeamet rahastada riigimaantee äärest mahasõidu ehitamist.
Vald näeks ühe lahendusena ettevõtjate koostööd. Ahja jõe Põlva-poolses ääres on ostnud veeäärse maatüki vallavolikogu liige Janno Simso, kes ka ise veematku korraldab. Simso on ehitanud paadisilla, parkla ja WC ning pakub teistele ettevõtjatele välja nende kasutamist kas ühekordse või kuutasu eest. „Tasu on samas suurusjärgus nagu näiteks Võhandu ääres Paidras,” märkis ta. „Tasuta pole ma nõus neid kasutada andma, ainuüksi paadisilla ehitus maksis 800 eurot.”
Kokkulepet pole aga sündinud. „Asi pole kalliduses, vaid põhimõtetes,” leidis Simso. „Turismiettevõtjate koostöö on null.” Ühe põhjusena nimetab ta konkurentsi: paari ettevõtjaga on Simsol suhted läinud niivõrd teravaks, et ta möönis, et nendega ei pruugigi ta põhimõtteliselt enda maa kasutamise osas kokkuleppele saada.
„Meile tundus Simso pakutu alguses päris hea idee,” kommenteeris Levo Tohva. „Aga pisut hiljem märkasime, et see ei lahenda probleemi Koorvere elanike ja looduses liikujate jaoks tervikuna. Kaks-kolm kohalikku matkakorraldajat kasutaksid Simso kohta, ülejäänud hakkaksid ikka vanast kohast vette minema. Meil on ju tuhandeid metsikuid matkajaid ja kümneid matkafirmasid mujalt Eestist, kes Ahja jõe peale käivad.”
„Lisaks olen kogenud, et kõik kokkulepped eramaaomanikega on ajutise iseloomuga: omanikud võivad vahetuda või päevapealt meelt muuta, aga turismis võtab ühe teenuse sissetöötamine aega viis kuni seitse aastat. Seepärast on vaja alalist, riigi või omavalitsuse maal asuvat lahendust. Seda enam, et valla planeeringus on see viimased kaheksa aastat sees olnud. Planeering on seadus ja vald on kohustatud endakehtestatud seadusi täitma,” lisas Tohva.

Ametkonnad ei näe suurt pilti
„Probleem on suur,” kinnitas ka Võhandu maratoni peakorraldaja Hillar Irves. „Kõikvõimalike arengukavade järgi on Võrumaa matkamaa, aga samal ajal lõikavad ametnikud ära võimalusi matku korraldada. Miks eri ametkonnad ei mõtle läbi, enne kui midagi ümber korraldavad?”
Ka Irves viskab ühe suure kivi maanteeameti kapsaaeda, sest see laseb ehitada iga silla juurest kummalegi poole 50meetrised teepiirded. „Mõtlevad ainult ühe mätta otsast: peab tagama sujuva liiklusvoo 90 kilomeetrit tunnis ja et piire peaks reka enne jõkke sõitmist kinni,” märkis Irves. „Aga peatuda tohib saja meetri kaugusel, kust siis peab süstad vette vedama.” Teetaskut muidugi ka ei ehitata.
Irves toob näiteks Võru-Räpina teel asuva Reo silla, mis on üks Võhandu maratoni sõlmpunktidest. „Pärast teepiirete ehitamist tuleb meil nüüd võtta luba, tellida valgusfoorid ja panna üks teepool kaheksaks tunniks kinni,” rääkis Irves. „See maksab tuhandeid eurosid, mis suure ürituse puhul käib asja juurde, aga üle jõu väikesel matkakorraldajal, kes tahab viia 6.b klassi kevadisele süstamatkale.”
Irves tõi ka näite, kus väga väikese majandustuluga ettevõtmine takistab Võhandul veematkade korraldamist. „Paidra veski toodab hüdroenergiat mikroskoopilises mahus, aga segab kõike,” heitis Irves ette. „Kalad ei saa tammist üles ja süstasõitjad alla. Riik tekitab hüdroenergia tootmiseks luba andes huvide konflikti ja maksab veel taastuvenergia tasu pealegi!”
Samuti on eramaaomanikega läbisaamine probleemiks nii Võhandu kui teiste jõgede ääres. „Jah, riik garanteerib nelja meetri laiuse kallasraja, aga kuidas ma jõe äärde ja pärast sealt ära saan?” küsis Irves.
Hillar Irvese hinnangul peavad riigiametnikud eespool nimetatud hädasid vaid matkaettevõtjate äririskiks ning unustavad ära, et matka- või veespordiüritusest osavõtjate pealt teenivad lisaks otsesele korraldajale kaubandus ja hotellid, saab turgutust kogu Kagu-Eesti majandus. „Kui toon 70 külalist Võhandu maratonile, võib see summa summarum tuua Võrumaa majandusele rohkem kasu kui see, kui graanulitehas ekspordib 5000 tonni graanuleid,” märkis Hillar Irves.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 21/02/2019 09:45:29

Lisa kommentaar