Küsitlus

Kuidas oled rahul valimistulemustega oma kodukandis?

Võrumaalt pärit pereema annab väärikale veskile uue elu

Iidse Kütioru Mäe veski veskiemand Kerti Plakso. Foto: erakogu

Võrumaalt pärit, kuid praegu Viimsis elav ettevõtja ja suure pere ema Kerti Plakso on võtnud südameasjaks puhuda elu sisse ajaloolisele Kütioru Mäe vesiveskile.

„Olen pärit Võrumaalt, ema poolt setu verd ja isa poolt võrukas, kuid elu viis mind Tallinna külje alla. Et aga mu suur ja mulle oluline suguselts elab Lõuna-Eestis, siis tundsin peale 37. sünnipäeva, et siin Võrumaa metsade vahel tunnen end paremini kui mere meelevallas,” rääkis Kerti veskiostu eellugu. „Vaikselt eeltöötlesin ka oma elukaaslast mõttega väiksest suvekodust Võrumaa metsade vahel, suguseltsile turvalises läheduses, ja ühel augustikuu hilisõhtul arvutis tööd tehes leidsin kuulutuse, kus müüdi vana vesiveskit Kütiorus.”

Kuigi hommikul selgus, et see kuulutus pole enam aktiivne, leidis Kerti internetis edasi tuhlates sama veski vanema müügikuulutuse ning seda veskit mindigi vaatama. Siis selgus, et Kerti vanemad elavad sealt vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel ja samas Noodaskülas on ta Pikakannu kooli klassikaaslastega veetnud ühe vahva päeva ning, mis kõige tähtsam, Kerti oli lapsepõlves koos vanaisaga käinud vilja jahvatamas Mäeveskis, kus vanaisa keelas väikesel tüdrukul midagi „puttu”.

Veski taastamine – meeletu töö

2016. aasta sügisel löödi seniste veskiomanikega käed ning Kertist sai veskiemand. Nagu ta ise nüüd ütleb, mäletab ta vaid tunnet, kas ma saan hakkama selle meeletu tööga, mida koht vajab. Kuid tööd Kerti ei karda. Alustuseks sai ka veski jahvatus ära proovitud.

„Mind on alati huvitanud Eesti lähiajalugu ja rahva mälu. Mul oli väga töökas vanaema, kes pidas maa omamist, maal elamist ja töötamist ja hakkamasaamist suurimaks varanduseks. Ma austan esivanemaid ja nende töötahet ning ma leian, et see on oskus, mida peaksime suutma näidata ühe kandva väärtusena ka meie järeltulevatele põlvkondadele. Küti Mäeveski on ainuõige koht seda lugu edasi kandma, olles üks vähestest veskitest, mis on säilinud Iskna ojal, ning millel on tänu viimasele veskimehele Aleksander Zupsmanile kaasa antud värvikas lugude pagas,” rääkis ta.

Veskivaramu andmetel on Eestis säilinud vaid kaheksa samalaadset veskit ning Mäeveski on oma unikaalsusega rariteet, seetõttu on Kerti sõnul ainuõige see tööstuspärandina säilitada.

„Eesmärk on konserveerida jahvatid ning üks jahvati, mis on kõige rohkem korras, jätta töökorda. Veskist peaks tulema kolmekorruseline muuseum-teemakeskus, kus saab tutvuda Eestimaa veskite ajalooga ning läbida interaktiivseid teekondi veskile ja veskis: missugused tööd eelnesid, kuidas vili üldse kotti sai ja veskile toodi ning mida kõike veskis jahvatati, aga ka seda, kui automatiseeritud ja tehniline on tänapäeval leiva teekond põllult toidulauale,” rääkis ta.

Loodavas veskimuuseumis tuleks loomulikult ka eraldi väljapanek legendaarsele veskimehele Alele. Et Küti Mäeveski asub nn kuldses Lõuna-Eesti turismikolmnurgas Suur Munamägi, Vastseliina linnus ja Piusa koopad, siis on Kerti hinnangul veskil suur potentsiaal tuua siia huvilisi ja samuti võiks veski töötada ka Kütioru infopunktina.

„Selle aasta matkajatest kõige kaugemad külalised, kes veskiõuele saabusid, olid Portugalist. Kuid ma olen realist: kui ma oma unistusi ja soove ei suuda piisavalt veenvalt projektideks kirjutada ning jään soovunelmatega üksi, veedan ma lihtsalt oma pensionipõlve ühes ürgse väega paigas, joon rõdul hommikukohvi, kirjutan mõned peatükid pooleliolevasse lasteraamatusse ning jalutan veskitammile, kus veski asemel laiutab mälestuskivi viimasele veskimehele, ning ütlen: „Vabanda ...” mõtiskles Kerti.

Esimene väljakutse – paisjärv

2017. aasta jaanuaris sai Kerti ametlikult veski omanikuks ja märtsis tabas veskiemandat esimene väljakutse: Haanja poolt tulnud sulaveed pressisid läbi järvetammi, ei aidanud ei liivakotid ega viimase lauani allalastud järv. Nii juhtuski, et suurvee taandumise ajaks oli veski paisjärv vaid üks õnnetu porilomp.

2017. aasta mööduski järve puhastamise ja uue tammi ehitamise tähe all. Kohapeale sai kutsutud ka MTÜ Vanamaja eksperdid hindama veskit ja hobutalli, et saada näpunäiteid, kuidas vähendada hoonete edasist amortiseerumist kuni renoveerimisplaanide teostumiseni.

Tänavu talvel alustas Kerti veski taastamiseks koostööd ühe projekteerimisettevõttega, kuid kahjuks ei saanud sellest asja. Appihüüd Facebookis, leidmaks väärikale veskile projekteerija, toimis ning Kerti loodab, et see koostöö läheb paremini.

„Kellel on vähegi huvi vana ja väärika veski vastu, siis tulge Kütiorgu, ja kui on soov ka sisse piiluda, siis andke teada, lepime aja kokku,” kutsus veskiemand lahkelt. Ta lisas, et ta on ka väga tänulik nende meenutuste eest, mis inimestel on veel veskimees Alest.

Mäeveski 150 aasta pikkune väärikas ajalugu

Mäeveski ehitas Iskna ojale 1868. aastal Lasva mõis. 1918. aastal läks Mäeveski vendade Meltside kätte, kes olid sunnitud selle esimesel iseseisvusajal müüki panema. Mäeveski ostis 1930. aastal 600 000 sendi eest viimase veskimehe Aleksander Zupsmanni onu. Aleksander Zupsmann ehk Ale, nagu rahvasuu teda kutsus, sündis 6. aprillil 1914 ja käis onu juures abiks jahvatamas. Veskimehe koha võttis ta üle 1947. aastal.

Pikakannu omaaegse ajalooõpetaja Uno Ojala andmetel oli Kütiorus veskiveski (Qwarn) juba rootsiaegsel 1684. aastast pärit kaardil.

Aleksander Zupsmann lõpetas veskis jahvatamise 2010. aastal, olles 96 aasta vanune. Ale suri 16. veebruaril 2014. aastal, vaid 50 päeva enne oma sajandat sünnipäeva.

Veski viimane jahvatus toimus 10. oktoobril 2016, mil veski pärijad, Aleksandri sugulased, ja veski uus perenaine Kerti Plakso panid veski tööle, ja prooviks tehti leivajahu. Kahjuks olid veskiseadmete elektrijuhtmed ning kummist ülekanderihmad nii amortiseerunud, et tuleohutuse tagamiseks tuli jahvatus pooleli jätta.

Kuid see vähene leivajahu, mis saadi, rändas tänukotikestes mardisantidega Kerti praeguse koduküla Kelvingi peredesse, kes sandid külma eest tuppa laulma lubasid. „Nii et võin väikse uhkusega öelda: Aleksander oli viimane veskimees ja mina esimene veskiperenaine,” tõdes Kerti Plakso.

Vaata lisaks Facebooki lehte „Kütioru Küti Mäeveski”

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 20/12/2018 08:56:32

Lisa kommentaar