Küla tõmbab tuld ligi?

Põleng Sulbis. Foto: Aivar Rosenberg

Staažikad pritsimehed teavad, et mõnes kohas põleb millegipärast sagedamini kui mujal. Üks neist on Sulbi küla Võru (endises Sõmerpalu) vallas, kus 1. märtsi õhtul läks põlema eaka naise ja tema poja kodumaja.

„Kolm aastat tagasi neil põles kõrvalhoone, tütrepoeg tegi seetõttu veel kindlustusegi, kui elumaja remonditud sai,” rääkis kohalik mees Aivar Rosenberg, kes päästeametile väljakutse tegi (siis käis tuli juba katusealusest välja). Majaelanikud millegipärast abi ei kutsunud, kuid pääsesid hoonest vigastusteta välja.
Maja põles aga lausleegiga ja kuigi pritsimehed saabusid umbes 15 minutiga, muutus maja kasutuskõlbmatuks. Tulekahju olid kustutamas Võru, Antsla ja Otepää päästjad ning vabatahtlikud.
Aivar Rosenberg, kes on samuti vabatahtliku päästjana tegutsenud ja kohaliku ajalooklubi jaoks külaelu sündmusi talletanud, peab Sulbit „tuletõmbajaks” külaks.
„Siin on pea igas elamises põlenud!” manab ta mõttes endale silmade ette kokku umbes 140 majapidamisega ümbruskonna. „Sellesama põlenud majaga sama rea peal on terve teeäär kunagi tühjaks põlenud. Mul endal on põlenud vabaajakeskus (endine koolimaja) ja puidukuivati. Kauplus (nüüd kohvik) on kaks korda põlenud. Kolhoosiajal põlesid suur Tuti laut, veski, metsavahikordon ... Elumaju mitmeid, nende seas kunagine Sulbi seltsimaja hoone.”
Rosenbergi sõnul pole tulle siiski palju elu jäetud. „Üks mees põles küll oma majja sisse ja teisel oli elamises gaasiplahvatus, tema sai ka hukka,” seletas ta. „Aga no kui ajalukku vaadata – meie kandi kurikuulsas Määritsa lahingus 1. aprillil 1946 põlesid ju ka metsavennad majja sisse ja 27. aprillil Puna lahingu käigus samuti.”
Sõja ajal 1944. aastal lõõmas aga Sulbi täiega. „Küla pommitati kahelt poolt ja peaaegu pool küla hävis,” rääkis Rosenberg. Suurematest hoonetest põles vana koolimaja ja vaevalt kuus aastat tagasi ehitatud perekond Arrase moodne piimameierei.
Aivar Rosenberg otsis ka vanadest ajalehtedest välja, milliseid põlenguid oli Sulbis sõjaeelsel iseseisvusajal. „No ikka oli, huvitaval kombel on väga palju asju põlema läinud heinakuhjadest,” rääkis ta. „Heinakuhjad on olnud hoonete lähedal ja nii on hooned süttinud.”

Põlengute tekkepõhjused on müstilised
„Et põlengud on väga sagedased – iga paari aasta tagant põleb – võib-olla sellepärast loodi siin priitahtlike pritsimeeste selts juba 1881. aastal,” märkis Aivar Rosenberg. „Ülekütmist pole palju olnud, ikka on olnud põlengul mingi muu põhjus. Kui koolimaja põles, polnud sellel ei kütet ega voolu sees ja võime ainult oletada, et tuli võis minna lahti siis suitsukonist või millestki muust ... Viimati läks Sulbis maja põlema välja viidust tuhapangest. Ilusti koristati ahi ära, aga viimane asi, et maja seina kõrvalt pang ära viia, jäi tegemata ...”
Paljudel juhtudel polegi tuleõnnetuse põhjus välja tulnud. „Inimesed ei oska arvata, mis siin häda on,” märkis Rosenberg. „Ega tuli pole ainukene asi, mis meid kimbutab. Meil on ka selline tuulekoridor – kõik suurte majade katused on tuul ära viinud. Torm on tulnud täpselt üht ja sedasama koridori pidi mööda jõeäärt ja hooneid lõhkunud. Kõrval pole juhtunud aga mitte midagi!”
Jõgi, millest jutt, on Pühajõgi (Võhandu). Pärimusjuttude järgi on Pühajõgi „Pikse kodu” ehk jõgi tõmbab äikest ligi. „Kõikidesse suurtesse puudesse, mis meil jõe ääres kasvavad, on pikne sisse löönud,” kinnitas Rosenberg. „Need puud ongi meil kõige parem piksekaitse – majad on puutumata jäänud.”
Kas Rosenberg ei karda elada külas, kus nii palju põleb? „Kuhu sa ikka mujale lähed?” muigas mees. „Mujal võivad ju muud ja veel hullemadki hädad olla!”

„Tuletõmbajaid” külasid on veelgi
Et sarnane „tuletõmbaja” küla on ka Suhka küla Haanjamaal, on kõnelenud kohaliku priitahtliku päästekomando pealik Väle Prutt (Uma Leht 08.12.2016). Pritsimehe kodukülas pole ainuski majapidamine tuleõnnetusest pääsenud. Vanemate inimeste meenutuste järgi olnud rängim tulekahju 1950. aastatel, kui ühel jaanipäeval põles korraga maha mitu talu.
Väle Prutt ütles, et küla „teistmoodi” olek on teda mõjutanud päästekomandot seal edasi pidada, kuigi töö kõrvalt on seda teha paras pingutus.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 08/03/2018 09:27:28