Raport paljastas puudega inimeste elu kitsaskohad

Kagu-Eestis on puudega inimesi enam kui mujal. Foto: Ülle Harju

Nädal tagasi avaldas Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIK) variraporti, kus ühe olulisema kitsaskohana toodi välja, et valdkonnas halvasti orienteerujad jäävad abita. Selle parandamiseks jagavad asjatundjad mitmeid soovitusi.

Põlvamaa Puuetega Inimeste Koja (PPIK) tegevjuht Kairit Numa ütles, et raskem on üksinda elavate, eakamate ja keskustest kaugel asuvate puuetega inimeste olukord. „Kui neil puudub võimalus või oskus kasutada internetti, siis tihti ei jõua teave nendeni,” lausus Numa. Ta lisas, et seetõttu on osa puuetega inimestest tõesti jäänud igakülgse sotsiaalabita.
Numa tunnistas, et kõige kurvem seis on neil, kes on teatud mõttes alla andnud ja kellel puudub huvi abi saamise võimaluste vastu. Ta märkis, et kui puudega inimesel on kohaliku sotsiaaltöötajaga regulaarsed ja head kontaktid, saab ta teavet ja teda juhendatakse.
PIK allorganisatsioonidel on suur roll teabe jagamisel, sest organisatsioonis liigub info kiiresti ja ka inimeselt inimesele. Keskustes kaugemal on oluline roll kogukondadel ja külavanematel, kes saavad abivajajat esmaselt aidata ja sotsiaaltöötajale teavet edastada.
Numa ei usu enda sõnul, et kusagil oleks puudega inimene jäetud päris ilma abita, iseküsimus on, kas ja kuidas kauges kohas üksi elav inimene sotsiaalabi võimalusi saab kasutada.

Palju on juba ära tehtud

21 aastat PPIK tegevjuhina töötav Numa märkis, et kui kohalikus omavalitsuses oleks rohkem sotsiaaltöötajaid, oleks abivajajatel kergem.
„Omavalitsuste liitumise järel on sealsetel sotsiaaltöötajatel väga suur koormus ja inimlikult ei ole võimalik neil kõiki abistada ja sellest tulenevalt oleks sotsiaaltöötaja kõrvale vaja enam tugiisikuid ja isiklikke abistajaid,” ütles Numa.
Selle hinnanguga nõustus Põlva vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Helen Metsma, kes tunnistas, et praegu on liitunud omavalitsustes keeruline aeg: töö sujuvaks korraldamiseks jäeti aega napilt. „Inimesed tunnetavad, et asjad on liitunud omavalitsustes veel rabedad ja kui kusagil on uus sotsiaaltöötaja, tuleb nõu ja abi vajajal kõik algusest rääkida,” selgitas Metsma.
Kitsaskohaks on teenused, mida väikeste ja kaugete kohtade elanikel on raske kätte saada kesise ühistranspordi tõttu. Kairit Numa näeb lahendusena vajaduspõhist, kuid samas taskukohast sotsiaaltransporti.
700 liikmega Põlvamaa PIK on aastate jooksul nõustanud inimesi teabepäevadel.
„Oleme pakkunud igapäevaelu toetamist ja toetatud elamise teenust, mis tähendab, et tegevusjuhendaja aitab ja juhendab psüühiliste erivajadustega inimesi,” tõi ta ühe näite. Paar viimast aastat saab kojas ka kaitstud tööd teha. Seda tööd teevad inimesed, kes tervislikel põhjustel ei saa igapäevastest töötingimustes töötada, kuid sobivas keskkonnas saavad jõukohases tempos töötada. Puudega inimesed saavad ka pikaajalist kaitstud tööd teha. Praegu töötab PPIKs osalise tööajaga 15 puudega inimest.
Sellest aastast vahendab koda raske ja sügava puudega laste tugiisiku teenuse korraldamist. „Loodame, et selle teenuse abil saavad abi puudega lapsed, nende pered, lasteaiad, koolid,” märkis Numa.

Omavalitsustest saab alati nõu

Helen Metsma märkis, et Eestis loodetakse liiga palju arvutile ja internetile, kuid paljud eakad ei käi internetis ja nii jääb neil vajalik informatsioon saamata. Puudega inimeste aitajaid on erinevaid ja ka abi neile tuleb eri kohtadest.
„Ühed toetused tulevad koja, teised sotsiaalkindlustusameti, kolmandad omavalitsuse kaudu, neljandad MTÜ, nagu Võrumaal Maana kaudu,” täpsustas ta ja lisas, et paraku ei jookse ühte kohta ka info puuetega inimeste kohta.
Kairit Numa sõnul on ühtse infobaasi puudulikkus probleemiks nii sotsiaal- kui ka tervishoiuasutustes. Kogu vajalikku teavet ei saa jooksvalt ka omavalitsuste sotsiaalosakonnad. Viimased peavad sotsiaalkindlustusametist vajaduse korral küsima, kas ja kui paljudele omavalitsuse elanikele on riik määranud puude kuu jooksul. „Need arvud võiksid meile iga kuu tulla,” soovib Metsma.
Tema sõnul saavad inimesed omavalitsust toetada sellega, kui teatavad neile äsja määratud puudest kohe omavalitsusse.
„Kõige mõistlikum on inimesel nõu küsima tulla omavalitsuse sotsiaalosakonda, sest meil on informatsiooni nii erinevate toetuste kui ka abi pakkujate kohta,” soovitas Metsma. Ta lisas, et nõu ja abi küsimist ei pea häbenema.
Antsla valla sotsiaaltöö peaspetsialist Kersti Kõrge tunnistas, et kahjuks pöördub osa puudega inimesi omavalitsusse alles siis, kui enam ise hakkama ei saa. „Kui hättasattunu meie poole ei pöördu, võib juhtuda, et jääbki abita,” lisas ta.
Abi vajadus on inimestel ju erinev ja puude võib inimene üleöö õnnetuse tagajärjel saada. „Meie sotsiaalsüsteem on siiski nii palju juba arenenud, et saame igat nõu küsijat aidata,” kinnitas Metsma.
Üks võimalus eakatele vajaliku teabe hankimiseks on omavalitsuste infolehed.
Eestis oli mullu ligi 150 000 puudega inimest, kellest enamiku moodustavad eakad. „Võrreldes 2010. aastaga on puuetega inimeste arv kasvanud ligi neljandiku võrra ning Põlvamaal on puuetega inimeste osakaal maakonna elanikest ligi neljandik, mis on üks suuremaid Eestis,” rääkis Numa.
Nende olukorra parandamiseks on tema sõnul oluline koostöö erinevate asutuste vahel – meditsiiniasutused, rehabilitatsiooniasutused, kohalikud omavalitsused, puuetega inimeste organisatsioonid, lasteaiad, koolid, külakogukonnad.
„Koostööd tehes ja üksteist märgates võib palju ära teha,” on Kairit Numa kindel.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 08/03/2018 09:50:40