„Kiirus 90 km/h ja kui tagajalgadega lõpuks kohakuti olin, siis oli autost paar meetrit puudu,” kirjeldas üks meie kandi mees hiljutist maanteekohtumist põdraga. Tema põdralugu päädis ehmatusega, aga mitte alati ei lähe kuni 700 kilogrammi kaaluva Euroopa suurima maismaaimetajaga kohtumine nii hästi. Toome lähiminevikust välja viis kagueestlaste õnnelikumat ja õnnetumat maanteel põdraga trehvamise lugu.

Lugu üks: ratsanik osutus vasikaga emapõdraks
Juunikuu algus käesoleval aastal. Päevane aeg, ilm sombune. Kaks Põlvas poodlemas käinud meest sõitsid tagasi Räpina poole. Himmaste ringteelt pöörati kodulinna viivale teele, kiirus tõusis lubatud 90-ni. Korraga märkas juht tee servas mingit suurt tumedat kogu.

„Mõtlesin esimese hooga, et keegi teeb ratsamatka. Võtsin siis hoo maha, et veeren vaikselt ja rahulikult suure kaarega vastassuunavööndi kaudu ratsanikust mööda, et hobust võimalikult vähe ehmatada – hakkab veel perutama seal. Aga kui lähemale jõudsime, siis ütles kõrval istunud parema nägemisega sõber tunnustavalt „ah sa raisk!” ja siis nägin mina ka, et hobuse asemel oli põdralehm koos vasikaga,” kirjeldas roolis olnu.

Vasikaga põder oli piisavalt kaugel ja valmistus teed ületama. Autojuht võttis hoo peaaegu täitsa maha ja asus liikluseeskirja üllatusest korraks unustades taskust telefoni otsima, et haruldast vaatepilti fotole jäädvustada. Ta ei jõudnud aga veel ekraanilukkugi maha võtta, kui põdralehm ja vasikas olid kiirel sammul tee ületanud ning kadusid metsa.

„Mulle tuli see lugu meelde, kui eelmisel nädalal küla vahel kits vilja seest otse auto ette hüppas. Täiesti nagu tühja koha pealt ilmus. Äkkpidurdus ja kits jõudis pool meetrit enne auto nina üle tee haavikusse. Mõtlesin siis, et põder on kuramuse jurakas ja ohtlik küll, aga vähemalt nii suur, et vilja seest ulatub ikka välja ja on näha,” meenutas autojuht.

Lõpetuseks nentis ta, et teinekord on ohtlikust olukorrast pääsemine puhtalt juhuse ja mõne sekundi küsimus. Olnuks ta poe parklast kärmemalt välja sõita saanud või maanteel kiiruse kiiremini üles võtnud, võinuks tol hämaral päeval tekkida paaniline pidurdus, kokkupõrge või kasvõi kraavi sattumine kiirel möödapõikel.

Lugu kaks: tsiklimehe päästis väike kiirus
„Ma kohtusin eile põdraga,” kirjutas samuti juunikuu algul OJ Kagu-Eestis elavale sõbrale, lause saateks grimassitav emotikon.

Kagueestlasest sõber oli põristanud (päevasel ajal) mootorrattaga Nohipalo Mustjärve äärde tšillima ehk telkima, grillima ja puhkama. OJ pidi oma mootorrattaga Tartust seltsi tulema, jäi aga üsna hilja peale. Juttu jätkus kauemaks ja isegi juunikuu öö kiskus hämaraks, kui OJ oma 1000-kuubikulise motika nina tagasi Tartu poole keeras.

Olgu veel öeldud, et OJ on kogenud autojuht ja mootorrattur, kes suuremalt jaolt liikleb pealinna närvilises liikluses või siis Lõuna-Eestis elavaid vanemaid ja sõpru külastades kuni 120 km/h sõita lubaval trassil. Mitte päris alati ei sõida ta punktipealt lubatud kiirusega. Videvikus kurvilisel Meenikunno kandi kruusateel hoidis ta sõidutempo õnneks mõõdukana.

„Täpselt enne asfaltteed (Põlva-Värska maantee – toim) vahtis lolli näoga, et kes keset ööd põristab. Umbes kümme meetrit eemal. Õnneks kurvi taga ilusasti, nii et mul oli hoog maas,” kirjeldas OJ.

Sõbrad olid varem arutanud, kas ja kuivõrd võiks boksermootori küljele ulatuvad silindrid ratturit õnnetuse korral kaitsta. Pärast põdralugu jäädi ühele meelele: kui tsikkel kasvõi 70-ga keset teed seisvale lihamäele otsejoones sisse põrutab, siis on rohkem abi kaitseinglist.

Lugu kolm: põder videvikus
Kagueestlane Margus sõitis ühel läinud nädala hilisõhtul Tartu-Võru maanteel. Südame puperdama pannud kohtumise jäädvustas auto pardakaamera.

„Ketrasin autokaamerast pea tund aega, et seda kohtumist tundmatuks jääda soovinud sõbraga jäädvustada,” rääkis ta LõunaLehega pilti jagades.

„Elus esimest korda selline olevus läks otse auto eest üle tee. Autol kiirus 90 km/h ja kui tagajalgadega lõpuks kohakuti olin, siis oli autost paar meetrit puudu,” meenutas Margus. „Põder tuli totaalsest pimedusest-hämarusest, oli selline aeg, kus autotuli veel ei valgustanud ja päevavalgust oli juba väga napiks jäänud ...”

Margusele meenus pärast põdraga kohtumist kuskilt loetud eksperiment, kus teede helkurpostidele pandi külge peegleid (vt lisalugu), peletamaks metsloomi teedelt eemale. Lühidalt: reflektorid ja neist peegelduv autotulede valgus võiks panna eeskätt metskitsed ja põdrad teele hüppamise asjus ümber mõtlema, paraku aga on kaunis ebatõenäoline, et Eesti riik selle tee valib. Ühel sajameetrisel teelõigul on kuus helkurposti, reflektorite hind on kuni 9 eurot tükist, seega läheks see üks väike lõiguke riigile 54 eurot kallimaks. Eestis on aga teid kümneid tuhandeid kilomeetreid.

Kui Margus kolleegidega juhtunut arutas, tõi üks neist välja, et rohepöörases maailmas suunatakse-sunnitakse inimesi üha enam elektriautosid ostma. Noid vaikselt sahisevaid välke on aga metsloomadel veelgi raskem märgata, kui uriseva sisepõlemismootoriga sõidukeid. Eriti just võimsate ja lärmakate mootorrataste omanikud harrastavad ütlust „loud pipes save lives” ehk maakeeli „valjud summutid päästavad elusid”.

Lugu neli: Ilvese nägu pääses põdra tagumikust
Sellest on nüüd juba tosin aastat, kui räpinlane Aapo Ilves – samuti juulikuu lõpu poole – ühel hilisõhtul oma kolme sõbra ja ühe väikelapsega Moostest Meeksi kaudu Räpinasse sõitis ja kodust kolme kilomeetri kaugusel toimus ootamatu kohtumine.

„Põdral oli hirmus kiire. Ta oli metsaservas vasakul ja suundus üle tee. Ise märkasin ka, ütlesime juhiga mõlemad: „Põder!”,” rääkis ta toona LõunaLehele.

Auto kiirus oli tol hetkel umbes 85 km/h. Autojuht pidurdas kõrval istunud Ilvese sõnul põtra nähes „usinasti ja ruttu”, aga kokkupõrget täielikult vältida ei õnnestunud.

„Istusin kõrval ja põder lendaski tagumikuga minu kohale aknasse,” kirjeldas autoomanik. „Õnneks me olime kõik turvavöödes, laps turvahoidikuga kinni ja ka kiirus polnud suur. Keegi ei saanud põrutada ega kriimustada, isegi mitte turvavööst pitsitada. Ehmatus – ei midagi drastilist. Väike laps tundis huvi, kas põder ikka saab terveks ...”

Kuna auto kokkupõrge pooletonnise või raskemagi põdraga lõpeb sageli mõne autos olnud inimese surmaga, siis kas oli või on kerge värin ka sees selle pärast, et vikatimees kuklasse hingas?

„No oli küll selline vedamise tunne,” nentis kirjanik. „Kui need sarved mööda lendasid, oli ikka kole olla jah.”

Sotsiaalmeedias väljendas Ilves end pärast juhtunut veidi reljeefsemalt. „Kui need sarved eest läbi lendasid, siis oli perset näkku ikka väga hea meel saada,” kirjutas ta seal.

Jahimehed leidsid raskelt vigastatud põdra koerte abil ning elulootuseta looma piinad lõpetati.

Lugu viis: autojuhi ärkamine kiirabimasinas
Eile oli Põlvamaalt pärit AN-il tähtpäev, nii-öelda teine sünnipäev juba kaheksandat korda. 1. juulil oma pärissünnipäeva pidanud mees oli 2018. aasta juulikuu 29. päeval teel Lõuna-Eestist koju pealinna.

„Kohtumine tundmatuga,” kirjutas ta purustatud auto pilti sotsiaalmeedias jagades. „Põder jooksis maanteel ette. Ise sain kergemaid vigastusi, aga jalul.”

„Nüüd üks sünnipäev juures,” sooviti mehele head paranemist. „Õnn, et ise tõsiselt viga ei saanud, sest autot vaadates arvaks küll, et seal sees sai kõvasti haiget.”

Kiirusel 90−100 km/h juhtunud kokkupõrge lõi mehe enda sõnul umbes pooleks tunniks teadvusetuks. Pilt tuli ette tagasi alles siis, kui teda juba kiirabiautosse viidi.

„Ajuvapustus, kaelatrauma (pead pöörata valus), otsmikul paras turse, klaasist lõikehaavu ja marrastusi peas ja kätel ning mitmel hambal killud väljas,” kirjeldas ta avarii tagajärgi tervisele.

Mees oli autos üksi ja nii mõnegi autopilti näinu hinnangul võinuks õnnetus kõrvalistujale märksa halvemini lõppeda.

„Sa küll õnnesärgis sündinud! Hea, et ikka ellu jäid!” märkis üks tuttav.

„Õnnesärgis sündinu oleks sest põdrast üldse mööda lipsanud,” vastas autojuht kõvera muigega.

Põder – kes ta selline on?
Põlvamaa zooloog ja jahindusteadlane Nikolai Laanetu selgitas aastaid tagasi LõunaLehele põtrade käitumist. Nimelt sünnitab põder mai keskel või lõpul vasikad ning ajab nende imetamise ajaks mullikad juurest ära. Kui kuu-pooleteise pärast hakkavad mullikad tagasi pürgima ning ema neid ikka ära ajab, on teedel palju segadusse aetud loomi. Poolsegased noorloomad rändavad ringi ega jälgi väga ka ümbrust.

Kui vaadata dünaamikat, langeb metsloomade rännete aeg Laanetu sõnul just juulisse ja augusti algusesse.

Kõige sagedamini kohtab loomi teedel videvikutunnil ja öösel, mil nad liiguvad aktiivsemalt ringi. Kui loomade tihedama liikumisega piirkond on märkidega tähistatud, tuleks autojuhtidel Laanetu sõnul neis kohtades tähelepanelik olla ning kiirust mitte ületada.

Enne teeületust peatuvad loomad teeserval. Sestap tasuks juhtidel jälgida sõites teepeenraid ning teeäärseid alasid.

Loomadest tee ääres annavad märku ka nende pimedas helkivad silmad. Laanetu märkis, et näiteks põdra ja jänese silmad helgivad punakalt, rebastel on heledad silmad, metskitsel helesinised. Nähes tuledes helkivaid silmi, tuleks autojuhil hoog kindlasti maha võtta. Kui loom juba üle tee hakkab tulema, peaks pidurdama ning üritama vältida rumalaid manöövreid.

Inimese surma või vigastustega lõppevaid kokkupõrkeid loomadega juhtub Eesti teedel harva. Tavaliselt on aga selliste õnnetuste põhjustajaks just põder. Toonase maanteeameti andmetel ongi ohtlikem loom liikluses põder.

Ohtlikema suursõralise aktiivsuses esineb selge rütm: talvel liiguvad nad võimalikult vähe, aprilli keskpaigas aga siirduvad suvistesse elupaikadesse. Jaanipäeva paiku noored kogenematud põdrad iseseisvuvad ning püüavad leida uue eluala, sattudes nii asulatesse ja maanteedele. Suvel vaibuv põtrade liikumisaktiivsus suureneb taas sügisel. Talvitumispaikadesse liikumise signaali annavad püsiva lumikatte tekkimine ja esimesed pakased.

Põder on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja, suurim maismaaimetaja Euroopas. Pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom kaalub täiskasvanuna keskmiselt 500 kg. Emaste kaal jääb 200 ja 500 kilo vahele, isane põder võib aga kaaluda 400−700 kilogrammi. Põder on laias laastus kaks ja pool kuni kolm meetrit pikk ning 1,4−2,1 meetri kõrge.

Keskkonnaagentuuri värskelt kokku võetud andmetel on põdra üldarvukus püsinud stabiilselt mõõdukas, 10 000 − 11 000 isendi vahemikus. Et sama taset hoida, soovitab keskkonnaagentuur 2026. aasta jahihooajal küttida Eestis 3200−3580 põtra ehk 2025. aasta jahihooajaga sarnases mahus. Mullusest rohkem tuleks põtru küttida seal, kus on suured põdrakahjustused. 2025. aasta jahihooajal kütiti Eestis 3268 põtra, mis on võrreldes 2024. aasta jahihooajaga 283 isendi võrra vähem.

***
Uuring: ulukireflektorid vähendavad liiklusõnnetuste sagedust kolm korda
Viimased viis aastat on Eesti Jahimeeste Selts (EJS) jälginud Eesti maanteedel, kas ja kuidas mõjutavad ulukeid hoiatavad reflektorid metsloomadega juhtuvaid liiklusõnnetusi. Kevadel valminud analüüs näitab, et Eestis kasutatud ulukihelkurid vähendasid kokkupõrkeid metskitsedega ning liiklusõnnetuste sagedus vähenes viie aasta jooksul keskmiselt kolm korda. See uuring võib omada märksa laiemat mõju kogu Euroopa tasandil.

EJSi „Ulukid teel“ projekti juhi Urmas Salmu sõnutsi moodustavad metsloomadega seotud õnnetused väga suure osa meie liikluse tõsisematest õnnetustest. Umbes 70% kokkupõrgetest suurulukitega põhjustavad metskitsed.

„Häirekeskuse kogutud andmete töötlemisest selgus, et läinud aastal juhtus Eesti teedel üle 3000 sedasorti liiklusõnnetuse. Kõige kõrgem oli see näitaja 2021. aastal, mil registreeriti üle 5500 juhtumi. Kümmekond liiklusõnnetust ööpäevas tähendab tavapäraselt samal arvul metsloomade hukkumist ja suuri rahalisi kulutusi sõidukite remondile,” sõnas Salmu.

Euroopas on katsetatud ulukiõnnetuste leevendamiseks erinevate meetmetega, sh nii valgus- kui lõhnatõketega. Tehtud uuringud leiavad, et helkurid justkui ei mõju, ometi kinnitavad jahimehed kohapeal hoopis vastupidist. Otsustati, et Eesti oludes ja ulukiliikidest märksa mitmekesisemates tingimustes, tuleb teha kohapealne katse.

„Sarnase katsetuse meetmeks Eestis valisime Saksa tootja Beilharz GmbH ulukeid hoiatavad reflektorid, mida on pikalt arendatud ja testitud. Nende toime aitab peatada metsloomade liikumise teele pimedal ajal, kui sõiduki möödumisel helkurist moodustub esitulede valgusest metsapoole sähviv valgusmüür,“ selgitas Salmu.

Viie aasta jooksul (2021–2025) paigaldasid projektis osalevad jahiseltsid metsloomi hoiatavaid reflektoreid 85-le kõige ulukiohtlikumale teelõigule kogupikkusega 91 km. Kõik teadaolevad liiklusõnnetused kanti EJSi hallatavasse JAHISe infosüsteemi. Jahimeeste koostatud andmebaasi alusel analüüsisid zooloogid Ragne Erimäe ja Jaanus Remm, kas ulukihelkurid on vähendanud liiklusõnnetusi metskitsedega, arvestades ka erinevaid taristu ja elupaiga mõjusid.

Töö kokkuvõttest selgus, et Eestis kasutatud ulukihelkurid vähendasid kokkupõrkeid metskitsedega ning liiklusõnnetuste sagedus vähenes keskmiselt kolm korda, seejuures ei täheldatud metsloomade harjumist ulukireflektoritega.

Teadlaste hinnangul ei saa need asendada kallimaid meetmeid väga kõrge ohutasemega esimese klassi maanteedel ning liiklussagedustel, mis kujutavad ulukitele barjääri. Küll aga võiks ulukihelkurid olla täiendav liiklusohutust edendav meede eelkõige teise klassi maanteede ja kogujateede ulukiohtlikel lõikudel. Eriti oluline on see piirkondades, kus elupaikade varasem sidusus on põhitrassi ulatusliku tarastamise tagajärjel muutunud ning ulukid ületavad sagedamini väiksemaid teid.

Sel kuul tutvustas EJS ulukireflektorite mõju-uuringu tulemusi ka transpordiametile.

„Reflektorite kasutamisega tõestasime endile, et ulukite tarbetut hukkumist liikluses saab vältida, säästes nii metsloomade populatsioone kui inimelusid. Selle tõhusaks korraldamiseks on vajalik ametkondlik koostöö kohalike jahimeeste, teehooldajate ja riigi vahel,“ selgitas Salmu.

Reflektoritega lõikudel vähenesid kokkupõrked kolmekordselt, kuid kõiki Eesti ulukiohtlikke teelõike arvestades on see väga väike osa. Tõendusmaterjal viitab EJSi teatel üheselt, et põhjust teha jõulisemaid ja mahukamaid investeeringuid liikluse turvalisusesse on piisavalt. Ent suuremahulised ja pikaaegsed tegevused ei saa jääda vaid väheste entusiastide ülesandeks.

EJS

***
Turvatunne vähem kui kolme euro eest?
LõunaLehe toimetuse töötajale meenus põdrajutu peale, et tema autole on stange alla paigaldatud Hiinast tellitud metsloomade peletusviled. Kas töötavad – ei tea, aga looma-avariisid pole juhtunud. Inimese kõrv vilet ei kuulvat. „Võib-olla on mingi umbluu, aga äkki aitab?” hindas ta.

Selgus, et selliseid vidinaid müüakse Eestiski. Põgus internetiotsing näitas, et kahe euro ja 80 sendi eest on võimalik soetada kaks autole paigaldatavat peletusvilet, mis kleebitakse kuivale ja siledale pinnale auto esiosas. Toote kirjeldus kõlab nii: „Nüüd saad märgatavalt vähendada võimalust sattumaks liiklusõnnetusse loomaga. Peletusvile toimib nii päeval kui öösel. Kiirusel üle 30 km/h kostub kõrgsagedusheli, mis peletab loomi kuni 2 km raadiuses, olenevalt maastikust ja ilmast”.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 30/07/2026 09:07:07