Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Suure visiooni otsingul: kas linn leidis oma sihi?

Teisipäeval peeti Kandles Võru visioonikonverentsi „Annami tsõõrilõ vunki mano”, mis tõi kokku umbes 120 aktiivset kodanikku erinevatelt elualadelt. Fotod: Urmas Paidre

Teisipäeval peeti Kandles Võru visioonikonverentsi „Annami tsõõrilõ vunki mano”, mis tõi kokku umbes 120 aktiivset kodanikku erinevatelt elualadelt. Nagu korraldada aidanud OÜ Cumulus Consulting esindaja Mihkel Laan sõnastas, oli eesmärgiks üheskoos arutleda, milline võiks olla Võru linna suur narratiiv, ja saada teavet linna uue arengukava koostamiseks.

„Meil on oma unistuste Võru. Mida mina saaksin selleks teha, et see unistuste Võru teostuks?” küsis kuulajailt linnavolikogu esimees Andres Visnapuu avasõnas.

Linnapea Anti Allas leidis, et konverentsi väljakutseteks on mõelda, kuidas oleks lihtsam juhtida, mis ja kes on linna ja kogukonna vabad ressursid ning milles soovitakse olla erilised. „Millised kohustused ja eelised on aasta pärast Kagu-Eesti ainsal linnomavalitsusel? Kas mõni probleem pole hoopis võimalus?” küsis ta.

„Kui me oleme ummamuudu liin, siis tuleb julgelt olla ummamuudu, ja seda mitte kohustusest. Vähemalt julgemisest kõnelda võru keelt. Kui me oleme lapsesõbralik linn, siis see lapsesõbralikkus peab meist kõigist välja paistma. Usun, et ka sellel mõttel on lendu,” sõnas linnapea.

Linna võlud ja väljakutsed

IT-visionäär ja ettevõtja Linnar Viik keskendus teemal „Võru võlud ja väljakutsed” nii tehnoloogilistele muutustele kui ka kohalikele väikestele värvingutele, mis teevad tema jaoks Võrumaad elamisväärseks.

Meenutades oma vanaisa sõnu, kuidas kõik probleemid kipuvad välja nägema naeltena, kui sul on vaid haamer, kritiseeris ta liigset tehnoloogiale keskendumist: kõikidele probleemidele ei saa vastata digilahendustega.

Siiski peaks mõtlema, millist kuvandit ka digitaalselt esitletakse. „Kui Võru kohta otsida pilti internetist, siis kõige enam on mingil põhjusel esile tõstetud vana raudteejaam. Ka see on mingisugune märk, kuidas praegu Võru peegeldub ülejäänud maailmale vastu,” tõi Viik näite.

„Mul on väga raske öelda, mille poolest peaks Võru eristuma. Minu jaoks on see vastus olemas. Kuigi ta on kaugel, on ta minu jaoks täiesti selge põhjusega olemas, meie pere jaoks olemas. Oleme kohta nautimas, me ei oota, et meile tehtaks rohkem, teeme ise. Ma pole kuskil Eestis näinud nii palju inimesi, kes kohe mujalt tulnud omaks võtaksid, niimoodi kaasa elaksid sellele, mida inimesed teevad. Võib-olla on lihtsalt vedanud,” selgitas ta isiklikku Võrumaa-kogemust.

Võru puhul näeb ta väikeste ettevõtmiste ja innovatsiooni potentsiaali. „Innovatsioon ei ole mitte see, et ma mõtlen midagi välja ja naudin seda ideed, vaid teen selle ära. Mis iganes me ka Võru linna olevikust ja tulevikust ei mõtleks, sõltub see sellest, kui palju on siin inimesi, kes teevad väikese idee teoks. Mitte ei jää käed rüpes vaatama, et äkki keegi teine teeb. Innovatsiooni peetakse sageli kellegi teise jaoks: et need inimesed, kes selle eest palka saavad, peaksid ise tegema,” nentis ta.

Viigi kujutluses ei peaks Võru püüdlema suurte festivalide poole, vaid defineerima ennast väikeste üritustega. „Jäin mõtlema selle võlu peale, kuidas Võru minu nägemuses võiks olla mitte ainult kohapeal elavatele, aga ka mujalt tulijatele hea. Kui sul on võimalik 100–200 inimesele anda põhjus kohale tulla, siis see oleks minu jaoks koht, kus tahaks nii elada, olla kui ka käia, kus iga nädal toimub midagi väikest, mitte üks kord aastas midagi suurt. Seda ei saa nii teha, et linnavalitsus korraldab iga nädal. See peab olema inimeste endi tehtud. Soovin, et Võru ja Võrumaa oleksid kohad, kus inimesed võtaksid kätte ja teeksid mõnusaid väikesi üritusi,” arvas ta.

„Kõik need pisikesed asjad tegelikult väärindavad seda kohta. Kõik need lood, mida meil on nendega jagada, on väärt lood. Tahaksin, et Võru oleks selline koht, kus aiga om, aga on kogu aeg väikseid ja hingega tehtud asju, mida kogukond ise teeb,” selgitas Linnar Viik.

Rahva seast küsiti ka, kas on üldse võimalik tõmmata joont Võru linna ja Võrumaa vahele. „Ma ei suuda näha seda, mis siin kandis toimub, lahus. Ma pigem tahaksin näha, kuidas Vana-Võromaa või Võrumaa on oma identiteedilt üks kogukond. Niikuinii käiakse Võrus tööl, käiakse teenuseid tarbimas,” tõdes ta.

Olulised rohe- ja hõbemajandus

Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa esines ettekandega „Maakunnaliin: ütsinä ummamuudu vai kambakõisi kuun?”. Lähtudes erialast meenutas ta kuulajaile haldusreforme, mis 20. sajandil on Eestit ja kagunurka ümber vorminud, milline on olnud liikumise ajalugu, milliste kohtade vahel toimub pendelränne Kagu-Eestis.

Esitluses tõi ta välja, et Eesti ainukesed stabiilsed haldusstruktuurid on „vanad” maakonnalinnad oma tagamaaga.

Raagmaa värskendas ka kuulajate mälu halduskorralduse killustumise ohtude osas. Esinemise tuumaks oli tal pakkuda välja, „mida annaks kambakesi teha”. Raagmaa ettekujutuses on tugev Võrumaa arenguagentuur, mis aitab kaasa ummamuudu koha- ja turismiturundusele, kus tähtsal kohal on puiduklaster ja Tsenter, ühine tootmisalade arendamine ja turundus.

Eraldi tõi ta välja ka rohe- ja hõbemajanduse olulisuse. Rohemajandus kui sotsiaalselt kaasav ja keskkonnasäästlik majandamine ning hõbemajandus kui eakatele suunatud, neid teenindav ja ka neist koosnev tööjõud.

Tähelepanuta ei jäänud ka omavalitsuste pool. Teenuseid peaks ühiselt arendama ja pakkuma, läheneda tuleks tasanditena: tipptasemel koolid ja isikuteenused Võrus, käepärased teenused suuremates asulates ja kogukonnateenused kohapeal. Ettevõtluse teemal saavad omavalitsused olla proaktiivsemad, teha targemalt tööd, et soodustada tingimusi.

Linnapea täpsustas, et teenuste koospakkumisel on Võrus koostöö teiste omavalitsustega viimastel aastatel paranenud.

Kuigi inimeste ränne on pöördunud ehk inimesi tuleb Eestisse rohkem tagasi, kui siit lahkub, siis esialgu Võrust pigem minnakse ära. Seepärast tuleb ka keskenduda võrukeste koju tagasi toomisele, aga mitte ära unustada, et osa kodanikke ongi hargmaised.

Millised on need kolm asja, mida linn peaks tegema, et Võrus oleks elu parem? „Et Võrumaa ja Võru oleks lahutamatud mõisted, tootmisalal müüa ning koostöö koolidega, eriti kutsehariduskeskusega, mis on linna külje all ja kust ettevõtjad saavad ikkagi kõige rohkem tuge,” leidis Raagmaa.

Hariduse atraktiivsus

Kirjanik Olavi Ruitlane lähenes oma sõnavõtu „Suusahüpped mäest üles” teemadele talle omase vabadusega, tsiteerides kirjanikke, rääkides arvutimängude taasavastamisest ja piirkonda suletud majandamise nulltulemusest.

„Kui mina käin kolm korda sinu restoranis, pärast tuled ja ostad kingad minult, siis me oleme nullis. Liigutan ühte raha ringi, pikas perspektiivis see ei vii kuhugi välja, aga on vaja müüa-müüa, et tuleks raha juurde,” arvas ta.

Ruitlane julgustas kuulajaid ka hulljulgelt mõtlema. „Täiesti napakate mõtete seas võib pärast olla midagi, kust kinni hakata,” leidis ta.

„Töö on raske, samas on väga raske lapsele ära seletada, et iga su õpitud asi mõjutab kunagi su tulevikku. Inimesed teevad ainult neid asju, mis on neile atraktiivsed. Kuidas saaks olla teadmiste omandamine põnev, ettevõtete loomine põnev?” küsis kirjanik.

Arvutimängud on koht, kus humanitaarid ja reaalid kohtuvad, nende tegemisel üksteist vajavad. Seda ühendust peaks tema meelest ka rohkem kandma haridusse. „Kui inimene on käinud selles linnas koolis, siis ta võtab selle linna endaga kaasa. Võrru on vaja ühte ägedat kooli. Miks mitte teha siia üks Sigatüüka kool? Arvutimängude ülikool? Miks mitte anda Võrule taibukas kuvand, miks peab neid asju õppima Pärnus või Tartus?” viskas ta küsimuse õhku.

Mõttekoht kõigile

Esinemiste järel avanes kõigil osalejail võimalus kaasa lüüa töörühmade mõttetöös. Teemade sõnastus oli ambitsioonikas: „Unistuste Võru – mis tagab märgatava arenguhüppe?”, „Millist rolli täidab Võru linn Kagu-Eesti regionaalse keskusena?”, „Võru linna kuvand – kas ja kuimuudu „ummamuudu” tööle panna?” ja „Kuidas puhuda Võru vanalinna muinsuskaitsealale elu sisse?”

Välja toodi nii olemasolevate tugevuste rõhutamist, nagu puidukompetents, aga ka uute turismiatraktsioonide loomist, tervishoiuteenuste paketi tugevdamist, piiriläheduse võimaluste rakendamist jne. Paljud ideed olid ka varem kõlanud ja koos rohkete uute ideedega pakuvad need edasist kõneainet selleks aastaks nii arengukava koostamise kui ka kohalike valimiste tõttu.

Arutelus vanalinna üle leiti näiteks, et on vaja välja selgitada, kui palju inimesi elab muinsuskaitsealas, kes nad on, miks nendest ei ole andmebaasi koostatud. Samuti peaks uurima, millised on nende edasised plaanid oma kinnisvaraga. Kohaliku seltsi kaudu peaks pakkuma töötubasid, näiteks puitakende korrektseks restaureerimiseks jms. Radikaalsema ideena käis läbi ka kriitilisemas seisus kinnisvara sundvõõrandamine. Linnapea rääkis mõttest, et vanalinn võiks tulevikus kujuneda eliitrajooniks ja staatuse sümboliks.

Kuvandiarutelus leiti, et iseenda kiitmist on vähe ja ka julgust peab jätkuma edaspidigi asjade ärategemiseks. Peatselt ainsa linnana on Võrul suur potentsiaalne roll piirkonna keskpunktina, aga millises vormingus, ei ole veel kindel.

Visioonikonverentsi tulemusena kirja pandud tegevuste kohta saab rahvas arvamust avaldada hääletades. Aprillis ja mais toimetavad teemadega edasi valdkondlikud töörühmad ja toimuvad arutelud, 19. maiks esitatakse arengukava tervikdokument. Volikogusse jõuab see plaani järgi juunikuus.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 16/03/2017 07:31:14

Lisa kommentaar