Küsitlus

Kas psüühiliste erivajadustega inimeste kodu sobib rahvarohkesse elamurajooni?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Kagu-Eestist pärit kujuri kannatuste tee kodumaale

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Aleksander Jannes. Foto: erakogu

Kanepi kandist pärit kujuri Aleksander Jannese ja tema pere näitel saab aimu, kui vaevaline oli pärast Tartu rahu isamaale naasmine (opteerumine) peaaegu seadusteta ja riigikorrata, kodusõjas Venemaalt.

27 aastat Venemaal elanud Aleksander Jannes (1882–1970) pärines Kanepi kihelkonnast Piigaste vallast. Tänu Riia polütehnikumis õppivate naabrimehe Märt Miti poegade eestkostele õnnestus 13-aastasel Aleksandril pärast Kanepi kihelkonnakooli lõpetamist saada isalt nõusolek ilma talu toetuseta minna Riiga, et valmistuda kunstikooli astuma. Tavaline keskmine talu võimaldas koolitada vaid ühte poega, vanem vend Villem juba õppis Riias. Koolmeistri või vallakirjutaja abiks Aleksander aga saada ei soovinud, kuigi pärast kihelkonnakooli lõpetamist ja vene keeles eksami sooritamist oleks see võimalus tekkinud (vanusepiir oli 14 a).
Aleksandri võttis Riias pansionaadis oma tiiva alla akadeemik Johann Köleri vennatütar Lucie ja poiss sai tänu sellele kunstikooliõpingud lõpetada. Akadeemik Köleri surm 1899. aastal tõmbas aga kriipsu peale tulevikulootusele tema juures õpinguid jätkata. Selle asemel sai Aleksander tööle Riia parima dekoratiivsete kaunistuste meistri skulptor August Volzi ateljeesse.
Ainsana Janneste pere 11 lapsest tuli Aleksandril munder selga tõmmata ning läbi teha Vene-Jaapani sõja ja I maailmasõja vintsutused. Nii sattuski ta sõja, revolutsioonide ja kodusõja tules, vaheldumisi valgete ja punaste püssitoru ees seistes lõpuks Rostovisse. Sinna oli ta oma klaveriõpetajast abikaasa ja 1914. aastal sündinud tütre Muusa varjule viinud. Olukorra kohta Venemaal kirjutas ta oma päevikus: „Enamlased kuulutasid võimuhaaramise järel, et kõik endise Vene Keisririigi seadused tunnistada maksvusetuks. Uueks seaduseks oli „võim kohapeal“, s.t mis kohalik komissar heaks arvas, see oli seaduseks.“

Mis juhtus Tartu rahu järel
Jannese päevikus seisab: „Rostovis sain Antoševskilt [naisevennalt] teada, et Eesti ja Vene vahel on rahu sõlmitud ja puutumatus eestlastele on kindlustatud – vangistamisi mingite endiste süüdistuste pärast pole karta. Nii tundsin end julge olevat. Varsti peale pärale jõudmist tuligi minu juurde kohalik kommude esimees ja nõudis, et ma täidaksin ankeedi. Tegin seda ja kirjutasin alla Eesti Vabariigi kodanik ja nimi. Kohale jääda ma ju ei tohtinud, kuna ma nende poolt olin juba kord arreteeritud ja minu peale olid kaebused. Nüüd polnud enam ju tarvis karta arreteerimist pärast Eesti-Vene rahulepingut. Sellest paikkonnast, kus meie elasime, moodustati üks administratiivne üksus ka erilise koolivalitsuse osakonnaga. Mulle sai osaks seal üks kõrgem koht rahvahariduse alal. Minu suurimaks ülesandeks oli asutada vaeste laste majad. Kuna pered olid purustatud ka majanduslikult ja vanemad tapetud, siis oli vaeslapsi igal pool palju. Tuli neid üles otsida ja igas külas asutada üks selline väike koondis. Väikese koondise jaoks leidus ruumi mõnes tühjas talus ja toita oli kergem, kuna toidupoolist võis saada ainult maal taludes. Linnad nälgisid. Kõige suurem raskus oli riiete ja jalatsite saamisega, mida võimudel kusagilt võtta polnud. Hästi riietatud olid ainult komissarid ja spekulandid. Puudusid abivahendid, tüdinesin ja läksin teise rajooni.”

Soomlane aitas kojujõudmise plaani sepitseda
Taganrogi linnas Aasovi mere kaldal tutvus Aleksander Jannes Soome inseneri Forsblomiga, kes oli sõja ajal Ameerikast komandeeritud Taganrogi, et asutada lennukitehas. Väljavõte Jannese päevikust: „Nüüd aga, kus kõik oli segi löödud Venes, tahtsid nad välja pääseda tagasi Ameerikasse. Teist võimalust selleks ei olnud, kui üle oma kodumaa Soome, sest ta oli Soome kodanik. Siis meie kaks peret sepitsesime plaani, kuidas Taganrogist välja pääseda – mul Eestisse ja temal Soome. Selleks oli tarvis jõuda Peterburi, kus mul oli kodu sisustus maha jäänud ja lootsin, et sellest ehk midagi alles on. Leidus õnnelik juhus. Peterburis oli suur rasvaainete nälg. Üks kamp oskas võimudelt välja hankida kirjaliku loa, et Taganrogi lennukitehasest üle tuua mõned lennukite osad. Need olid kaks poola poissi sõduririietes Peterburi lennukitehasest, kes ühel päeval jõudsid Taganrogi. Lennukitehases sai insener Forsblom nendega kokku ja teatas ka mulle. Nende poiste paberite alusel sai hangitud üks vagun tagasisõiduks.”

Paberite saamiseks tuli kõvasti vaeva näha
Jannese kirjeldusest selgub, et vaguni sisustuseks tuli ehitada narid üheksale inimesele, osakonnad tagasiveetavatele ja päevalilleõlivaatidele ning latrid kuue põrsa jaoks. Kõige suurem raskus seisnes suurema pere jaoks reisiks vajalike paberite saamises. Ilma nendeta polnud mõtet sõita.
Järgnes käik Taganrogi Eesti Komitee esimehe Freimani (pärit Tallinnast) juurde. Ta oli tuttav „ispolkomi“, täitevkomitee asutuse spetsialistidega. „Et saada paberit, ostsin 5 kg võid, see oli haruldane asi, ja selle pakiga tõi Freiman mulle sekretärilt paberi, kus oli täheldatud, et ispolkomil pole takistusi minu sõiduks perega Peterburi, ja sinna juurde oli veel Eesti Komitee tunnistus, et sõidan Peterburi, et opteeruda Eestisse. Haridusosakond, kus ma olin teenistuses, ei tahtnud mind kuidagi minna lasta, aga kuna ma olin Eesti kodanik, siis otse keelata ei saanud.”

Sõit Moskva kaudu
1921. aasta augustis läks sõiduks. Jannes kirjeldab: „Kolisime kõik ärareisijad oma loomadega prahivagunisse nagu Noa oma laeva. Õhtul hilja jälle salaja tellitud vedur viis meid Taganrogi vabriku õuest välja ja linnast mööda lähemasse jaama. Seal seisid veel ees sekeldused, et meie vagun haagitaks põhja poole mineva rongi külge. See vältas terve päeva, kuni jälle liikuma saime. See kordus paljudes jaamades, nii et 16 ööpäevaga jõudsime alles Moskvasse ringraudteele. Moskvas öeldi ringraudteel, et jääb ootama järgmise päevani. Insener Forsblom tahtis aga ühe tähtsa asja pärast külastada oma naise onu insener von Mecki, kes oli Kaasani raudtee ülem. Võtsime ka kumbki kaasa 10 liitrit päevalilleõli. Linna jõudes näis see endine kihav kuulus Moskva väljasurnud olevat. Näha oli siin ja seal üksikuid inimesi, aga ei mingit rahvamassi voorimas. Magasinid tühjad, ehk küll nende küljes veel vanad venenimelised sildid olid. Ühte niisugusesse, kus sildil kaks vene nime olid ja akna läbi näha oli toiduaineid, astusime sisse. Toodud päevalilleõli osteti Taganrogiga võrreldes hea hinna eest ära.”
Edasi oli vaja minna Kaasani raudteejaama. Jannes: „Asusime troskasse ja kohe algas voorimees vana kombe kohaselt, nähes, et meie pole moskvalased, järele pärima, kust tulete, kuhu lähete. Aga oli aeg, kus vaikimine oli kuld, sellepärast vastasin talle lühidalt ja esitasin varsti omalt poolt küsimusi: „A skažite, dorogoi moi, što slutšilas s Iljitšom (nii nimetati Leninit, kes oli saanud just tugeva halvatuse). „Otravili tšerti“ – mürgitasid kuradid, selle sõnaga arvati juute, kes eesotsas Trotski ja Joffega trügisid võimu oma kätte võtma pärast tsaari surma. Tema ütluse peale vaikis ka ta ise, kartes, et ta liiga palju oli öelnud. Vaikisime ka meie Forsblomiga, vähepeal jõudsime Kaasani raudteevaksalisse. Hiljem Eestisse jõudes lugesin ajalehest, et Kaasani raudtee ülem von Meck on maha lastud kui kontrevolutsionäär.”

Vagun põrutas minema ilma reisijateta
Jaama jõudes sai Jannes halvaks üllatuseks teada, et nende vagun oli haagitud Peterburi sõitva rongi külge ja juba mitu tundi tagasi asunud teele. Dokumendid olid neil aga ainult teatud vaguni jaoks. Jannese seltskonnal läks õnneks. „Lahke jaamaülem aitas kaasa, nagu võis – ta sai anda ainult templi meie paberi peale, aga ilma rongi märkimata. Ta ütles, et ainult erilubadega, aga katsuge siiski trügida rongi. Eesotsas oli üks 3. klassi vagun ja sinna asusime peale, seistes platvormil. Rong sõitis edasi ja ma nägin läbi ukse, et sees istuvad püssimehed. Varsti tuli vagunist esikusse üks nahkkuuega mees revolver vööl ja küsis mitte väga kurjasti, kuidas teie siia sattusite. Jutustasime, et oleme ešelonist maha jäänud ja selle rongiga loodame talle järele jõuda. Kena küll, aga minge tahapoole teise vagunisse, sest selles vagunis sõidavad arestandid. Ruttasimegi sellest õudsest vagunist ruttu välja järgmisse, mis oli 1. kl vagun. Siin tuli muidugi varsti oodata kontrolli. Tema tulekuks otsustasime kõnelda saksa keeles omavahel kõvemini, et ta kohe kuuleks, et oleme võõrad, sest võõrastest peeti lugu. Varsti tuligi kontrolör, kel peas tehnikaülikooli furaška, noor Forsblom näitas talle ešeloni paberi, mille ta sõnalausumata läbi klippis ja edasi sammus. Mõne tunniga jõudsime Blagovestšenski jaama, kus rongis oli ka meie vagun, seega lõppes vahejuhtumiteta õnnelikult.”

Peterburi oli kaotanud enamiku elanikest
Peterburis veendus Aleksander Jannes, et endisest töökohast polnud „tolmugi järel”. Põua ja ikalduse tagajärjel valitses nälg. „Ajalehes ilmus pilt isast ja emast, kes oma lapse nälja pärast ära söönud.” Peterburi oli veel tühjem kui Moskva. „Järelepärimisele arvati Peterburis olevat nüüd 500 000 inimese ümber augustis 1921. Kui ma 1918 ära sõitsin Peterburist, oli seal 4,5 miljonit inimest. Kuhu on nad kadunud, küsitlesin tuttavaid, kelledest vähesed järel olid. Revolutsiooni ohvrid, veretööd!”
Kuna Jannesel oli kaasas koolitöölise paber, siis määrati ta lastekasvatuskooli õpetajaks. Naine sai samas ka koha laulu- ja muusikaõpetajana. Kool asus Peterburi äärelinnas ühelt rikkalt pangadirektorilt rekvireeritud majas, kus Jannese pere sai ka ühe toa ja köögiga elukoha endises väravavahi majas. „See oli elamiseks ja samas kasvatasin ka Taganrogist kaasa toodud põrsast, sest rasvaineid Peterburis oli väga raske saada. Kui põrsas sai 4 kuud vanaks, vahetasin poole põrsa liha kartulite ja aedvilja vastu. Leiba lubati koolist anda ja antigi esimesel kuul 2 naela päevas, teisel kuul kõigest 1 nael ja kolmandal kuul paar korda nädalas.”
Raha väärtus langes kohutavalt kiiresti: augustis 1921 maksis leiva nael 500 rubla ja aprillis 1922, mil Jannes sõitis ära Eestisse, 150 000 rubla.
Asjaajamine Eestisse saamiseks võttis palju aega seetõttu, et venelased venitasid. „Kaust lamas kantseleis ja ootas altkäemaksu. Raha poolest oli olukord vilets, sest kooli poolt oli viie kuu palk saamata, mis oli 7 miljonit rubla kuus. Trehvasin ühe Voronežist tuttava daamiga, kes oli ametis sovjeti politseis, ja kaebasin asja venimise üle. Ta oli kui noor ilus daam oma ülemusega heas vahekorras ja õiendas minu asja paari päevaga. Oli see tehtud, läksin nüüd Eesti opteerimisametisse. Ka siin oli sama press – oota ja oota. Otsatud käimised ja vaevalt paar päeva enne ešeloni minekut suure vaidlemise ja nõudmise peale sain paberid, takistaja nimi oli Tomp.”

Viimaks tagasi Eestis
Eestis sõitis Aleksander Jannes Tartusse – enda jaoks peaaegu võõrasse linna. Kodutalust tuli talle järele vanem vend Kusta. „Ühehobusevankris neljakesi istudes vuristasime vana tuttavat Võru teed mööda Tartust lõuna poole. Külakõrtsi juurest paremat kätt algab küladevaheline tee, pikkusega 5 km viletsat, enamasti sammu sõitu kuni isakoduni rahvakeeli Sildu tallu, paberite järele Potti Nr. 4 talu. Isa ja ema olid kodus ja terved, isa oli 1922. aastal 79 aastat ja ema 74 aastat vana, mõlemad töövõimetud. Elasid koos minu vanema venna, tema naise ja pojaga. Suurem osa talust oli rendil ja omal oli kasutada 20 vakamaad põldu. Suur elumaja oli rentniku, vanemate ja vennapere kasutada. Minu pere asus kõrval olevasse hoonesse suveruumi elama. Söögilauas olime kõik 8-kesi koos.
Vanem vend, kes nooruses oli kõige peale andekas, oli oma tervise Siberis elades rikkunud korrapäratu eluga, välja õppinud polnud ta ühtegi ametit, peale põllutöö. See talle ei meeldinud, sest oli raske, sellepärast oli tal tuju paha ja ta oli ka isa peale pahane, et isa ei andnud talu temale kätte. Isa ei teinud seda sellepärast, et kuna poiss talutööd ei sallinud, oleks ta talu maha müünud ja linna elama asunud. Seega kartis isa vanaduspäevil nälga jääda, kuna nüüd elas vähemalt rendist. Minul ega mu naisel polnud muud midagi peale hakata, sest mõlemail oli eriala, mis sobis ainult linnas.”

Vaevalised tööotsingud Tallinnas
Nii polnudki imestada, et oma 40 eluaastast 26 suurlinnades (Riia, Moskva, Peterburi) elanud Aleksander Jannesel tuli mõte minna tööd otsima Tallinna. Ta jättis naise Maria ja tütre Muusa isakoju ja asus teele Tallinna, kus ta kunagi polnud käinud.
Raha sai ta kaasa isalt, kes müüs rentnikule 3000 marga eest sea maha. Aleksander Jannes üüris endale toa Narva maanteel asuvas korteris. „Katusealune oli, aga söögi ja muude kuludega kitsas ja sissetulekuks väljavaateid ei mingisuguseid.”
Et hädast välja saamiseks mingit õlekõrt leida, hakkas Jannes aadressiraamatutest tuttavaid otsima. Leidiski, kaasõpilased Riia-ajast olid nüüd kõik kõrgetel kohtadel: Hugo Jõudu – tollidirektor, Karl Jürgenson – teedeministri abi, Arthur Uibopuu Krediitpanga direktor, Eduard Georg Aule – Eesti Panga direktor jne. Ühestki polnud aga tööleidmisel abi.
Lõpuks leidis Jannes üles skulptori, sakslase Goldbergi, kellega ta oli koos töötanud Riias August Volzi firmas. Skulptoritööd Tallinnas nappis: „Riik oli ju äsja asutatud ja vaene nagu rahvaski. Meie töö oli ainult rikkuse luksus. Oleks hakanud nikerdustööd tegema tisleritele, mida ikka mõnel määral oli saada, aga polnud riistu ja Eestis neid osta kusagilt ei saanud. Tuli tellida Saksamaalt, aga kuni see sealt tuleb, on tarvis elada. Aeg oli suvine ja maalritel oli tööd, läksin siis ühe maalri juurde. Sealt sain päevapalgaga tööna sildi maalimise tööd, viletsasti süüa, korteri sain ikkagi ära tasuda. Vahepeal jõudsid ka paberid tellitud tööriistadele Saksamaalt pärale. Nüüd oli küsimus, kust saada need tarvilikud tuhat marka, mis õieti oli tühine summa, kuid 300-margase päevapalga juures oli võimatu koguda.”

Pangadirektor vanast tutvusest ei pidanud
Nii seadis Aleksander Jannes hakkaja mehena sammud pangadirektor Uibopuu poole, kes oli tema vanema venna Villemi kaastudeng Riia polütehnikumis. Pangadirektor päris kohe Villemi järele, aga Aleksander pidi tunnistama, et pole temast ammu midagi kuulnud. Seejärel uuris Uibopuu, kas Jannesel töötuba või tööstus on. Kuna polnud, siis oli jutt lühike – raha (Jannes küsis tööriistade ostmiseks laenu 8000 marka) ei saa.
„Läksin selle ebaõnnestumise peale jälle sakslase Goldbergi poole. Too võttis need paberid ja Scheeli panga kaudu saatis need 8 tuhat Saksamaale ja mõne nädala pärast sain tööriistad kätte. Kõige enne seadsin riistad korda ja sain ka kohe tööd läbi Goldbergi, sest tal olid tuttavad arhitektid, kes ikka väheviisi mõne töö sokutasid.”

Ema surm ja matused Kanepis
Päevaraamatu järgi Jannese rahahäda jätkus. „Siis juhtus veel see õnnetus, et enne jõulu 1922 suri ema. Tarvis oli matustele sõita. Katsusin laenata tuttavatelt: esimese katse tegin vana tuttava tollidirektori Hugo Jõudu juures. Palusin tuhat marka (tema palk oli 35 000) – ei andnud. Siis ei katsunudki eestlaste poole pöörduda, vaid läksin jälle sakslase Goldbergi juurde. Ta ise oli suures puuduses, aga siiski laenas 2000 marka. Sellest jätsin perele 10 ja 10-ga sõitsin Tartu, sealt õega edasi maale Sildule isakoju ema matustele. See toimus Kanepis Ala surnuaial, mis asub Jõksi järve lähedal. Isal oli oma pere matusepaik raudaiaga piiratud, aia igas nurgas kasvasid neli lopsakat kuuske. See oli eraldi laste matmispaigast, kus olid maetud kolm venda: Jaan, Oskar ja Johannes ja õde Anna, kõik surnud lastena. Veetsin maal umbes 10 päeva isale troostiks.”

Tasapisi hakkas minema
Isalt kuulis Aleksander, et ema „nõudel” saab ta endale mõttelise poole talust. Tulles Tallinna tagasi, tõi Aleksander maalt ka söögipoolist kaasa – töö ja tasuga oli ikka kitsas.
Aga kes otsib, see ka leiab. „Ühel päeval kutsuti mind ühte suuremasse mööblitööstusse – firma Massoprodukt. Seal oli valmistatud üks suurem tammepuust kapp sõjaministri jaoks arhitekt Vladovsky joonise järele rikkaliku ornamentide ja kolme lõvi peaga. Kolm Tallinna vana Bildhauerit olid proovinud lõvipead teha, mis neil aga ebaõnnestus, lõvidel tulid ahvipead – juba puust valmis tehtud, seega kaunis tükk tööd. Tööd oli palju, tookordse raha järele 60 000 marga eest! Pärisin järele, kes on arhitekt ja ma teen talle proovitöö. Läksin koju ja võtsin Goldbergilt tüki savi ja modelleerisin lõvipea valmis vajalikus suuruses. Läksin arhitekti juurde ja andsin talle proovitöö üle. Ta ütles kõva häälega üllatunult – see näeb ju lõvi moodi välja! Sellest kapist oli palju juttu Tallinna tislerite peres. Et ei leidunud skulptorit, kes oleks selle töö valmis teinud ja nüüd olla selle valmis teinud üks Peterburist tulnud uus mees. Ja selle „kuulsusrikka“ töö järele tuli tööd igalt poolt. Nüüd said „suled siledamaks“, sai ostetud nii hädavajalikud riided.”

Vabadussõja ausammas Kanepis
1924. aastal hakati Kanepis juttu tegema Vabadussõja mälestussamba püstitamisest. Et tegu oli Aleksander Jannese kodukandiga, haaras ta asjast kinni, tegi samba mudeli ja sõitis sellega isakoju. „Isa tahtis väga näha seda mudelit, keeras teda kätega nii ja naa, aga vanad silmad detaile ei seletanud. Samal päeval sõitsin juba isalt võetud hobusega Kanepisse ja viisin mudeli kirikuõpetaja [Heimanni] majja, seades teda üles [kirikumõisa] saalis sobivas ümbruses. Juuresolijatele meeldis mudel väga ja kui pühapäeval seda kihelkonna komiteele esitati, siis olid kõik vaimustatud ja mulle saadeti kutse lepingu sõlmimiseks. Suurim raskus seisis selles, et selle töö alustamiseks oli tarvis raha, sest ettemaks ei võinud jutu alla tulla. Et raskusest üle saada, tegin oma mõttelise poole peale isamajast obligatsiooni 500 kr suuruses ja pantides seda pangas mälestussamba lepingu alusel, anti mulle Eesti Pangast laenu 500 kr, millega sain siis asja käima panna. Raske oli see töö küll puudulikkude abinõudega läbi viia, aga valmis ta sai ja omapärasuse poolest on ta Eestis ainuke. Ma tundsin rahuldust, et olin läbi viinud nii raske töö primitiivsete abinõudega.“

Mõned faktid Aleksander Jannesest
Alexander Jannes on sündinud samal päeval praeguse Rootsi kuninga vanaisa Gustav VI Adolfiga (11.11.1882). Pagulasena üle mere Rootsi põgenenud Jannese eluaastad osutusid kuninga omast viis aastat lühemaks. Rootsi kuningas Gustav VI Adolf viibis Tartu ülikooli 300 aasta juubelil 1932 ja valiti ülikooli audoktoriks.
Aleksander Jannes suutis 22 aasta jooksul luua silmapaistvaid dekoratiivseid kaunistusi nii Kadrioru lossi juurdeehitisel, Toompeal parlamendihoones, tundmatu sõduri mälestusehitise püstitamisel kui ka Tartu turuhoone töödel jpm. Pagulasena Rootsis 62aastasena ta enam erialast tööd ei leidnud, küll tegi hõbesepana ehteid.
Aleksander Jannese hauasambal Stockholmi Västberga kalmistul seisab tema kreedo: „Jumalate kalleim kink on see, et ma sündind eestlane.“

 

Autor: Milvi Hirvlaane, ajaloo-uurija
Viimati muudetud: 10/01/2019 09:27:41

Lisa kommentaar