Vesiveski omanik võitleb seadusi rikkudes unikaalse tööstuspärandi eest

Hellenurme vesiveski 8. detsembril. Foto: Mae Juske

Hellenurme vesiveski omanikul Mae Juskel puudub veskipidajana varakevadest saati vee-erikasutusluba. Keskkonnaamet lubab selle talle uuesti anda vaid üheks aastaks ja tingimusel, et ta esitab hiljemalt kuue kuu pärast kalapääsu eelprojekti või teostavusuuringu. Muinsuskaitse aga unikaalset kompleksi lõhkuda ja kalapääsu rajada ei luba. Oma seisukoha ses kirevas loos on nüüd esitanud ka õiguskantsler.

Kogu teema on seotud Elva jõel asuva Hellenurme paisjärvega, mis rajati juba 19. sajandi keskpaigas. Paisjärve kaldal asuv vesiveski on ehitatud 1880. aastal. See on ainus siiani säilinud ja tänini vee jõul töötav püüli- ja jahuveski Eestis, aga ühtlasi vaat et ainus omasugune kogu Euroopas.

Veski rajasid mõisnikud Middendorffid ja Eesti ajal sai selle omanikuks Mae Juske vanavanaisa, kellelt nõukogude võim natsionaliseeris veski 1940. aastal. Pärast taasiseseisvumist sai Mae Juske veski tagasi, pani selle uuesti tööle ja on veskile pühendanud 20 viimast aastat oma elust.

Enamik veski masinaid on pärit 1932. aastast, turbiin aga 20. sajandi esimestest aastatest. Praegu peab Juske veskis muuseumi. Veski küll jahvatab, aga väikseid koguseid ja enamasti huviliste saabumisel.

2004. aastal kinnitati keskkonnaministri määrusega lõheliste jõgede nimekiri, kus on 112 jõge või jõelõiku, sealhulgas Elva jõgi Mosina paisust Palu oja suudmeni ehk Hellenurme paisjärvest 3,5 kilomeetrit ülespoole. Määruse seletuskirjas oli toona lause: olemasolevaid vesiehitisi määrus ei mõjuta.

Keskkonnaamet: kalapääsust ei pääse
Nüüd aga nõuab keskkonnaamet, et Mae Juske rajaks jõele kalapääsu, et kalad pääseksid kudemisajal paisjärvest mööda jõge liikuma. Amet peab kramplikult kinni veeseaduse 17. paragrahvi lõikest 4, mis ütleb muu hulgas, et lõhe kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul peab paisu omanik või valdaja tagama kalade ligipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu.

Siiani on Juskele üheselt mõista antud, et selleks tuleb rajada kalapääs. See aga rikuks kogu mõisaansambli. Ühtlasi tähendaks sellise kalapääsu rajamine Elva jõe valgala alguses asuvale ja pikkadest veevaestest perioodidest mõjutatud Hellenurme järvele seda, et veetase järves alaneks niivõrd, et veskit ei saaks enam tööle panna. Kuivale jääks ka järve rajatud maaküte, mis kütab veskist teiselpool järve mõisahoones asuvat hooldekodu ja mis ei kuulu üleüldse Mae Juskele.

„Tegelikult süüdistatakse mind juba kümme aastat, et ma pole kaladele läbipääsu võimaldanud,” sõnas Juske. Ühtlasi aga meenutab ta, et veskipidajaid ja -sõpru koondav ühing MTÜ Veskivaramu on aastaid sellele ja teistele vastuoludele keskkonnaseadustes tähelepanu pööranud, ettepanekuid teinud, kuid olukord on läinud Juske sõnul aina hullemaks.

Keskkonnaameti intensiivsem kalapääsu nõudmine algas juba mõned aastad tagasi, kui amet saatis märgukirju kalapääsu rajamise nõude meeldetuletusega. Nende kirjade vastustes selgitas Juske korduvalt, et kalapääsu ei saa Hellenurme paisjärvele rajada muinsuskaitseseadusest tulenevate kohustuste ja ka maastikuliste iseäraste pärast, lootes, et ametivõimud suudavad selles olukorras mingi erandi välja pakkuda.

Vee-erikasutusluba jäeti pikendamata
Viimased kümme aastat oli Juskel keskkonnaametilt saadud vee-erikasutusluba. Kui ta seda tänavu pikendada tahtis ja pikendamise taotluse lisamaterjalid viimasel, reedesel päeval kell 15 ära saatis, siis avastas ta tükk aega hiljem üllatusega, et keskkonnaamet ei võtnud tema taotlust menetlusse. Nimelt registreeris amet selle oma andmebaasis alles uue nädala esmaspäeval ehk siis, kui tähtaeg ‒ pühapäev, 1. märts ‒ juba möödas oli. Keskkonnaamet põhjendas Juskele, et paljud keskkonnaameti töötajad lõpetavadki reedel tööpäeva juba kella poole kolme või poole nelja ajal.

Viimasele päevale jäi taotluse saatmine Juskel koos nõutud lisadega aga seepärast, et just siis saabusid viimased seisukohad kalatrepi sobimatuse küsimuses.

Selle loo kommentaariks ütleb muinsuskaitse õigusnõunik Merike Peterson, et keskkonnaamet on Mae Jusket kohelnud üle mõistuse ülekohtuselt. Muu hulgas peab ta absurdiks seda, et kui taotlust saab esitada teatud kuupäevani, siis kuidas saab see kuupäev keskkonnaameti jaoks lõppeda juba veidi pärast lõunat.

Muinsuskaitse on Juskele igatpidi toeks veski säilitamisel, kinnitasid nii Peterson kui ka muinsuskaitse Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris. Muinsuskaitse on selle vastu, et unikaalse vesiveski tammile rajataks kalapääs, sest see rikuks ajaloolise miljöö.

Paris ütleb, et mitte keegi Valgamaalt, sealhulgas ka Palupera vallajuhid, ei soovi, et veski kaoks ja paisjärvele rajataks kalapääsumonstrum.

Muinsuskaitse: unikaalset kompleksi ei tohi lõhkuda
„See on üks ühtne keskkond – vana veski ja mõisasüda,” sõnas Paris. „Kui me selle ära lõhume, siis muudame kogu ajaloolise keskkonna. See on nii ainulaadne, unikaalne tööstuspärand. See veski on nii vana ja võimas, et mujalt maailmast tullakse seda vaatama. Erandkorras võiks sinna kalatreppi mitte teha.”

Parise sõnul pole keskkonnaametnikud ka uurinud, kui palju sellest „koletrepist” üldse kasu oleks.

Mae Juske sõnul peaks kalapääs rajatama kas kamberkalapääsuna, mis tähendaks veski kõrvale tohutu betoonjuraka ehitamist, või siis möödaviikpääsuna, mis tähendaks maastiku tugevat ümberkujundamist ja võtaks enda alla väga suure ala.

„Praegu ütleb keskkonnaamet, et neil ei ole seaduse puhul mingit kaalutlusõigust ning tuleb kalapääs rajada ja punkt,” on Mae Juske väga nördinud.

Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni keskkonnakasutuse juhtivspetsialist Rein Kalle väidab, et vesiveski saab igal juhul tööd jätkata ka edaspidi, kui kalapääs on loodud, ning on võimalik kaaluda erinevaid lahendusi, kuidas seda tagada.

„Oleme pakkunud kalade läbipääsu võimaldamiseks veetaseme ajutist alandamist kevadel ja sügisel,” sõnas Kalle. „Paraku ei võimalda seda järve paigaldatud maaküttesüsteem ning see häiriks ka veski tööd. Seega on praegu jäädud looduslähedase möödaviikpääsu rajamise lahenduse juurde. Praegu on vara veel öelda, kas möödaviikpääs veski juurde sobib või mitte. Selleks tuleb kõigepealt see projekteerida.”

Pool miljonit eurot
Kalapääsu peaks Mae Juske ise rajama, sest ta on juriidilises mõttes ettevõtja. Ta saaks küll taotleda KIKilt raha kalapääsu tegemiseks, kuid ettevõtjana peaks ta kogu selle projekti eestvedaja olema ja maksma ikkagi ka omaosaluse. KIK maksaks pääsu täies ulatuses kinni vaid juhul, kui paisuga seoses mingit majandustegevust ei toimuks. Juske on tellinud eksperdihinnangu, kus hinnatakse kalapääsu rajamise maksumuseks ligi 500 000 eurot.

Niisiis puudub Hellenurme vesiveskil vee-erikasutusluba alates märtsist. Põhimõtteliselt peaks see tähendama seda, et sellest ajast ei ole tohtinud Juske veskit käivitada, aga samal ajal mitte ka paisutada ega likvideerida, sest ka see tegevus nõuaks vee-erikasutusluba. Seoses selle teemaga pöördus Juske ka kohtusse esmase õiguskaitse saamiseks, kuid kohtus öeldi, et esmast õiguskaitset ei vaja ta enne, kui pole midagi juhtunud ‒ näiteks määratud trahvi.

„Kui veski seisma jääb, siis on seda raske uuesti käima panna,” sõnas Juske. „See on samal ajal ka veski hooldamine ja ma olen seda teinud. Veski käigushoidmine on pidev hool. Kõik asjad ju liiguvad veskis.”

Keskkonnaamet on järeleandmatu
Keskkonnaameti juhtivspetsialist Rein Kalle kinnitas, et tõepoolest nõustub amet vee-erikasutusloa andma vaid kõrvaltingimusega, et poole aasta jooksul koostatakse kalapääsu projekt.

„Ka muinsuskaitseameti nõusolekut saab küsida alles siis, kui projektlahendus, mida kaaluda, on olemas,” sõnas Kalle. „Erinevalt veskiomanikust on keskkonnaametit nõustanud projekteerijad seisukohal, et kalapääsu rajamine on muinsuskaitsenõudeid arvestades võimalik ning seda on võimalik sobitada väärtuslikku keskkonda. Kalapääsu rajamise projekti raames saaks kindlustada ka paisutusrajatise.“

Tänavu juunis toimus Hellenurme vesiveskiga seotud koosolek, kus osalesid kõik asjaosalised. Viietunnise kohtumise järel jäid kõik aga oma seisukohtade juurde ja keskkonnaamet võttis loo kokku järgmiselt: veskipidaja peab tellima kalapääsu eelprojekti.

Kuna keskkonnaameti põhiargument oli see, et neil pole kaalutlusõigust, otsustas Mae Juske pöörduda õiguskantsleri poole. Õiguskantsler Ülle Madise nentis oma avalikus kirjas, et vesiveski omanik on olukorras, kus tal ei ole võimalik õiguspäraselt käituda ning tal on võimalik üksnes seadust rikkuda, valides kas veeseaduse või muinsuskaitseseaduse täitmise.

„Riik ei tohi inimest sellisesse olukorda panna,” rõhutas õiguskantsler.

Kuna Hellenurme vesiveski omanik ei ole ainus, kes vastuoluliste ja jäikade seaduste tõttu kannatab, tegi õiguskantsler riigikogule ettepaneku muuta veeseadust nii, et see annaks keskkonnaametile senisest rohkem otsustusruumi.

Eestis on nimelt veel 16 muinsuskaitsealust jõepaisu, mis asuvad lõheliste jõel.

Muinsuskaitseameti õigusnõunik Merike Peterson on äraootaval seisukohal. Siiani on teda enim häirinud see, et keskkonnaamet on surunud peale kalapääsu, mis Hellenurme keskkonda mitte kuidagi ei sobiks. Samas on tema hinnangul kindlasti ka teisi võimalusi kalade läbilaskmiseks, ka ajutisi atribuute, sest seadus ei ütle, et just kalatrepp tuleks ehitada.

Muinsuskaitseameti õigusnõuniku sõnul seisneb suurim probleem selles, et alates 2013. aasta sügisest ei pea vee erikasutusloa menetleja ehk keskkonnaamet enam kaaluma kalade läbipääsu nõude esitamist ehk siis kaaluma vajaduse üle lõhejõgedel. Tegelikkuses ei ole kalapääsu erinevad lahendused kaalumise all isegi nende olemasolul. Vähemalt on sellisel seisukohal keskkonnaamet ise. Seda ei saa Petersoni sõnul õigeks pidada, sest vähemalt mälestiseks olevate objektide puhul on vastandumas lisaks erahuvile ka oluline avalik huvi kultuuripärandi säilimise vastu. Sellises olukorras ei ole aga tema sõnul õige vabastada pädev isik kohustusest arvestada olulisi asjaolusid ja erinevaid huve ning nende vahel kaaluda.

Nüüdseks on Mae Juske saanud kätte vee-erikasutusloa eelnõu, mida amet koostas kolm kuud ja mida ka korduvalt muutis ning kus öeldakse, et Juske saab vaid üheks aastas erikasutusloa ainult juhul, kui selgitab välja variandid kalade rände tagamiseks. Peterson soovitab Juskel teha koostööd muinsuskaitseametiga sobivate lahenduste leidmiseks.


Pomerants: õiguskantsler viitab õigele asjale
Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles teemat kommenteerides, et kalade ligipääs tuleb tagada ning võimaldada kalastikule ja muule vee-elustikule vaba rännet näiteks sobivate sigimise ja toitumispaikade otsingul.

„Kuna pais on kultuuriliselt väärtuslik ja muinsuskaitse all, oleme olukorras, kus looduskaitse ja muinsuskaitse huvid on omavahel mõneti vastuolulised,” sõnas Pomerants. „Minu hinnangul on õiguskantsler viidanud õigele asjale, kindlasti ei tohi kodanikku asetada olukorda, kus täites ühte seadust rikub ta teist. Seega on ehk asjakohane erinevad seadused selle nurga alt üle vaadata, et oleks selgus majas. Tihe ametkondade koostöö peab käima asja juurde ja lahenduste leidmiseks võiksid kõik osapooled olla paindlikumad.”

Pomerants näeb, et ametkonnad on lahenduse leidmiseks teinud aktiivset koostööd, on toimunud edasiminek ning mitme kohtumise tulemusena on jõutud kokkuleppele, et Hellenurme paisjärve ja veskit kui muinsuskaitseobjekti kahjustada ei tohi ning kui valmib kalapääsu eskiisprojekt, on muinsuskaitseamet valmis kalapääsu siiski kaaluma.

Mis aga puutub veeseaduse muudatusse, siis on keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna juhi Liis Raadla sõnul seda veel vara väga konkreetselt kommenteerida.

Mae Juske on ootel, kas seadusemuudatus tuleb või ei tule. Erinevateks olukordades on tal erinevad stsenaariumid, millest kõige mustem on Hellenurme veskiemanda rollist loobumine ja mujale tööle minek.
 

 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 10/12/2015 12:05:17


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247