Kähri talu piimaandja Maasik. Foto: erakogu

Eesti taasiseseisvumise järel lõpetasid paljud maaelanikud lehmapidamise, sest elu muutus kardinaalselt ja peagi sai kõike poest. Õnneks on siiani neid, kelle karjamaal söövad endiselt lehmad ning toidulaual on hea maitsega piim ja kodused piimatooted, mida kõike jagub vahel naabritelegi. Kolme Võrus vallas elava naise sõnul ei kujuta nad elu lehma pidamiseta ette ja poepiima nad ei joo.

Viimastel kümnenditel on harva suuremate maanteede lähedal maamaja kõrval karjamaal üksikut lehma näha, küll leiab neid keskustest kaugel. Näiteks Tsolgo kandis Võrumaal on koguni nelja küla majapidamises lehm: Pikassillal, Tsolgos, Paidral ja Peral.

„Ajast, kui ennast mäletan, on meil kogu aeg lehm, vahepeal isegi kaks, laudas olnud,” ütles Kähri talus Pikassilla külas elav Jana Kähr, kelle sõnul on lehma pidamine nii talle kui ka 85. eluaastale lähenevale emale Vilmile elustiil.

Jana, keda autor tunneb ammusest ajast, on elupõline maalaps, kes elab siiani koos emaga viimase ema rajatud talus. Jana mõlemad vanemad töötasid nõukogude ajal ühe kuulsa venelasest kommunisti Kirovi nime kandvas kolhoosis ja pidasid kodulaudas loomi, kuid piimapukile nad piima ei viinud. Kõik kulus endale ära. Aastaid tagasi olid neil laudas pullike, siga ja kodulinnud, praegu on lehm, kaks peaaegu lemmiklooma staatuses lammast ning kanad ja pardid. Sea pidamine lõpetati juba esimese seakatku ajal, üle kümne aasta tagasi.

Lehma lüpsmine on perenaisele varajane tegevus. Räpina vallas koduhooldustöötajana töötav Jana tõuseb juba viiendat aastat igal hommikul kell viis ehk peale seda, kui ema enam lehma ei lüpsa. Pool tundi hiljem läheb ta lauta lüpsma.

„Tõusen ka puhkepäevadel kell viis hommikuti, sest olen juba harjunud vara ärkama ning nii endale kui ka lehmale on parem, kui lüps toimub kindlal ajal. Õhtuti lähen kell seitse lüpsma. Meil on kannulüps, millele kulub 15 minutit, peale seda teen alati järellüpsi ehk tõmban kätega nisad tühjaks, et ei tekiks udarasse põletikku. Käsitsi on tulnud lüpsta siis, kui elekter on ära, kuid seda on juhtunud õnneks väga harva,” rääkis Jana.

Viiene Maasik annab päevas pea 15 liitrit piima, sest loom on veel paaritamata, kuid poegimise järel on Maasik andnud päevas piima ikka üle 20 liitri.

Aeg-ajalt saavad Janalt piima ka mõned sõbrad.

Ta jagab veidi lehmapidamisest teadmisi neile, kes ei ole sellest varem kuulnud sõnagi. Kui lehm tiineks jääb, hakkab ta mõne aja pärast järk-järgult vähem piima andma. Lehmapidajad ütlevad selle kohta, et lehm on kinni kuni vasika sündimiseni. Maasik on kinni kaks kuni kaks ja pool kuud.

Poegimise järel on lüpstud piim nädala jagu kollakas. Seda tuntakse ka ternespiima nime all. Esimene lüps läheb kindlalt vasikale, järgmistest võib ka pannkooke teha, kuid Jana ei ole neid teinud.

„Kui oma lehma piima ei ole, ei osta ma piima ega piimatooteid ka poest. Või oleme sügavkülma ette varunud,” märkis ta.

Piimast sõirani
Pere toidulaual on piim, hapupiim, kodus tehtud kohupiim, nii rõõsk kui ka hapukoor, vahel ka sõir, ning võileival oma lehma piimast tehtud või. Neid tooteid noorperenaine poest ei osta.

„Sõir täidab meil juustu rolli, sest korraliku juustu hind on poodides päris krõbe,” sõnas Jana. Ta ei riskinud öelda, kas teiste piimatoodete hinnad on ostjatele kõrged või madalad, kuna ei ole neid vaadanud.

„Me ei ole jogurtit teinud ega ka ostnud ning pastöriseeritud piima maitse kohta mul seisukohta ei ole, sest ei ole seda kunagi joonud. Oma lehma piima toodetest maitseb kõige rohkem hapupiim,” rääkis Jana.

Ta on löönud kokku lehmapidamise plussid ja miinused. Esimesse kuulub kindlasti see, et ei pea piimatooteid ostma, sest enamik on omast käest ja pealegi kõrvalise maitseta.

Jana ei nimeta lehmapidamise raskemat osa ehk heinategu miinuseks. Ta ütles lihtsalt, et „selle organiseerimine võtab vahel aega, eriti kui heinaajal juhtuvad vihmased päevad”.

Kahe naise majapidamises ei ole heinateoks vajalikke põllutöömasinaid, kuid naaberküla mees Üllar on neile alati tehnikaga appi tulnud. Ta on heina niitnud, kaarutanud, pallitanud ning vedanud Maasikule ja lammastele talveks heinapallid küüni juurde. Heinapallide küüni panemiseks tulevad appi tuttavad ja sõbrad.

Rahalise võidu asemel rahulolu
„Heinategu sõltub heade abiliste kõrval ka ilmast. On olnud aastaid, kui heinapallid on küünis kolm päeva peale niitmist, vihmaste ilmadega võtab heinategu mitu nädalat, kuid mullu jäi vihma tõttu hein maha ja esimest korda tuli see osta,” kõneles Jana ja täpsustas, et PRIAst saadava põllumaatoetusega on saanud alati heina tehtud.

Kui karjamaal hein tärganud, viib ta Maasiku rohtu sööma alles töölt naasmise järel, et igasuguseid ootamatusi, nagu looma kogemata ketist lahti pääsemine, ära hoida.

Talu põllumaal kasvavad ka kartul, porgand, punapeet ja teisigi köögivilju ning selle maa väetamise eest hoolitseb samuti lehm.

Kähri talu maal, kui PRIA sõnastust kasutada, „seisab sõnnik lauda taga aunas”. Lauda taha tuleb see käruga vedada, aunast viib traktor sõnniku põllumaale.

„Kas meil selle juures, et osa toiduainetest on omast käest ning poest ostan toidulauale leiva-saia, liha ja vorsti, kuivaineid ja suhkru, ka rahalist võitu on, ma eriti ei usugi, sest lehmale on vaja söödajahu ja mineraale osta, samuti kodulindudele. Oma töötunnid on kõik ju tasuta, kuid olulisem on, et saame elada meelepärasel viisil kedagi segamata ja teha seda, mis on hingelähedane, ning süüa suures osas puhast toitu,” arutles Jana.

Ta tunnistas, et aeg-ajalt on üks või teine tuttav öelnud, et mida sa lehmaga jandid, ilma on palju kergem. „Olen vastanud, et igal on oma hobi ja mulle lehmapidamine meeldib.”

Teisalt ei varja üle 50-aastane naine, et on tulevikule mõeldes ka lehmapidamisele kriipsu peale tõmbamisest mõtteid mõlgutanud. „Olen endalt küsinud, et kaua ma töö kõrvalt jaksan lehmapidamisega tegeleda, kuigi lühemaid kodust ärasõite ei ole loomapidamine takistanud, sest keegi headest tuttavatest on minu äraolekul Kährile tulnud,” tunnistab ta.

Jana sõnas lõpetuseks, et pensionini jaksab lehma pidada ja edasi ehk mõne aasta inertsist, kuid millalgi jõuab ikkagi kätte aeg, kus lehma enam laudas ei ole.

Lehmapidajad nii Paidra kui ka Tsolgo külast
ei kujuta samuti elu lehmata ette.

Vaike Maask elab Paidra külas. Naine meenutas, et esimese mullika ostis ta Tsolgo suurfarmist 1990. aastal.

„Siis ostsime ka pullvasikaid. Majapidamises oli vahepeal aeg, kus meil oli kaheksa-üheksa looma, praegu on kaks valge-pruunikirju lehma, Tähik ja Nuti, kellest teine lüpsab, esimene tuleb peagi lüpsma,” rääkis Võru vallas hooldustöötajana töötav Maask.

Neil on samuti kannulüps, kuid perenaine sõnas, et juba lapsena oskas ta lehmi käsitsi lüpsta. Hommikuti läheb ta lauta lüpsma kella kuue ja seitsme vahel, õhtuti kell kuus.

„Teen kohupiima ja võid ning koor on ka omast käest, kuid jogurtit ja sõira ei tee, sest aega ei jagu,” ütles Maask ning lisas, et annab vahel piima ka naabrile.

Küsimusele poes müüdava piima maitse kohta vastas Maask, et ei meenu, et ta oleks seda kunagi tarvitanud.

Kevadest sügiseni on lehmad elektrikarjusega ümbritsetud koplis.

„Heina tegemisega muret ei ole, sest meil on kõik selleks tööks vajalikud masinad olemas ja abikaasa Ove oskab nendega töötada,” kinnitas naine, kuid lisas, et vihma tõttu on vahel veidi heina ka raisku läinud.

Oluline on perele seegi, et nende põllud saavad ehedat, mitte keemilist väetist, sest lehmade sõnnik, mis mõistagi nõuetekohases hoidlas, läheb vajalikul ajal põldudele rammuks.

Rahalisest kasust ei saa Maask rääkida, eriti praegu, kui küte on kallis. Lisaks on vaja lehmadele ja kanadele ka vitamiine osta.

Lehmapidamisest loobumisest ta mõelnud ei ole. „Olen praegu 60-aastane ja usun, et jaksan veel vähemalt 20 aastat lehma pidada,” on Vaike Maask optimistlik.

Liilija Olesk elab Tsolgo külas ja on enda sõnul lehma pidanud ligi kümme aastat. „Mul on praegu kaks lehma, aprilli keskel lüpsma tulnud lehm annab päevas ligi 38 liitrit piima, teine tuleb augustis lüpsma. Teen piimast kohupiima ja sõira ning kui keegi külaelanikest soovib, annan ka neile,” rääkis ta.

Kuna naine on harjunud käsitsi lüpsma, teeb ta seda siiani. Hommikul kell kaheksa ja õhtul kella üheksa ajal läheb ta lüpsma.

„Mina ei taha poepiima, sest see on lahja. Üksvahe tuli seda hädaga juua. Kui sain naabrinaiselt maapiima, oli selle maitse hoopis teine ning piimasupp maapiimast on palju parema maitsega,” kõneles 53-aastane Olesk. Ta lisas, et ka tema lapsed joovad siiani maapiima.

Lehmade talveheina ostab ta ühelt talupidajalt, kellelt soetab ka söödajahu lehmadele ja terad kanadele. Olesk on seda meelt, et peab lehmi või lehma ajani, kui tervis seda lubab.

Mida muud kirjutada lõpetuseks, kui et külades elavad ikka väga tublid naised.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 04/06/2026 09:07:06