Võrku elektrit müüvate päikesepaneelide omanikele tuli märtsikuu arvestus külma dušina: näiteks üks Põlvamaa mees pidi pensionilisana mõeldud elektrimüümise eest hoopiski peale maksma. Nii mõnigi mõtleb tänase energiapoliitika juures n-ö rubilniku väljatõmbamisest.

Moodsas keeles öelduna läks Põlvamaal Ihamaru kandis elava metsandustegelase, dendroloogi, aedniku ja Räpina aianduskooli endise õppemajandi juhi Urmas Rohu (67) sotsiaalmeediapostitus viraalseks. Hiljutise seisuga oli tema jahmunud sõnavõtt päikeseenergia müümise – päikesepaneelide paigaldus oli mõeldud pensionilisaks – teemal kogunud ligi 2000 reaktsiooni ja üle 500 kommentaari. 7. aprillil sai Roht elektriarve.

„Sellist oma inimeste röövimist Eesti riigi poolt pole isegi minu paljunäinud silmad veel näinud,” teatas Roht. Mul on päikesepark ja olen kirjade järgi tootnud ja müünud lisaks oma tarbimisele Enefitile märtsikuul ca 627 kWh energiat. Selle kõige eest olen kokku teeninud 0,9 eurot miinust (kahjumit).”

„Mõtlesin, et küll kirjanik Vilde oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi „Pisuhända” kirjutades üks ettenägelik mees ikka. Seal ju Piibeleht tuli papa Vestmannile viimase oma rahadega kosja. Nüüd tuleb Eestis elektri väiketootjatele seltsimees Enefit nende oma rahadega kosja,” ironiseeris ta kirjanduslikult. „Nimelt suudab Enefit müüa mulle minu oma toodetud energia 627 kWh, mille ta ilma ühtegi penni mulle maksmata omastas, ikka mulle kui tootjale tagasi müüa 10 senti kWh (fikseeritud hind). Lisaks ülekandetasu 3,7 senti ja käibemaks, kokku siis 16,98 senti iga minu toodetud kWh eest, ehk kokku 106,4 eurot Enefitil nagu maast leitud, mu oma toodetud energiat mulle tagasi müües! Ostap Bender (ambitsioonikas suli Ilfi ja Petrovi romaanidest – toim) oli selle kõrval ikka päris algaja.”

Roht pöördus Enefiti poole ja sealt vastati talle: küllap te müüsite oma energiat siis meile, kui börsihind oli väga madal. Kodanik imestas seepeale, et kas ta tõesti terve märtsikuu trehvas elektrit müüma just siis, kui börsihind oli olematu. Adekvaatset vastust mees selle peale ei saanud – enda sõnul ei lootnudki.

„Rahvas raibe, söögu heinu!”
„Aga minusuguseid väiketootjaid on riigis kümneid tuhandeid. Riigimaffia kuukasumi võib igaüks ise edasi välja arvutada,” kurjustas ta. „Millegipärast ei saa nad kõhtu täis ega lähe ka lõhki! Vaat selline on Eesti inimeste röövimise uus riiklik tase! Pole vist mõtet küsida, et kus tarbijakaitse onud ja tädid on. Ma tahan võimalikult kiirest sellelt rongilt lörtsitud nimega „Eesti Vabariik” maha astuda! Vägisi meenub üks Ivar Vigla repliik „Rahvas raibe, söögu heinu!”.

Urmas Roht tundis huvi, kas ka suurte päikeseparkide omanikud pidid märtsikuus toodetu eest peale maksma või jäi see „rõõm ainult väikestele vendadele”.

LõunaLehele jäi internetis silma lõunaeestlase Vaiko samateemaline teade. Tema ostis 380 kWh energiat ja maksis selle eest ligi 93 eurot. Samal ajal müüs ta võrku 1350 kilovatt-tundi ning selle eest maksti 3 eurot ja 73 senti.

„Suht õiglane tundub siin see elu. Ei tea, kas seda saaks defineerida halduskiusuks,” ironiseeris ta.

Paneelid andsid 40 eurot kahjumit
Kodumaja katusel päikesepaneele kasutav võrulane Raivo jagas sõpradega oma kalkulatsioone – kus tarbitud elektril oli muide kaheksa erinevat kulurida – ning ringiga jõudsid need ka LõunaLeheni.

Kas ma saan õigesti aru, et maksite 46 eurot tarbitud 180 kilovatt-tunni eest ja teenisite 3,50 eurot 1100 kilovatt-tunni tootmise eest?

„Enam-vähem jah, mitte enam-vähem, aga lausa nii oligi,” nentis Raivo. „Seekord veel pealemaksmiseks ei läinud (Raivol on ettemaks – toim), aga ega palju puudu ei ole siit. Kui mõni kulurida veel juurde tuleb, siis ongi kõik.”

Mees ise prognoosis, et tema katusepaneelid võisid märtsis anda elektrivõrku paarikümne euro eest elektrit, kuid paraku oli börsihind sisuliselt nullis ja paneelid teenisid alla 9 euro.

„Kõige lollim on see, et nad on nüüd sinna päikeseenergia ostmise peale ka pannud ühe kulurea juurde, mis võtab sealt ka hästi suure tüki ära,” sõnas võrulane ja täpsustas, et üheksast eurost arvestati maha üle viie euro tasakaalustustasu.

Raivo kinnitas, et ta mõtleb tõsiselt elektrimüügi lõpetamisele ehk n-ö rubilniku väljatõmbamisele. Teisisõnu sellele, et ta toodaks elektrit ainult endale. Olukorra teeb aga tülikaks see, et praeguse tarbimise juures jääks mehel pea 900 kilovatt-tundi kuus üle. Nii on mees mõelnud, et ehk ehitaks näiteks saunavee soojendamise elektriküttele ümber.

„Et kui ikka päike paistab, siis kütan päeval veed kuumaks ja õhtul lähen sauna. Praegu käib puudega, kauem aega läheb lihtsalt. Peab nipitama natuke, muud ei ole midagi,” tõdes ta.

Nii mõnelgi pool on juba väljendatud iroonilist arvamust, et päikesepaneelide omanikud võiksid rajada endale aedadesse elektriküttega basseinid ja üleüldse panustama maksimaalselt toodetava elektri ärakasutamisele, selmet seda üliodavalt või lausa kahjumlikult müüa. Keerukas on aga asja juures see, et enamasti pole paneeliomanikud panustanud salvestusvõimsusele ehk kallitele akusüsteemidele ja nii tuleks toodetav elekter just päikesepaistelisel päeval kohe maksimaalselt ära kasutada.

Raivo on igatahes riikliku elektrisüsteemi peale kaunis kuri ja leiab, et riik on inimesi juba pikalt tõsiselt petnud. Näiteks reklaaminud riik algul, et pangu inimesed päikesepaneelid ja müümise korral võetakse tasu ainult sendi murdosa. Nüüdseks on aga seda summat juba kolm korda tõstetud ja vastav marginaal on ligi kaks senti. Niisiis juhtubki, et pisema koguse elektri tootja ja müüja maksab riigile peale.

Praegu mees kahetseb, et ta omal ajal katusele 8,8 kilovati jagu päikesepaneele paigaldas. „Võib-olla sai natuke palju, aga noh, aeg oli selline ja riik valetas ja meelitas ja ... pärast siis läks nagu alati kõigega,” nentis ta.

Baltimaad upuvad päikeseenergiasse
Ka Delfi Ärileht tõi võrku elektrimüümise eest pealemaksmise näiteks Urmas Rohu ja Vaiko, aga analüüsis, et asi pole kelmuses, vaid kardinaalselt muutunud turuolukorras, mille eest eksperdid on korduvalt hoiatanud.

Aja jooksul on terve Baltikumi peale lisandunud nii palju päikesepaneele, et päevasel ajal saabki kogu elektrisüsteem vaid nende pealt elada. Kohati aga ületab tootmine tarbimist isegi kaks korda. Nii võib näiteks päikeselisel keskpäeval kukkuda börsihind alla sendi või isegi miinusesse.

Kui börsihind on näiteks kasvõi 1,5 senti, siis imeb sellest vere välja elektrimüüja marginaal. Enefitil on see 1,8 ja näiteks Terminalil 2 senti. Elektrifirmad põhjendavad marginaalide kasvu sellega, et päikeseparkide toodangut on väga raske prognoosida.

Marginaal pole aga ainus päikesepaneelide omanike kiusuallikas. Tänavu ilmus elektriarvetele uue reana tasakaalustamisvõimsuse tasu, mis on ligi 0,4 senti kilovatt-tunni kohta.

Suvi kui aasta päikeselisim aeg on alles ees ning arvatavalt langeb börsihind lähikuudel veelgi. Nii on tootjal vähe variante: rajada akupark salvestatud energia müümiseks kallima hinnaga ajal või tootagi elektrit vaid endale, seda vähemasti ilma võrgutasuta.

Turuloogika on väiketootjale kahjulik
Urmas Rohu kaebekirja all kommenteeris olukorda kriitiliselt keegi Lauri.

„Põhjamaade näited kinnitavad, et päikeseenergia üleküllus tekitab negatiivseid hindu. Sa toodad elektrit ajal, mil turg seda ei taha. Tulemuseks on see, et müümise asemel pead sa elektri äraandmise eest peale maksma. See ei ole „nipp”, vaid turuloogika, millega suurtootjad on arvestanud, kuid millest väiketootjale müügiprotsessis tavaliselt vaikida eelistatakse,” kirjeldas ta.

Lauri analüüsis, et kodutootmine on riigile ja suurtele energiafirmadele väga kasulik. Esiteks, riik ei pea ise miljardeid investeerima, vaid inimesed teevad seda oma säästude ja pangalaenude arvelt.
Teiseks, kui tuul ei puhu või päike ei paista, on investeeringu kaotanud eraisik, mitte riiklik monopol. Kolmas kasutegur on andmete ja harjumuste kontroll: nutikad arvestid ja inverterid annavad võrguettevõttele täpse ülevaate koduse energiatootja igast sammust ja seadmest.

„Lõpuks selgub, et olete oma kodu muutnud väikeseks osaks hiiglaslikust elektrijaamast, mille eest teie maksate hooldust ja kulusid, kuid mille kasum ja kontroll jäävad süsteemihalduri kätte,” võttis ta oma hinnangu kokku.

***
Enefit: leevenduseks on tarbimise teadlik juhtimine ja energiasalvestid

Enefiti Eesti turu juht Santa Tohver, kuidas juhtus nii, et koduste päikeseparkide omanikud pidid märtsikuus ise tarbitud elektri eest maksma märgatavalt rohkem, kui nad ise toodetud elektri pealt teenisid?
Koduste päikeseparkide omanike jaoks võib see olukord tunduda vastuoluline, kuid see tuleneb elektrituru toimimise loogikast. Elektri hind kujuneb igal veerandtunnil vastavalt pakkumise ja nõudluse tasakaalule.

Märtsis oli mitmel päeval olukord, kus päikeselisel ajal, kui kodused päikesepargid enim toodavad, oli turul elektrit palju ning hind madal. Samal ajal toimub kodumajapidamiste suurem tarbimine hommiku- ja õhtutundidel, kui päikese tootmine on väike või puudub ning hind on sageli kõrgem.

Lisaks lisanduvad võrgust ostetud elektrile võrgutasud, maksud ja muud tasud, mida võrku müüdud elektri hinnas samal kujul ei kajastata.

Seetõttu võibki kujuneda olukord, kus ise toodetud elektri eest saadav tulu on madal, kuid tarbitud elektri kogukulu, eriti väljaspool tootmistunde on märgatavalt kõrgem.

Kas täna võib prognoosida, et selline olukord – päikeseenergia madal hind – püsib ka järgnevatel kuudel?
Jah, oleme sisenemas päikeseenergia tootmise kõrghooaega. Kevadest alates kasvab nii päevade pikkus kui ka päikesekiirguse intensiivsus, mis toob kaasa märgatava tootmismahtude suurenemise.

See tähendab, et päikeselistel päevadel on turul rohkem elektrit pakkumisel, eriti keskpäevastel tundidel. Suurenenud pakkumine avaldab omakorda survet hindadele ning viib sageli madalamate või isegi väga madalate (kohati nullilähedaste) hindadeni just tootmise tipptundidel.

Seetõttu võib eeldada, et madalam päikeseenergia hind päevasel ajal püsib ka järgnevatel kuudel. See on iseloomulik kogu kevad-suvisel perioodil ning kestab tõenäoliselt suve lõpuni, sõltudes ilmast ja turuolukorrast.

Mida on päikeseenergia tootjatel mõistlik teha – kas neil on üldse võimalik midagi ette võtta?

Mikrotootjate mure on mõistetav – sarnases olukorras on tegelikult kõik päikeseenergia tootjad.

Leevenduseks on kaks peamist võimalust. Esiteks tarbimise teadlik juhtimine, et võimalikult suur osa toodetud energiast kasutataks ära kohapeal. See vähendab vajadust osta elektrit kallimatel tundidel ning aitab vältida lisatasusid, mis kaasnevad võrgust tarbimisega.

Teiseks energiasalvestite kasutamine, mis võimaldab toodetud energiat kasutada või võrku müüa ajal, kui turuhind on kõrgem.

Paljud mikrotootjad juba juhivad oma tarbimist ja tootmist nii, et võrku müüdav kogus oleks minimaalne ning kohapealne kasutus maksimaalne. Salvestuslahenduste kasutamisel on võimalik ka ajastada müük kallimatele tundidele ning seeläbi parandada toodangu tasuvust.

Küsis VIDRIK VÕSOBERG

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 16/04/2026 09:31:02