Igasugu kelmuste − eriti raha väljapetmine − hulk kasvab päevast päeva ja nende eest hoiatatakse pidevalt meediakanalites. LõunaLehega kelmustest rääkinud suuremalt jaolt väärikas eas inimesed ütlesid, et nad ei võta vastu teise riigi suunakoodiga kõnesid, ning sedagi, et ükski Eesti ametiasutus ei küsi kunagi kelleltki PIN-koodi. Seega: kes PINi küsib, on pettur.

83-aastane Tiina elab Põlvamaal kohas, kust lähima toidupoeni on paar kilomeetrit. Ta sõidab toidu järele autoga.

„Üle kahe nädala tagasi sain sõnumi, et mulle on registreeritud kiiruse ületamine ja pean trahvi maksma ning selleks lingi avama. Mõned päevad tagasi sain sama sisuga sõnumi, mille lingi jätsin samuti avamata,” rääkis Tiina, kes on viimastel kuudel vaid poodi ja tagasi sõitnud. Eakana jälgib ta alati, et sõidukiirus ei läheks üle lubatud piiri.

Ta tunnistas, et üle kuu aja tagasi helistati tema telefoninumbrile nii Austria kui ka Poola suunakoodiga numbritelt. Kuna tal ei ole ühtegi tuttavat kummaski riigis, jättis ta need kõned vastu võtmata. „Nende riikide suunakoodiga helistati iga päev ligi kaks nädalat järjest,” täpsustas ta. Tiinale ei meenu, et mullu oleks talle keegi teise riigi suunakoodiga numbrilt helistanud.

„Olen saanud meilile LHV pangast kirja, et uuendage oma pangaandmeid, kuid minul ei ole selle pangaga mitte mingisugust seost ja kustutasin selle kirja,” sõnas eakas Tiina.

Isegi Iraani numbrilt on Võrumaale helistatud
69-aastane Mari peab pensionipõlve Võru vallas. Tema katkestab samuti kohe teise riigi suunakoodiga tulnud kõned. „Tänavu tuligi üks kõne kas Iraani või Iraagi suunakoodiga,” märkis ta.

Mari usub, et petukõnede tegijad on nii hästi välja koolitatud, et suudavad oma manipuleeriva jutuga paljud õnge otsa meelitada.

78-aastane Siiri Põlvamaalt sõnas samuti, et ta ei võta võõra suunakoodiga kõnesid vastu. Mõnikord on ta hiljem uurinud suunakoodi, näiteks kord tuli kõne Inglismaalt. „Mulle on arusaamatu see, et Eesti nimetab ennast digiriigiks, aga petukõnesid ei suudeta siiani pidurdada,” lausus Siiri.

Vilma on aktiivne ettevõtja ja pensionieani on tal veel hea hulga aastaid. „Jaa, ka minule tulevad kõned küll Kreeka, Läti, Leedu ja teiste riikide suunakoodiga, millele ei ole reageerinud. Olen saanud sõnumi, et minu nimele on Omnivas pakk, selle linki ma ei avanud,” rääkis ta.

Vilma ei suuda mõista, kuidas suudetakse inimene viia nii kaugele, et ta annab petturile ära pea kõik, mõni isegi eluaseme. Ta ei mõista enda sõnul neidki, kes hoiavad kodus kümneid tuhandeid sularaha.

Äkki petturid ikka uurivad tausta?
Väga aktiivne pensionieas võrumaalanna, kes palus ennast nimetada Mariinaks Kasaritsast, sõnas, et temale ei ole keegi petukõnet teinud: „Oletan, et petukõnede tegijad ikka uurivad tausta ja helistavad neile, kes suhtlevad vähem ja on rohkem kodused.”

Ta märkis, et äkki kasutavad petturid, kellele on ilmselt psühholoogiat õpetatud, ära meie inimeste soovi rohkem raha saada. Inimene usub, et saab ootamatult tuhandeid, kuid peagi kaotab olemasolevagi.

Mariina lausus, et sadu tuhandeid, mida petturid kätte saavad, ju Eesti vaesemal rahval ei ole. Teisalt jääb talle arusaamatuks, kes on need, kes lasevad ennast sadade tuhandetega petta.

Kuid kas kõik kohalikud teenuste pakkujad on oma inimeste suhtes lugupidavad ja lasevad elanikel ise valikuid teha? Mari tõi ühe vastupidise näite, mis teda häiris.

Tema juures kodus käisid läinud aastal eestlastest noored, kes endi sõnul esindasid firmat Nublu ehk suitsu- ja vingugaasianduri teenuse pakkujat. Nublu andur pidavat teavitama inimest sõltumata asukohast. „Kuutasuks küsiti üheksa eurot ja kui midagi juhtub, peab klient firma kohalesõidu kulud katma,” sõnas Mari, kes Nublu teenusest loobus, sest tal on kodus nii suitsu- kui ka vinguandur.

Ükski Eesti ametiasutus ei küsi kunagi PIN-koode
Põlva päevakeskuse juhataja Delia Bergmann ütles, et päevakeskuses on olnud koolitusi ja infopäevi sellest, kuidas digipädev olla ja petukõnedest hoiduda.

„Meie keskuse külastajad on ka omavahel sellest rääkinud ja ma ei ole kuulnud, et keegi neist oleks petukõnede õnge läinud,” sõnas ta.

„Minu töötelefonile, mis on avalik, on tihti tulnud eri riikidest kõnesid, kuid kui näen suunakoodi, ei võta neid kõnesid kunagi vastu,” kinnitas päevakeskuse juhataja.

Õpetliku näite tõi Bergmann endaga kaks kuud tagasi juhtunu kohta. „Helistati Eesti numbrilt, räägiti korrektses eesti keeles ja anti teada, et minu nimele tuleb tähitud kiri ja pean selle vastuvõtmise kinnitama PIN1-koodiga. Seejärel tuli kohe teine kõne, kus öeldi, et esimene oli petukõne ja et nemad avastasid, et minu Smart-ID-d on kuritarvitatud ja soovitasid teha avalduse politseile, kusjuures nemad valmistavad avalduse ette ja mina pidin selle PIN-koodiga kinnitama. Siis lõi mul tuluke põlema, et ükski Eesti ametiasutus ei küsi kunagi PIN-koode ning et meie ametiasutused saavad vajadusel isikuandmed alati kätte,” rääkis ta ning lisas, et ütles seda ka helistajale.

Bergmann rääkis juhtunust hoiatuseks nii oma pere liikmetele kui ka päevakeskuses. Peale seda juhtumit ei kasuta ta enam Smart-ID-d, vaid kannab arved üle arvutis ning maksab poes kaardiga. „Kui olen kindel, et andmed on korrektsed ja maksmine turvaline, maksan ka telefoniga,” lisas ta.

Neile, kes kogemata võõra kõne vastu võtavad või saavad meilile kahtlase sisuga kirja, soovitab Bergmann öelda vastuseks, et „konsulteerin lähedastega ja võtan hiljem ühendust”. Suure tõenäosusega number, millelt helistati, enam ei vasta.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/05/2026 07:15:47