Töövarjud Moonika Pindis (vasakul) ja Emma-Marie Pihlap. Fotod: erakogu

Võru gümnaasiumi abituriendid Moonika Pindis (18) ja Emma-Marie Pihlap (18) võtsid kinni töövarjupäeva võimalusest jälgida oma lemmikametit, et saada kindlust, kas just seda elukutset omandama hakata. Möödunud nädalal saadud kogemuse põhjal said mõlemad oma plaanile hoogu juurde.

Kanüülid ja tabletid – hirmu asemel põnevus

„Kuna olen ammu mõelnud, et võiks pärast kooli lõpetamist meditsiini õppima minna, siis mõtlesin, et kui on võimalus töövarjuks minna, siis miks mitte,” rääkis Moonika Pindis. Kuna ema töökaaslaste tuttav Merike Mets töötab Lõuna-Eesti haiglas meditsiiniõena, siis oli ka hea lihtne kaupa teha.
Merike oli kohe nõus ja Moonika asus möödunud neljapäeval jälgima tema tegemisi haigla sisehaiguste osakonnas.
Kell 8 hommikul algas töö pihta. Merike andis Moonikale selga väikese valge kitli. „Käisin päev otsa tema sabas ja vaatasin, kuidas ta tööd teeb,” rääkis Moonika.
Kõige rohkem jäi talle meelde tilgutite külgepanemine. „Seda oli päris palju, patsiente juhtus ka haiglas päris hulgaliselt olema,” seletas ta. „See oli väga põnev – ettevalmistused, kanüüli puhastamine, külgepanek ... See ei näinud raske välja, väga lihtne nägi välja! Väga põnev, ise siiski ei lubatud küll kätt külge panna ...”
Moonika pani tähele, et mõni patsient natuke kartis kanüülipanekut, mõni oli aga hästi rahulik. Kommenteerijaid oli ka: „Tahan näha, kuidas tilgub.”
Talle meeldis ka, kuidas õed hästi hoolikalt ja rahulikult selgitasid, et hakkavad nüüd tilgutit külge panema, et see ei tee haiget jne. „Õed suhtlevad patsientidega ikka väga hästi,” nentis ta.
Õed sisestasid arvutisse päris palju patsientide andmeid, mis tundus Moonikale päris keeruline. Omaette vaatamisväärt oli rohtude valmispanek patsientidele järgmiseks päevaks. „Tõmbasid kapi lahti – ravimeid pilgeni täis!” hüüatas ta. „Igaühele peab ikka tabletid õigesse lahtrisse panema ja õige kogus õige aja tagant võtmiseks. Kõik peab alati klappima.”
Samuti oli Moonika jaoks põnev südame ultraheliuuringu tegemine, talle seletati ka lahkesti, mida kõike ekraanil näha oli.
Kas õel tundub haiglas palju tööd olevat? „Jaa, kõrvalt vaadates ei saa ehk kohe aru, aga kui Merike rääkis, kuidas ta juba kell seitse hommikul tööle tuli ja milliste ettevalmistustega alustas, siis sai see selgeks küll,” ütles Moonika.
Ta kinnitas, et pärast töövarjupäeva muutus veendumus, et ta tahab inimesi aidata ja meditsiini õppida, kindlamaks. Praegu pole ta veel kindel, kas õppida arstiks või õeks. Eelistus on kaldumas siiski viimase poole. „Eks kevadeks peab ära otsustama,” muheles Moonika ja ütles, et ootab juba Tartusse õppimaminekut. Sissesaamise pärast ta ei muretse: „Võru gümnaasiumist saan korraliku hariduse.”

Ainuke Võru tüdruk, kes pärast gümnaasiumi sõjaväkke läheb

Emma-Marie Pihlap käis Kuperjanovi jalaväepataljoni kompaniiülema Mait Rembeli töövarjuks. „Kuna tahan pärast gümnaasiumi ajateenistusse minna, siis mõtlesin, et see on huvitav võimalus sealse eluga tutvumiseks,” rääkis Emma-Marie.
Tal avanes võimalus vaadelda sõjaväeelu nii ajateenija kui tegevväelase pilgu läbi. Päev algas kell 8.15. Hakatuseks näitas Mait Rembel Emma-Mariele pataljoni territooriumi ja rääkis oma tööst.
Ülejäänud päeva sai Emma-Marie osa pingelisest linnalahingust. „Oli hästi põnev!” ütles ta. „Sain lähedalt näha kõike ja pärast ajateenijatega vestelda ka.”
Linnalahingust jäi talle kõige rohkem meelde see, kuidas õpetati õppima tehtud vigadest. „Pärast lahingut arutati läbi, mis oli valesti tehtud,” rääkis ta.
Suuremad vead olid sellised, mille tagajärjel lahingus osaleja „surma” sai. „Näiteks oli üks ruum juba „neutraliseeritud” („vaenlastest” puhas), aga visati ikka enda inimeste pihta granaate,” tõi Emma-Marie näite. „See ajas ülemused väga marru!”
Mis oli täpselt juhtunu põhjuseks, sellest Emma-Marie päris täpselt aru ei saanud. „Ehk see, et ise ei tahetud „surma” saada ja visati nii-öelda igaks juhuks, et oleks kindel,” oletas ta.
Lisaks arutati ajateenijatega palju tehnilisi üksikasju, mis vaid korraks jalaväepataljoni elu kaema sattunud töövarjule samuti arusaamatuks jäid.
„Soov kaitseväkke minna on kindlasti tugevam,” kinnitas Emma-Marie töövarjuks käimise mõju tulevikuplaanidele. „Olin juba varem kindel, aga nüüd jõudsin otsusele, et tahan just jalaväkke minna. Kuna naistel on sellest aastast selline võimalus, siis miks mitte seda kasutada.”
Mait Rembel, kelle töövarjuks Emma-Marie käis, ütles, et tal on hea meel, et neiut huvitab sõjavägi. „Emma-Marie on igati asjalik noor inimene, hea, et sain talle avada tagamaid – mis teda sõjaväes ees ootab,” kinnitas ta. „See polnud mitte kuiv tutvustus, mida sõdur sööb või kus magab, ta sai koos sõduritega väljaõppel osaleda, ise samuti paintballi-relva kasutada ja ka ise pihta saada.”
Emma-Marie ütles, et sõjanduse vastu on huvi veel mitmel koolikaaslasel, kuid tema on ainuke, kes on juba ära saatnud taotluse ajateenistusse astumiseks. Kuupäevgi on paigas – 4. juuli.
Emma-Marie kavatseb aega teenida 11 kuud. Ka edasist karjääri plaanib ta teha kaitseväes.
Miks? „Olen selle peale palju mõelnud, mul on selle vastu alati huvi olnud,” seletas ta. „Minu jaoks on tohutult põnev sõjaajalugu, olen selle kohta tohutult raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Näiteks väikesena oli mu lemmikfilm „Nimed marmortahvlil”. Praegu valmistun just ajalooolümpiaadiks, mis hõlmab palju sõdade teemat.”
Emma-Marie suguvõsas pole ühtegi sõjaväelast.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 23/11/2017 10:13:15