Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Antslast Milano ja Pariisi kaudu Londoni moemaailma

Gerli Liivamägi peamine eesmärk elus on olla õnnelik ja teha seda, mida ta südames tunneb, et on õige. Foto: erakogu

Antsla lähedalt Säre külast pärit Gerli Liivamägi (35) sai juba lapsena aru, et ta on üdini loominguline inimene. Üheksa aastat tagasi otsustas ta pärast semiootiku ja moedisaineri diplomi kättesaamist minna suurlinnade moemaailma ennast arendama ja looma.

Viimased viis aastat on Gerli Liivamägi elanud Londonis. Ta ei tea veel, kui kauaks brittide pealinna pidama jääb. Kui on õige aeg, siis liigub edasi sinna, kuhu vaja. Londonis meeldib talle eelkõige kultuuride ja võimaluste rohkus.

„Siin on põnev, igav ei hakka kunagi,” sõnab noor hakkaja naine.

Juba Gerli lapsepõlv Antsla kandis viitas sellele, et temast saab loomeinimene. Talle meeldis õues mängida. „Vabadust oli palju, sain palju kujutlusvõimet,” meenutab ta lapsepõlve. Lilledes nägi ta palju värve, tegi neist kimpe ja kinkis ema Sigrile.

Ümbritsetud õmblemisest

Juba varases nooruses jõudis ta ka õmbluskunsti juurde. Ema töötas aastaid Marati õmblusvabrikus, kus Gerli nägi pealt tööprotsessi ja õppis masinaid tundma.

Ka vanatädi Eha oli õmbleja, kellelt ta sai igal aastal vähemalt ühe uue kleidi. Seitsmeaastaselt õmbles ta vanatädi juhendamisel ühele riidetükile paelakese. Aga esimesed kantavad riideesemed tegi ta endale 11-12-aastaselt. Teismeliseeas õmbles endale juba palju riideid – sõbrannadele väga meeldisid. Põhikooli ajal hakkas ka moevisandeid tegema.

„Õmblemine oli kogu aeg mu ümber,” nendib Gerli.

Mis seal siis imestada, kui pärast Antsla kandi koole ja Miina Härma gümnaasiumi otsustas Gerli kirjutada Tartu ülikoolis semiootikat õppides bakalaureusetöö just moeteemal. Samal ajal aga hoidis ta silma peal Eesti kunstiakadeemia moedisaini erialal ja Tartus õppimise ajal käis seal ka külalisüliõpilasena ainepunkte võtmas.

„Poole Tartu ülikoolis õpingu pealt teadsin, et tahan moodi õppida,” ütleb ta. „Aga mulle meeldib asju lõpuni viia.”

Tartu ülikooli diplom käes, siirdus Gerli edasi Tallinnasse kunstiakadeemiasse. Bakalaureuseastet ei pidanud ta enam uuesti läbi tegema, ta pääses kohe magistrantuuri moedisaini õppima. Väga põnev oli.

„Tegelesime hästi palju loominguliselt arendavate asjadega, käisime Londonis moereisil,” meenutab ta. „See oli hea stardipakk edasiminekuks.”

Moealal töötades on õmblemisoskus väga tähtis. Selleks et ennast sel alal lihvida, võttis Gerli magistrantuuri ajal ka kunstiakadeemias bakalaureuseaineid juurde. Ta aitas iseennast järele ja sai sellega hakkama. Veel Tartus õppides käis ta sealses kunstikoolis end krokii ehk visandliku joonistuse alal arendamas.

„Milanos sain rohkem maailmaga kontakti”

EKA õpingute ajal õnnestus Gerlil saada Erasmuse stipendium, et sõita pooleks aastaks vahetusüliõpilaseks Milanosse, ühte maailma moepealinnadest, et veelgi oskusi juurde omandada.

„Milanos sain aru, et sellest, kui oled loominguline ja sul on palju ideid, ei piisa,” nendib ta. „Oskusi on vaja. Milanos sain rohkem maailmaga kontakti.”

Milano ülikoolis tehti konkreetseid projekte koostöös moefirmadega. Tegu oli rühmatööga kindla eesmärgi nimel erinevalt Eestist, kus igaüks disainib ja loob individuaalselt. Koostööoskus oli üks väga oluline asi, mida Gerli Milanos õppis.

Milanosse jäi ta vaheaegadega kaheks aastaks, otsis omale võimaluse, et sinna kauemaks jääda, sest talle väga meeldis seal. Ent siis pidi ikkagi Eestisse tagasi tulema ja EKA ära lõpetama, sest nagu juba öeldud, ei armasta Gerli jätta asju pooleli.

Seejärel kutsus üks Pariisis elav ja moevaldkonnas tutvusi omav fotograafist sõber teda maailma moepealinna. Nii leidiski Gerli endale Pariisis praktikakohaks haute couture’i moemaja On Aura Tout Vu. Selleks õnnestus tal saada Leonardo da Vinci praktikastipendium. Moemajas tegi ta kõike, mida vaja. Oma kätega õmbles, tikkis pärleid jne. Seal omandas ta palju õmblusnippe, kuidas kvaliteetset õmblustööd teha.

Pariisis valmis esimene moekollektsioon

Pariisis hakkas Gerli looma ka oma esimest moekollektsiooni, eelkõige selleks, et panna kokku portfoolio, sest ilma korraliku töömapita pole võimalik midagi saavutada. Esimest kollektsiooni õmbles ja nokitses ta Pariisi elukohas põlve otsas, kuid sai kasutada ka moemaja ateljeed ja masinaid. Selle kollektsiooni tarvis tuli ohtralt õmmelda rõivastele pärleid ja litreid. Abiks oli ka Põlva õmbleja Margit Kärblane ja Pariisi tõttas talle appi ema Sigri.

Muidugi kulusid kollektsiooni loomisele kõik isiklikud säästud, kuid leidus ka sponsoreid, kes teda lahkest südamest toetasid. Tuntuim neist oli Rain Lõhmus, kes reageeris abipalvega e-kirjale. Samuti olid toetajateks vanemad ja Gerli vend Siim – Tartu tuntud Gustavi koogibrändi looja ja hing. Gerli on siiamaani neile väga tänulik.

Kollektsiooni esitles ta Tallinna moenädalal, Pariisis eksponeerimiseks võimalust ei tekkinud. Natuke tähelepanu kollektsioonile tuli, aga suuremat läbimurret see ei toonud. Praegu seisab rõivakogum tema Londoni toa panipaigas, sest iial ei tea, millal seda läheb kellelegi näitamiseks tarvis. Ühtegi rõivaeset ta teadlikult maha müünud ei ole.

Pariisi jäi noor võrokene kaheks aastaks. Pärast praktikat töötas assistendina Rootsi disaineri Lovisa Burfitti juures.

Pariisis õppis ja arenes Gerli palju, kuid ühel hetkel tundis ta, et peab taas edasi liikuma, sest ei tundnud ennast Pariisis enam väga hästi – raskeks läks ja polnud huvitavaid enda proovilepanekuid. Pariisis on raske läbi lüüa, tohutult peab ennast tõestama, ja paraku, nendib Gerli, ei ütle ka Eesti kunstiakadeemia haridus mujal maailmas midagi.

Londonis rohkem šansse

„Pariis on väga traditsiooniline ja väga valiv,” iseloomustab Gerli. „Londonis on rohkem šansse. London tervitab mitmekultuurilisust ja erinevust. Siia on kõik kokku tulnud.”

Nii siirduski ta sõbranna, tuntud meigikunstniku Gerda Milleri kutsel koos kahe kohvri ja mõningate säästudega Londonisse. Õige pea leidis ta seal töökoha, kus on ametis tänini.

Londonis töötab ta maailma kõige populaarsemas interneti luksuskaubamajas Net-a-Porter tootestilistina. Paljud eestlased pole sellest e-kaubamajast ilmselt kuulnudki, sest pood pakub tõesti ainult luksuskaupa.

Gerli töötab meeskonnas, kuhu kuulub fotograafe, stiliste, assistente jne, selliseid tiime on firmas palju. Gerli tööks on sättida riideid modellide ja mannekeenide selga ning vahel töötab ta ainult nööpnõeltega, tehes flat lay ehk vaikelu tootefotosid.

„Rutiini on siin palju, aga väga põnev on ka,” ütleb Gerli. „Siin on hästi toredad inimesed tööl ja olen väga palju kontakte loonud. Moevaldkonnas on kontaktid hästi olulised, et maailmas läbi lüüa.”

Londonis valmis ka Gerli teine isiklik moekollektsioon, selle põhivärvid on vääriskivide toonid. Inspiratsiooniks olid kirikute vitraažid ja religioossed maalid keskajast. Selle juures oli tal abiks samuti õmbleja Margit Kärblane. Kollektsiooni on ta Inglismaal ka esitlenud – Oxfordi moenädalal, Portsmouthis, Londoni alternatiivsel moenädalal. Kollektsiooni vastu oli suur huvi.

Oma moekollektsioone luues teeb ta alati põhjalikku uurimistööd ja ettevalmistusi, kogub inspiratsiooni kõikjalt. Tema arvuti ja blogi on kõikvõimalikku pildimaterjali täis. Alati on tal huvi olnud etnograafia vastu, kuid mitte ainult Eesti pärimusrõivaste vastu.

Ei taha end ühe kohaga siduda

„Ma ei taha end ühe konkreetse koha ja kultuuriga siduda,” ütleb ta. „Mulle meeldib olla avatud kogu maailmale.”

Ka praegu tegeleb Gerli ühe loomeprojekti kallal, kuid see jääb esialgu veel saladuseks. Igal juhul nüüd ta teab, et siiani on tal vajaka jäänud kommertspoolest, aga selle jaoks on ta nüüd endale meeskonnakaaslase leidnud.

Gerli peamine eesmärk elus on olla õnnelik ja teha seda, mida ta südames tunneb, et on õige. Kui ta peaks saama kuulsaks moeloojaks, siis palun väga, aga praegu ta ei unista sellest.

„Kui see juhtub, siis oleksin väga tänulik kõigile ja kõigele,” lisab ta siiski.

Gerli on üdini loominguline inimene ja praegu on tema valdkonnaks mood. Aga ei tasu arvata, et ta ei kasuta ära muid võimalusi, mida London pakub. Nii näiteks on ta käinud mitmetel tantsukursustel ja tegeleb iga nädal tantsimisega, sest Londonis on iga päev avatud kohti, kus saab tantsida erinevaid tantse. Gerli huviks on Ladina-Ameerika tantsud, viimasel ajal paelub teda enim Argentina tango.

Londonis hakkas ta õppima veel näitlemist, käis mitmetel kursustel ja ka tuntud draamakunstikoolis RADA (The Royal Academy of Dramatic Art – üks vanimaid draamakoole Inglismaal, mille president on tuntud näitleja Kenneth Branagh). Natuke on ta isegi lavale pääsenud ja ühes lühifilmiski sai rolli.

Ei ütle millelegi ei

„Ma ei ütle mitte millelegi ei,” kinnitab Gerli. „Mina tunnen end ülihästi, kui saan erinevate asjadega tegeleda.”

Nii näiteks hakkas ta sel suvel ka vehklema – ta sattus selle alaga juhuslikult kokku, see tundus hästi põnev, proovis ja hakkas meeldima. Tulevikus tahaks ta jätkata maalimist ning ei tasu arvata, et ta luuletusi ei kirjuta – aga ainult sahtlisse.

Eestis käib Gerli kaks korda aastas – jõulude ja suvepuhkuse ajal. Suvi on Eestis nii mõnus, õhkab ta. Eesti ja Antsla eluga on ta väga hästi kursis. Sellest informeerivad teda pidevalt vanemad, kui ta just ise netist ei loe.

Gerli nendib, et Londoni üheks miinuseks on ebapuhas õhk. Kui ta Eestis lennukist maha astub, siis ta tunneb kohe erinevust. Muidugi häirib teda Londonis ka ülerahvastatud metroo, sest paraku, kuna London on väga kallis linn, tuleb elada äärelinnas ja üürida tuba ühes majas koos paljude teiste üürnikega.

„London on väga kallis linn,” sõnab Gerli. „Elukalliduse poolest ei saa siin omale väga palju lubada. Unistan sellest, et saaks ühel päeval tööle jalutada.”

Metrooga tööle ja kojusõit võtab aega 45 minutit. Seega peab ta ärkama kell 6.15, sest tööpäeva alustab ta varakult, kell 8. Londonlastele on kell 8 alles väga varajane hommik. Töötab ta aga kella kuueni õhtul ja pärast seda läheb veel tantsu- või joogatrenni, nii et koju jõuab alles kella 22-23 paiku, ja kui kuskile pärast tööd ei lähe, siis kella 19-20 paiku.

Aga London talle siiski meeldib, sest seal on ta omandanud avarama maailmavaate, palju kogemusi ja tutvusi, õppinud tolerantsust, teiste inimeste aktsepteerimist ja koostööd. Ta nendib, et kuna on Eestist ära olnud juba üheksa aastat, siis siin teda enam ei tunta.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 13/10/2016 09:56:31

Lisa kommentaar