Läti väiketootjad valmistavad omapärast söögikraami

Leivaastja kõrval seisev Ilze Briede soovitas meil enne pätsi vormimist leiva sisse olulist teavet mõelda. Foto: Kermo Rannamäe

Lätimaa Vidzeme regiooni väiketootjaid möödunud nädalavahetusel külastanud Võrumaa kolleegid veendusid, et naabrid teevad põnevaid tooteid küüslaugukommidest suhkrustatud puuviljadeni ja muidugi maitsvat leiba.

Ilze Briede Donase leivatalus ulatub leivategu läinud sajandi esimesse poolde. Punavõimu algusaastatel see seisati. 1958. aastast kasvatati ümbruskonna põldude teepoolses ääres maisi, tagapool aga rukist ja Donasel tehti leiba, kuid Nõukogude aja lõpus asi soikus.
Riia külje all elanud Briede pere ostis lagastatud hoone Blome vallas taluturismi arendamiseks 2006. aastal. Ilze Briede meenutas, et kuna talu külastajad küsisid ka leiba, hakkaski ta seda üheksa aastat tagasi tegema, kuigi kohalikud ei uskunud, et kunagisest kuulsast leivatalust enam head leiba hakkab tulema.
„Hea leiva saamiseks peab olema korralik astja, värske jahu ja juuretis, hea leivaahi ning muidugi korralik perenaine, sest leiva küpsetamine on ainult perenaise töö,” rääkis võõrustaja. Ta märkis, et väga häid ahjumeistreid on raske leida ning korralik leivaahi maksab 5000 eurot. Kahjuks lõhuti hoonest korralik leivaahi Nõukogude ajal välja.
Leivategemisse peab eriliselt suhtuma, sest leiva kaudu saab kõigile sööjatele head soovida. „Leiva tegijana panen kõik oma head soovid sellesse,” sõnas perenaine. Ta toonitas, et kõiki toite peab armastuse ja heade soovidega valmistama.
Oma tähendus on nii pätsi kujul, ümmargune päts on päikese sümbol, kui ka leival olevatel joontel. Teine joon on veejoon, sest me peame kogu aeg vett tema olemasolu eest tänama.
Donase talust saab leiba osta vaid ettetellimisel, sest peamiselt võetakse siin turiste vastu ja küpsetatakse nendega koos leiba. Külastajaid on Donasel käinud kogu maailmast, Uus-Meremaast Araabia Ühendemiraatideni.
„Donase perenaine rääkis, et paneb leiba positiivseid emotsioone, et need sööjale üle kanduksid, mis on üks viis, et hea leib õnnestuks,” ütles Ester Mängli, Jõeniidu talu perenaine.

Raunas jagub ettevõtlikke

Pisikeses Rauna alevikus külastame kolme tootmisega tegelevat väikefirmat. Latvijas Kiploks valmistab küüslaugust mitmesuguseid tooteid: kommidest õlle-viinani.
„Kasvatame ühel hektaril küüslauku ja ostame juurde veel viielt kasvatajalt Lätist,” ütles Sintija Rude, firma loomise idee autor ja üks omanikest. Kolm-neli tonni küüslauku aastas töötlev firma on tegutsenud neli aastat.
Alustati küüslaugupulbriga, kuid peagi selgus, et sellega turgu ei valluta. Siis hakati tegema graanuleid, pestot, marineeritud küüslauku, küüslauguteed lisanditega, nagu ingver, jt.
Koostöös karamellitootjaga Madonast tehakse mustasõstra-küüslaugu, maasika-küüslaugu ja muid karamellikommikesi, kokku seitset sorti.
Toodangu turustavad nad 80 poes üle Lätimaa. Rude tunnistas, et paljudele on nende toodang kallis See sunnib firma omanikke mõtlema, kuidas areneda nii, et saaks müügihinda alla lasta.
Firma poes Raunas on müügil ka teiste kohalike tootjate toodang, nagu Siera Ražotne puistejuustud, makaronid ja kuivatatud kohupiimapallid.
„Teeme 15 sorti makarone: spinati-, kanepi-, tomati-, karri-, paprikamaitselisi,” loetles Sia Siera Ražotne omanik Ilmars Cerins makaronitooteid. „Taina teeme masinaga, kuid ribadeks lõikame ja pakendame käsitsi,” märkis ta. Nende kolmas toode, kuivatatud kohupiimapallid, on Cerinsi sõnul ellu äratatud vana toode.
Latnatures tehakse marjadest ja juurviljadest krõpse. Firma juht Zane Kreslina-Pletiena ütles, et krõpse teevad nad kolm aastat, kuid juba 14 aastat kasvatab ja müüb ta soojal ajal lilli. „Soovisin teha midagi, mida Eestis ja Leedus ei tehta,” andis ta teada, kuidas ta krõpsude valmistamise juurde tuli.
Seitsme erineva juurviljakrõpsu – porgandi, sibula, lehtkapsa jne – kõrval tehakse ka kuivatatud marjakrõpse. „Kokku on meil 24 erinevat toodet,” ütles Kreslina-Pletiena. Ta toonitas, et magusate jookide ja toitude asemel on palju kasulikum krõpse näksida, sest neis ei ole suhkrut. Latnature tooteid on saadetud Leetu, huvi on tuntud ka Põhjamaadest.

Laat Straupes

See laat ei ole võrreldav Eestis toimuvatega, sest Straupes toimub laat kaks korda kuus ja kindlate reeglitega.
„Maailmas on 66 sellist laata, neist üks Straupes, mis kuuluvad rahvusvahelisse Slow Foodi võrgustikku,” selgitas Astrida Rozite, üks laada korraldajatest.
Straupes tohivad müüa ainult tootjad ise. Nad peavad ostjatele toodangust vajaduse korral kõike rääkima ning müüdav peab nõuetele vastama, muidu ei lubata neid kauplemagi.
Müüjad võivad tulla vaid 50 kilomeetri raadiusest, nad peavad hoolimata ilmast kohal olema kellast kellani. Müüjad tasuvad ainult kohamaksu, mis sõltub kauplemiskohas: hallis on koht 15, õues meeter viis eurot.
„Laadakoht on 65 kilomeetri kaugusel Riiast, veidi üle 20 kilomeetri on Cēsisesse ja Valmierasse, seega oleme heas kohas ning soojal ajal on maantee serval väga palju autosid,” märkis Rozite. Jahedal ajal, nagu läinud pühapäeval, oli 75 kohaga parkla sõidukeid kogu aeg täis.
Rozite sõnul on Straupe laat Lätis kõige populaarsem laat, mida isegi tänavu 18. novembril, riigi 100. sünnipäeval ei jäetud ära. Laata on peetud juba 13 aastat.
Võrumaa talupidajate liidu tegevjuhi Marika Parve sõnul on Straupe laada edu taga ka hea asukoht, eriti lähedus pealinna Riiaga, mille paljudel elanikel on rahaliselt võimalik talutooteid osta. „Lihatooted olid laadal kallid,” lisas ta.
Laadal müüdi ilmselt kõike, mida Lätimaa väikefirmades ja taludes tehakse: sõira, kohupiimakooki, mahlu, kraadiga jooke, kudumeid jne.
Brengule vallas Zarupes tegutseb marjakasvatusfirma Granberry, mille omanikud kasvatavad kaheksal hektaril ebaküdooniat, kaks hektarit on rabarberi all ja tulevast aastast hakatakse ka kõrvitsaid kasvatama.
Perenaine Lasma Kilupe ütles, et praegu on neil veel palju käsitsitööd: saagi korjamisest pakendamiseni.
„Kuivatatud toorainele lisavad nad suhkru, tänu sellele on pakendis ebaküdooniatükid magusad, osa toormest kastetakse šokolaadi,” rääkis Parv.
Inese Mangule rääkis oma talu vastuvõtutoas, et toidu valmistamisel peab vaid häid mõtteid mõtlema, sest siis läheb hea energia ka toitu. „Sellega, et väiketootja annab oma hea energia toidu sisse, erinebki ta suurtootjast,” sõnas ta.
Mangule pere kolis samuti aastaid tagasi linnast maale. Ta kasvatab lina, kanepit ja päevalilli, sest nende seemned on meile kasulikud. „Kanep tugevdab immuunsüsteemi,” tõi ta näite. Toodangu müüb ta laatadel ja turgudel. „Poed panevad liiga palju juurde,” sõnas ta.
Cēsisest mõne kilomeetri kaugusel valmivad kanged joogid ja kaheksa eri sorti nastoikat kodumaistest marjadest. „Unistame oma kaubaga lennujaama poodi pääsemisest,” sõnas perenaine Velta Kurme.

Kohapealne tutvustus on vajalik

Nõiariigi perenaine Maria Vahtel sai nähtust-kuuldust julgust külastajatele uute roogade pakkumisel. „Meie väiketootjad peaksid rohkem teiste tegemisi uudistamas käima,” lisas ta. Taalbergi talu perenaine Ulvi Kallas on tuntud hoidiste valmistaja, kes hapendab ka köögivilju ja seeni. „Sain nähtust julgust, et aedvilju tasub enam kuivatada, ja ka uue põneva toote idee Raunast, kuid seda pean veel arendama,” rääkis Kallas.
Võrumaa talupidajate liidu juhatuse esimees Kermo Rannamäe ütles, et Vidzeme regiooni väiketootjate juures nähtu-kuuldu veenis, et meie väiketootjad peavad samuti kohtadel oma tootmise loo rääkima ja tooteid tutvustama. „Laatadel ja teistel müügikohtadel võime küll rääkida, kuid kohapeal saavad inimesed parima ettekujutuse, kuidas tooted valmivad,” rääkis Rannamäe.
Ta tõi näiteks Ilmars Cernise, kellel on küll väike tootmine, kuid kõik on hästi läbi mõeldud.
„Külastatud väikeettevõtjatel on kõigil vastuvõturuum, mis peaks ka meie väiketootjatel olema,” soovitas Rannamäe.
„Kui meil tekib ühte kohta rohkem väiketootjaid nagu Raunas, tuleb ka enam ostjaid, sest inimesed tulevad kaugemale ikka mitme asja järele,” usub Rannamäe.
Õppereisi korraldanud Uma Meki koordinaator Esta Frosch märkis, et naaberpiirkonda mindi sellepärast, et uurida, kas tulevikus saab valdkonniti koostööd teha ja ka ideid hankima.
Frosch ütles, et külastatud lõunanaabrite väiketootjad oskasid nii oma tooteid esitleda kui ka tootmise loo innustavalt rääkida.
„Keegi ei öeldud kordagi, et ostke, kuid meie inimesed ostsid neile maitsenud tooteid,” sõnas ta.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 06/12/2018 09:50:47