Tõehetk: kes tahab ja kes ei taha Kagu-Eestisse tselluloositehast?

Äänikoski tselluloositehas Soomes. Foto: Metsä Group

Räpina, Võru ja Setomaa vallavolikogu hääletavad ilmselt juba järgmisel istungil, kas lubada Est-For Investil uurida tselluloositehase rajamise võimalikkust nende valdade piirile.
LõunaLeht pakkus kõigile volikoguliikmetele ja sealtkandist pärit riigikogulastele võimaluse öelda avalikult välja, kas ja millistel tingimustel nad pooldavad aastas 3,3 miljonit tihumeetrit puitu neelava ja 200 töökohta pakkuva tselluloositehase ehitamist. Lisaks saatsid oma arvamuse kaks tulist tehasevastast. Kuna paljudele volikogulastele oli üllatuseks, et riigi eriplaneeringu kehtides uuringute poolt hääletamine tähendab sisuliselt tehase poolt hääletamist (volikogul puudub hilisem sõnaõigus), siis palusid mitmed uuringute pooldajad oma vastusesse lisada „juhul kui riigi eriplaneering tühistatakse”.

Räpina vallavolikogu

Teet Helm, volikogu esimees: Pooldan riigi eriplaneeringu käigus põhjalike uuringute ja mõjude (sh keskkonnamõjude) hindamise korraldamist kõnealuses küsimuses. Alles uuringu tulemuste põhjal, kus on hinnatud mõjud ja riskid, on võimalik otsustada, kas toetada tehase ehitamist või mitte toetada.

Peeter Sibul: Kolmapäevaks on planeeritud meil väljasõit, et tutvuda puidumassitehasega. Kujundan oma seisukoha pärast väljasõitu.

Tiit Kala: Ootan vastuseid nendelt osalistelt, kellega veel kohtunud ei ole. Kuna teema on lai ja küsimusi palju, siis lühidalt vastata ei ole võimalik.

Leo Kütt: Peale lühivestlust Külli Jacobsoniga ei avalda ma oma arvamust enne volikogu istungit! Kui julgesin avaldada, et rahvakoosoleku moderaator oleks võinud olla neutraalne, siis tema tegi sellele väga kiire lõpu! Järelikult ei olnud see rahvakoosolek, vaid ühe grupi kihutuskoosolek!

Andri Võsokovski: Räpina linna kodanikuna ja noorima volikoguliikmena tunnen sügavat muret Kagu-Eesti kolme valla piiridesse kavandatava hiiglasliku tselluloositehase pärast.
Tänan omalt poolt eestvedajaid, kes üheskoos seisavad selle vastu, et hiiglaslikku tselluloositehast meie piirkonda ei tule! Aitäh, Külli Jacobson, ja olen alati nõus rahva arvamuse volikogusse viima!
Tehas mõjutab Peipsi järve vee kvaliteeti ja vähendab kalade arvukust ning liigirikkuse võimalik vähenemine halvendab Emajõe- ja Peipsi-äärsete inimeste sissetulekuid ja elukvaliteeti.
Oma tõsist muret on avaldanud ka Eesti Kalastajate Selts. Mina olen kahe käe ja kahe jalaga tselluloositehase rajamise vastu!

Ulla Preeden: Üldiselt me toetame ettevõtlusaktiivsust ning ootame uute ettevõtete loomist. Me sooviksime rohkem töökohti ja erinevat laadi majandust. Küsimus või pigem probleem tuleneb hoopis sellest, kas meie piirkonda sobib sellist laadi ettevõte olemuselt, aga ennekõike mastaabilt? Ja sellele saan vastata eitavalt.
Ma arvan, et lisaks kõikidele reaalsetele keskkonnaga seotud ohtudele ja riskidele, ei sobi suurtööstus sellisel kujul meie piirkonda. Põlvamaa on nüüdseks juba aastaid ja aastakümneid liikunud selles suunas, et olla roheline maakond ja atraktiivne oma keskkonnasäästlikkuse ja puhta looduskeskkonnaga.
Samas mõistan ma nii Saarde kui Viru-Nigula valda, kus volikogud on andnud rohelise tule eriplaneeringule ja sellega seoses keskkonnamõjude hindamisele ning loodetavasti väga põhjalikeks uuringuteks. Suurtööstus on olemuselt nende omavalitsuste vaates piirkonda sobiv, kõik muu vajab analüüsi ja uuringuid.
Küsimusi tekitab palju laiemalt selle protsessi juures siiski riigi või pigem siis meie valitsuse roll. Kas peab olema tingimata riiklik eriplaneering jne?
Kahjuks on kogu selle protsessi ümber väga palju müra ning erineva infoga tutvumine ja materjalide lugemine võtab aega. Kindlasti seisab ees veel hulk arutelusid ja ma väga loodan, et me suudame pidada lugupidavat ja viisakat dialoogi.

Ei vastanud: Toomas Heering, Vilja Kvetkovski, Ene Tigas, Ülo Tuuling, Vello Kasearu, Kaarel Tiganik, Argo Must, Vitali Rõžov, Kaido Palu, Maarika Loodus, Vladimir Kondratjev, Meelis Konsap, Mait Meensalu, Margus Narusing, Mati Tiigimäe.

Setomaa vallavolikogu

Rein Järvelill, volikogu esimees: Ma ei soovi sellel teemal kirjutada, hetkel ei näe ma ka eeldusi, et tselluloositehas tuleks Kagu-Eestisse.

Viivika Kooser: Nimetagem asju õigete nimedega. Praegu ei ole teemaks tehase rajamine, vaid riigi eriplaneeringu ja mõjude, sh keskkonnamõjude strateegilise hindamise algatamine. Juba praegu on tekitatud avalikkuses palju segadust. Minu arvates ei ole inimesi piisavalt teavitatud protsessidest, mis kaasnevad tselluloositehase rajamisega, ning pigem külvatakse sellega paanikat ja hirmu.
Osaühing Est-For Invest on esitanud mitmele kohalikule omavalitsustele avalduse riigi eriplaneeringu algatamiseks, sh Setomaa vallavolikogule. Olen seisukohal, et Kagu-Eestis ei ole vaja algatada eriplaneeringut tselluloositehase rajamiseks ning sellest tulenevalt ei ole teemaks ka tehase ehitamine.

Aarne Leima: Praegu on puhtalt isiklik tunne, et pigem ei, liiga palju on teadmatust. Tahaks aru saada tehase tegelikust olemusest, aga vaevalt et tegelikkust Est-fori mehed isegi lõpuni teavad. Teema arutamine peaks olema rahulik ja tasakaalukas, ei meeldi praegune agressiivsus ja ettevõtjate halvustamine või isegi mõnitamine.
Setomaa valla arengukava visioonis on kirjas, et aastal 2027 on Setomaa vald väärt elupaik ning tuntud turismi- ja kuurordipiirkond. Siin elab ja tegutseb ettevõtlik ja kokkuhoidev lasterikas kogukond. Setomaa inimesed annavad järgmistele põlvkondadele edasi elujõulise seto keele ja kultuuri ning puhta looduse. Setomaa on tunnustatud mahepiirkond, kus väärtustatakse uuenduslikke ja säästvaid lahendusi. Setomaa on jätkusuutlik, jõukas ning võimekas vald, kus elavad õnnelikud ja rahulolevad inimesed.

Annela Laaneots: Kahjuks on mul tuua ka konkreetne fakt, et juba ainuüksi tehase plaani õhusolemine mõjutab halvasti kohalikku ettevõtluskliimat. Ettevõtja, kel oli talu välja valitud sinna maa-ala lähedale, millest jutt käib, on praegu tulenevalt õhusolevast tehaseplaanist ülimalt äraootaval seisukohal, kas oma ettevõte ikka siia piirkonda tuua.
Kuidas mõjub tänapäeva infoühiskonnas Värska Veele ja Värska kuurortravikeskusele fakt, et mõned kilomeetrid nende mineraalveemaardlatest ja ravimudamaardlatest ülevalpool suubub Lämmijärve toru, mis toob tehasest ei tea mida. Ma võin turundusvaldkonnas töötanuna öelda, millist „tööd” teevad meemid, kus kõrvuti ravimudas kümblev inimene ja kõrval (vahe ju vaid u 10 km) Lämmijärve maardlate lähedale tehasest suubuv toru. Või meem sellest, kuidas inimene joob mineraalvett ja seal kõrval foto mineraalveemaardla lähedale suubuv seesama toru.
Värska Vesi ja Värska kuurortravikeskus on piirkonna suurimad tööandjad. Müüvad tervist, puhast elukeskkonda, loodust. Neis ettevõtetes töötab kokku umbes sama palju töötajaid, kui tooks tselluloositehas töökohti. Kusjuures Värska Vesi ja kuurortravikeskus ei kujuta ohtu keskkonnale, erinevalt suurest tehasest.
Kas tead, palju on ainuüksi katsetusfaasis (kui ei tea, loe Tartu protokolle) n-ö lekkeid? Mis sa arvad, mida teeb kuurortravikeskuses samal ajal puhkav inimene, kui haisuleke Värskani jõuab? Tehase plaanitavast asukohast on Värskani ca 15 km. Ta teeb otsuse, et ta enam ei tule. Keegi ei taha riskida, et puhkusele või ravile tulles võib ta sattuda haisupilve. Mis sa arvad, palju ses kontekstis „lohutab” Värska kuurortravikeskust tehasest nende meiliaadressile laekuv ametlik vabandav pressiteade?

Piret Kase: ei soovi kommenteerida.

Ei vastanud: Imre Liivago, Einar Oinak, Oleg Kostõgov, Raivo Kunst, Margus Kraav, Vello Saar, Volli Rõžikov, Arno Vares, Feliks Raudkett, Svetlana Rattus.

Võru vallavolikogu

Ilmar Kesselmann: Loomulikult oleks kõige lihtsam öelda ei, nii nagu tegid tartlased. Kui natukene arutleda, siis sooviks arendajalt teada saada, mida sellise tehase rajamine inimestele ja keskkonnale tähendab. On räägitud Lämmijärve vee kasutusest tehase jaoks, on räägitud Värska Veest ja Värska sanatoorium-veekeskusest. Kuidas nendega olema saab?
Vastuse annavad uuringud. Kui rajatav tehas kahjustab oluliselt meie keskkonda, siis olen ma kindlasti selle vastu. Teine pool loost puudutab meie elu siin väikesel Eestimaal. Oluline on, et ka siin, kaugel Tallinnast, muutuks elu inimeste jaoks natukenegi soodsamaks, täisväärtuslikumaks. Kui rajatav tehas annab kohalikele tööd ja elavdab majandust ning ei kahjusta keskkonda, siis kulub see meile ära.
Üks moment on veel oluline, et kui selline tehas rajatakse, siis peab see maksudena läbi riigi või kohaliku omavalitsuse jõudma ka kohaliku elu edendamisse.
Asja otsustamiseks on vaja teada uuringute tulemusi. Mina olen seda meelt, et kui me anname loa uuringut teha ja see tähendab samaaegselt riigi eriplaneeringut, mis meilt igasugused õigused ära võtavad, siis ma muidugi ei nõustu. Mille jaoks siis üldse kohalikku võimu tarvis on!?

Meelis Koppel: Tegelikult pole mul kindlat seisukohta tselluloositehase ehitamise kohta. Näen ümberringi seda hüsteeriat kanala ehitamise ja tselluloositehase rajamise ümber. Ja mul pole vähimatki tahtmist sellega ühineda.

Aivar Rosenberg: Toetan tselluloositehase ehitamist Eestisse sel juhul, kui uuringud seda toetavad.

Piret Haljend: Ma ei saaks öelda mustvalgelt, et kas olen vastu või poolt. Olen seda tüüpi inimene, kes tahaks eelnevalt rohkem teada, enne kui otsuse langetab. Seepärast olin nõus, et uuringuid võib lubada. Loodust ja keskkonda on oluline säästa, hoida, olen ise sellesse päris palju panustanud vabatahtlikuna.
Kuid samas peame siiski mõtlema inimestele. Ja seda eelkõige lähtepunktist, kust me tegelikult kõik oma raha leiva jaoks saame, kust tuleb raha riigimasina ülalpidamiseks, kust saame pensioniteks raha, kooliõpetajatele palga, haiguste raviks ja teaduse arenguks ning loomulikult ka kultuuri viljelemiseks. Paralleelselt võitlusega „Ei luba, ei taha” on vaja algata samade inimeste mõttejõu ja energia toel „Kuidas luua töökohti Võrumaale”, ja teame, et igast koolilõpetajast ei saa ettevõtjat, enamik kohalikke on siiski lihttöötegijad ja ootavad tööd kohapeal mõistliku palga eest. Me ei saa pidevalt Eesti majandusele pidurit tõmmata. Ka uuringute tegemine on tegelikult areng, tööd saavad nii teadlased kui ettevõtjad.
Olen sellise tehase poolt, mis vastab loodust säästvatele nõuetele, ei reosta keskkonda ega põhjavett, tehase poolt, mis loob Kagu-Eestisse uusi töökohti nii kõrgema kui ka keskharidusega inimestele, mis loob piisavalt palju töökohti piirkonna arenguks ning mis väärindab meie maa puitu.

Meelis Reinberg: Olen tehase rajamise vastu, kuna selle tagajärjed võivad olla ettearvamatud, ja arvan, et nii suurte koguste ümbertöötamiseks saaks varsti meil mets otsa. Kuigi sellise tehase rajamine looks palju uusi töökohti ja tekitaks palju maksutulu, siis uuringute tegemise poolt olen.

Aune Rehema: Teema vajab väga põhjalikke uuringuid ning ilma uuringuteta ei saa vastata ei ega jaa. Mulle meeldiks, kui (peen)palgina välja veetav metsamaterjal töötataks ümber Eestis (raiemahud ei ole siinkohal teema, need ei sõltu tselluloositehasest). Tehnoloogia peaks aastal 2018 võimaldama vee (peaaegu) kinnist ringlust ning suhteliselt vähest ümbruskonna häiringut, samas töötajate keskmine oskuste ja palga tase ei tohiks olla alla regiooni keskmise jmt aspektid.
Kui uuringud näitavad, et tehase ehitamine on võimalik kogukonnale aktsepteeritavatel tingimustel, vastab säästva arengu ja looduskeskkonna mittehäirimise tingimustele, siis toetan. Aga alustada tulebki sellest, et – nagu ka teadusuuringutes – subjektil on õigus loobuda igas etapis. Mitte et praeguses, olematu informatsiooni situatsioonis peame olema hiromandid ja ütlema kas ei või olema nõus igasugustel tingimustel. Ehk tõlkes: uuringute tegemine tuleb lahti siduda eriplaneeringust. Siis teha põhjalikud sõltumatud uuringud, arvestada kalkulatsioonides tõepoolest parimat võimalikku tehnoloogiat – ja alles siis algatada planeering.

Urmas Juhkam: Ei soovi emotsioonide pealt otsustamist, seetõttu pooldan põhjalikke uuringuid. Aga ainult sel juhul, kui riigi eriplaneering lõpetatakse – muidu ju sõidetakse meist pärast üle.

Ei vastanud: Aare Hollo, Priit Süüden, Rudolf Kauksi, Kairi Luik, Meelis Aianurm, Vaido Ermel, Ago Keir, Ain Lõiv, Ilmar Ploom, Georg Ruuda, Riina Sabalisk, Ivar Traagel, Karin Sepp, Merlis Hirs.

Riigikogulased

Meelis Mälberg (RE), pärit Räpina vallast Leevakult, elab Värskas:
Eesti metsa- ja puidutööstus on väga hästi arenenud. Praegu on suuremast ja tervikuna töötavast puslest puudu just võimalus kasutada Eestis ära puit, mida mujal maailmas kasutavad tselluloositehased. Selline, nn paberipuu tuleb metsast normaalse metsamajandamise käigus. Praegu veame selle väärindamata välja. Seepärast olen veendunud, et Eesti vajab tehast, mis sellise puidu Eestis väärindaks. Praegu ja ka lähitulevikus ei ole näha tselluloositehasele tõsiselt võetavat alternatiivi.
Kui selline tehas ehitataks Lõuna-Eestisse, arvan, et piirkond võidab kõvasti. Seda tuleb näha võimalusena ja see panna maksimaalselt enda heaks tööle. Ma ei ole kindlasti see, kes väidab, et tehasel keskkonnale mingit mõju pole. Igal inimtegevusel on mõju. Mõju ulatuse peaks välja selgitama uuringud. Ja uuringute järel saab kõik asjaolud kaalukausile seada ja siis otsustada.

Inara Luigas (SDE), pärit Setomaalt: Väga hea, et inimestele läheb korda meie senine siht hoida puhast loodust ja seega ka meie oma inimesi. Maailm küllastub niigi igasugusest rämpsust. Tselluloositehas lisaks seda rämpsu veelgi maailmale juurde. Ma soovin ikka teada, kas meil on suur puudus tselluloosist, et me nii januneme selle tehase järele. Või on meil metsapuitu nii palju, et meil pole seda kuhugi panna, ja soovime seda meile pakutud tehases väärindada?
Puitu tuleb väärindada, nõus, aga seda ei pea ilmtingimata tegema tselluloositehases. Kus on teised alternatiivid, kus on teadlaste pakutud teised variandid? Me elame väga avatud maailmas ja väga suurel kiirusel arenevas maailmas, seega mina isiklikult ootaks uut lähenemist metsa väärindamisel. Üha rohkem peame oma tegevustes arvestama meie maapinna, puhta vee ja Peipsiga. Me ei saa kõike võrrelda Soomega. Meie piirkond ei kanna seda koormust välja, seda hiigelsuurt tehast oma reostusega.
Kui rääkida töökohtadest, siis keegi ju ei tea, milliseid töökohti tehas pakub. Meile seletati sadadest ja sadadest töökohtadest, kui liigutati mägesid ja ehitati valmis Koidula piiriraudteejaam. Kus on need töökohad nüüd? Liiprid seisavad kasutult ja kogu ehitus nõuab riigilt mitte väikest hooldusraha. See on ohtlik näide ja päris koduväravas.
Ma ei eksinud, kui ütlesin koosolekul, et riiklik eriplaneering lõpetatakse, ja seda juba novembrikuu alguses. Kuna valimisteni on mõned kuud, ei puuduta seda teemat enam ükski valitsuse liige.
Nüüd on volikogudel ees otsuste tegemise aeg. Kas algatatakse planeering või mitte ja kas hüütakse tselluloosivabrikule ei või hei? Suurem huvi ja kaasatus, rohkem avalikke arutelusid, laialdane koostöö – kõik see peab nii tähtsa otsuse kujunemisele kaasa aitama.
Me pole kaugeltki kehvemad Tartumaa inimestest. Sealne rahvas astus jõuliselt ja üksmeelselt tehase vastu ja saavutas võidu. Edu meile!

Puuaiasõda number kaks
Kaija Kängsepp, räpinlane

Vabandust, aga milleks meile jutt aktiivse kodanikuühiskonna vajalikkusest, kui tegelikult ei taha keegi teada, mida kodanik tahab ja vajab, et ääremaal hakkama saada. Suhtumine, et ääremaa elanik on läbihammustatud seljaga vihmauss muti keldris (loe: KOVi keldris), peab lõppema.
Samal ajal, kui maailm on juba kliimakatastroofi veerekese peal, jätkub osal „tarkadel“ jultumust kõvahäälselt väljendada oma vajadust veel kiiremini selle planeediga ühele poole saada. Mis sest, et NASA on teatanud: Marsile kolimist lähimal ajal ei saa toimuda, sest on liiga kallis. Metsade hoogne „väärindamine“ ainult kiirendab hukutavat protsessi.
Eriti arusaamatu on vajadus rõhuda uuringutele. Räpinas toimunud koosolekul oli kohal Tiina Nõges Eesti Maaülikoolist, kes tutvustas juba olemasolevaid uuringuid, millest on selgunud, et Peipisi ja Lämmijärve olukord on halb juba praegu. Mida me enam uurime!? Selge on see, et kõnealune tehas ei saa olla ka kõige parema tahtmise juures haldjast ristiema.
Kui vald tahab tõesti midagi uurida, siis uurigu seda, kuidas hoida praegust elukeskkonda nii, et mets saaks mõislikult majandatud, ilma lageraieteta, ja kuidas heas mõttes müüa oma veel natuke paradiisile lähenevat elukeskkonda väljapoole, turistidele. Meil on ressurssi, rohkem kui paljudel teistel riikidel maailmas ning miks mitte loobuda banaanivabariigile omasest käitumisnormist, oskamatusest oma maad ja kultuuri väärtustada. Maailmaparandamine algab lokaalsest tegutsemisest. Kui keeraks õige paadinina ometi lõpuks õigesse suunda? Kui raske see saab olla?

Ristipuud ja tselluloos
Merle Jääger, Setomaalt pärit näitleja

Augustis lugesin LõunaLehest lugu, kuis RMK tegi Hinovariku ristimetsas lageraiet, keskkonnaameti hoiatusest hoolimata, jättes üksikud ristipuud lagedale püsti. Ma ei kujuta ette, milline kisa tõuseks, kui keegi lükkaks buldooseriga tasaseks mõne nurgataguse unustusse vajunud surnuaia, põhjendusel, et oli teine juba vana ja kõdunenud, ammu pole sinna enam kedagi maetud, aga eks me jätsime mõned hauatähised püsti ka. Selletaolist teguviisi nimetaks ühiskond üksmeelselt vandalismiks.
Haud, mille peal on rist, on kellegi surmajärgne kodu ning seal pole ilus laamendada, ent puu, mille peal on rist, on mõne arvates lihtsalt puit. Rahapaberipuit. Tegelikult on ka see kodu – lahkunud hinge(de) kodu.
Lõuna-Eestis veel mäletatakse, et hingedega nalja ei ole ja kui nad enneaegu puu seest lahti lasta, võib ootamatuid ja halbu asju juhtuda, enamasti neile, kes nende kodu vastu käe on tõstnud.
Looduskaitsjad on viimasel ajal teinud metsameeste seas tublilt selgitustööd, mistõttu on kaitsealuste liikide märkamine nii mõnelegi lageraiele piiri pannud. Siin peaksid minu arvates ka rahvakultuuri hoidjad visamad ja häälekamad olema, et niisugustele hullustele õigel ajal pidurit tõmmata. Lageraie kohale istutatud noored puud pole ju enam põlishiis. Hävinud kiriku võib taastada, aga puud niisama lihtsalt kokku ei kleebi.
Uudis Est-Fori huvist Kagu-Eesti vastu nörritas mind. Ilmselt rihivad estforlased tehase tarbeks Võhandu voogusid ja see on juba liiast. Aino Kallas on kirjutanud raamatu „Püha jõe kättemaks”, see lähtub kohalikust legendist, kus mõisahärra – ilmselt samuti iseenese ja „rahva” kasu silmas pidades ning võimalikult kaasaegset tehnoloogiat juurutades – Võhandule vesiveski ehitab. Ta ei pane kah millekski kohalike vastuseisu, peab nende hoiatusi pimedaks ebausuks. Tagajärjeks on üleujutused, ikaldused, rahva rahulolematus. Veski lõhutakse mõisniku pahameeleks maha.
Tuletan siinkohal meelde, et Võhandul kui heal lapsel on mitu nime: Voo ja Pühäjõgi. Sealt kandist on üles tähendatud ka meie kõige vanem maausuline ohvripalvekatke: „Woda, Pikne, härä atami annist ...”
Nii jõuan oma ringiga taas ristipuude juurde välja. Me ei ela enam „õitsvas sotsialismis”, kus „kasututesse” pühakodadesse rajati heinaküüne, töökodasid, väetisehoidlaid. See maailm, kus me elame, on saadud laenuks meie tulevastelt põlvedelt.
Lõunaeestlasele oleks üliirooniline pühkida tagumikku Pühajõe-äärses tselluloositehases toodetud kõrge ristipuusisaldusega pabertoote abil. Olgu s..t sulle kerge!

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 01/11/2018 09:29:59