Foto on illustratiivne.

Rogosi mõisas külalistemaja pidavad Kalmar ja Anneli Luisk olid hiljuti häiritud mõisakompleksi Ruusmäe raamatukogu tegevusest. Eelmisel nädalal avastasid nad, et raamatukogust viiakse ära vanu raamatuid. Kalmari pärimise peale öeldi, et raamatud lähevad hävitamisele.

„Raamatusõbrana olin ma äärmiselt hämmastunud, et vanu korralikke raamatuid, mida mäletan lapsepõlvest ja mis omavad nii mõnelegi inimesele suurt tähtsust, hävitatakse. Vaatasin kottidesse sisse ja tõesti olid seal enamasti täiesti korras raamatud,” kirjeldas Kalmar.

Samasugune šokk tabas Annelit. „Uskumatu, aga siiski tõde, mustad prügikotid täis raamatuid, mille elu lõpeb Umbsaare jäätmejaamas. Pilk kottidesse ja hing täitub mõistmatusega, miks ei või need raamatud rõõmustada inimesi. Paljud neist võisid olla raamatud, mida lugesid lastele nende vanemad või mis olid nende esimeseks raamatuks. Kellegi karm käsi kuulutas nad aegunuks ja hävitamisele määratuks,” leidis ta.

Toibununa läks Kalmar raamatukogu juhataja käest küsima, miks sellist tema silmis äärmiselt suurt kuritegu toime pannakse ja kelle käsul. „Kuigi ma üritasin teda kõigest jõust veenda, et ta ei saadaks minu ja kindlasti ka nii mõnegi teise jaoks pühasid raamatuid hävitamisele, ning olin nõus ise need raamatud kasvõi ära ostma, tema veenmine mul ei õnnestunud. Peale seda ei jäänud mul muud üle kui vaadata kurbuses, kuidas raamatud hävitamisele saadetakse ja auto nendega minema sõidab,” selgitas ta. Raamatud olid juba templiga märgitud mahakandmisele.

„Kas selline armetu raamatute hävitamine on Eesti riigis raamatukogudele tavaline tööpraktika? Kas ei võiks neid raamatuid hoopis laiali jagada inimestele, kes neid hindavad?” Selliste küsimustega pöördusid Anneli ja Kalmar Luisk ka Võru keskraamatukogu poole.

Sealt selgitati, et see pole ei keskraamatukogude ega kaugem käsk, vaid rahvaraamatukogu töökorralduse juhendist lähtuv kohustus. Ja seda tööd peab tegema kogu aeg, aga et juhataja ei ole sellega pikka aega tegelenud, seepärast oli kogus suur ja äratas tähelepanu.

Annelit teeb nukraks, et korraldust täidetakse täpselt ega mõelda võimalusele päästa kasvõi osagi hukule määratud raamatutest, pakkudes neid raamatukogu külastajatele või kohalikele seltsidele või ettevõtjatele. „Uskuge mind, hävitada on lihtne, kuid hävitatut me tagasi enam ei saa. Kas seda nimetatakse kultuuriks Eesti moodi?”

Kõlblikke raamatuid peakski lugejaile pakkuma, nagu selgitati keskraamatukogust. „Peaaegu kõigis raamatukogudes on mahakantud raamatute riiul, kust inimesed saavad endale valida, sinna muidugi ei sobi panna määrdunud ja hallitanud raamatuid, need peab viima jäätmejaama või paberikonteinerisse. Meile tuuakse väga palju kodudest raamatuid, kahjuks tuleb ka hallitanud ja määrdunud raamatuid, need viime kohe prügikasti. Aga tuuakse ka häid ja korralikke raamatuid,” täpsustati sealt.

Rahvaraamatukogude töökorralduse juhendis on kirjas, et aegunud, lagunenud, kaotatud ja liigse eksemplaride arvuga teavikud kustutatakse kogudest ja raamatukogu kataloogist. Mahakandmise põhjuste (aegunud, lagunenud või muu) järgi koostatakse kustutusakt, mis kinnitatakse valla- või linnavalitsuse kehtestatud korras.

Kustutusaktis tuleb lisaks muule märkida ka kustutamise põhjus ja kustutatud teavikute kogumaksumus. Raamatukogul on võimalus ebavajalikke teavikuid tasuta võõrandada või müüa valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.

Teavikute olemasolu kontrollimiseks tehakse raamatukogus inventuur vähemalt iga kümne aasta järel või vajaduse korral, näiteks vastutava töötaja vahetus või avarii, milles on raamatud kannatada saanud, sagedamini. Omavalitsus võib nõuda inventuuri igal ajal.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 13/10/2016 09:35:26