Äsja Võrumaal näljaste huntide ohvriks langenud koera juhtum tõstatas taas küsimuse: kas meil on liiga palju hunte või on inimesed liiga palju ära küttinud nende tavapärast jahisaaki?

Kuulsa Lüllemäe restorani (Michelini roheline tärn) Kolm Sõsarat peakokk Kerti Vissel (ema poolt seto ja isa poolt võrukene) palus läinud teisipäeval avalikkuse abi oma pere lemmiklooma leidmisel. Hommikul läks Rõuge vallas Sadrametsa külas kaduma kaheaastane sõbralik ja seltsiv inglise hagijas Newton. Ülienergiline jahikoer oli seni hoidunud oma pere lähedale, kuid otsustas esmakordselt jänesele järele tuisata. Pererahvas teadis, et koerake suudab matkata ka pikki maid ning võib oma inimesi taga otsides jõuda kasvõi Varstusse, Viitinasse või Rõugesse välja. Kerti Vissel ja tema kaasa Enno palusid oma pere lemmiku leidmisel abi ning olid valmis lahkele leidjale maksma ka vaevatasu.

Kolmapäeval teatas Vissel, et nende pere on tabanud kaotusvalu. „Kahjuks jäi Newton lahingus huntidega suurematele ja tugevamatele alla. Aitäh, et toetasite ja lootsite koos meiega!” kirjutas ta.

„Meie pere südametemurdja Newton kiirustas kaheaastasena mängima teisele poole vikerkaart. Ta hukkus hundirünnaku tagajärjel. Need olid kõigest saatuslikud 20 minutit, kus me Newtoniga kahekesi suurte sõpradena ja pikalt oodatud puhkuse elevuses jõudsime metsa, et pisut puumahla koguda ja edasi minna vanaisa tallu kevade tulekut uudistama. Et just sel hetkel pidi valge efektne jänes laisalt pikutama meist paari meetri kaugusel vahtramahla ämbri juures, meie mõlema tähelepanu endale tõmmates ning Newton oma valget saba vilgutades, jänesele järgi silgates ja häälekalt kilgates seiklema asus, kuni nad jõudsid veidi sügavamale metsa. Et just täpselt sel hetkel ootasid seal hundid ja tuli kilkamise asemele suur vaikus.

Kui me poleks nii innukalt otsinud, ei oleks meil täna õhtuks enam midagi leida olnud ja me oleks veel pikalt teadmatuses ja südamevalus, kas meie kallis koerapoiss on kusagil teel, võib-olla isegi vigastatult, otsimas oma peret.”

Kaastundeavaldusega reageeris teiste seas tuntud jahimees Mati Kivistik. „Kahjuks on see tänase päeva reaalsus, hunte metsas liiga palju ning looduslikku toidubaasi napib. Olen Võrumaa Jahimeeste Seltsi eesotsas toimetanud pea 25 aastat, aga ei mäleta, et varem oleks vähemalt kaks hundikarja spetsialiseerunud koertele,” kommenteeris ta.

Koerast leiti vaid pool keha
Neljapäeval avaldas Kerti Vissel, et tal on väga raske vaikides leppida Newtoni hukkumisega.

„Minu tuttavate hulgas on otsustavatel kohtadel inimesi – kellele ma võiksin või peaksin kirjutama / infot edastama, et taas läks huntide toiduks koer, inglise hagijas, terava reaktsiooniga isane jahikoer, meie pere kullakallis sõbrake-päikesepoiss. Piisas ennelõunasest viieteist-kahekümneminutilisest metsaskäigust. Newton oli vaid kaheaastane. Meie jaoks kallis pereliige, kellest hilishommikuse hundirünnaku järel jäi alles pool keha, mille suure õnne kombel isa järgmisel päeval leidis ja südantlõhestava emotsiooni najal metsast pidi välja kandma,” kirjutas ta.

„On nii kohutavalt ebaõiglane, et kurjusel on kaitse ja luba Eesti seaduste järgi õitseda ja kasvada ja huntide ohvriks langevad mitte vigased või haiglased metsloomad, kes peaks olema metsas loomulik toidulaud, vaid armastatud, täiusliku tervisega, kodu- ja inimeselõhnaga pereliikmed.
See suur huntide hulk ei ole õige, kui neil pole enam piisavalt metsi ega metsas toitu, söövadki ära meie koerad ja lambad ja lapsed,” lisas Vissel.

Kommentaariumis leidis Diana, et paraku leidub inimesi, kes arvavad, et jaht on lihtsalt südametu tapatalgu ning ulukite arvukust ei peaks reguleerima. „Tänaseks on ulukite tasakaal juba paigast ära – hundid, ilvesed ja karud, keda on liiga palju, hävitavad nii kodu- kui ka teisi metsloomi. On ainult aja küsimus, millal mõni inimene langeb nende rünnaku ohvriks,” leidis ta.

Kerti Vissel tõdes, et kahjuks saab hundirünnakut tõestada ainult fotodega murdmisjälgedest. „Ma ei kujuta ette, et üks normaalse psüühikaga inimene oleks võimeline oma kallist sõbrakest, kes on pooleldi ära söödud, pildistama. Samas kuulen nüüd igal pool Võrumaa ja Valgamaa inimestelt, et kõigil on keegi perest või sõpradest kaotanud koera hundile või ilvesele ja seda viimastel aastatel,” lisas Vissel.

Teiste seas kommenteeris Newtoni kurva loo valguses hunditeemat värske siseminister, varasem riigikogu liige Igor Taro.

„Me võtsime riigikogus vajalikud seadusemuudatused tegemisele ja peagi saavad õiguslikud alused paika. Poliitilisel tasandil on mõistmine täiesti olemas. Huntide arvukus lihtsalt ei vähene seaduse kehtima hakkamisest. Järgmisel jahihooajal huntidel enam sellist pikka pidu ja kohtu kaitset pole,” kirjutas ta.

Kohtu kaitse all pidas Taro silmas olukorda, kus igal aastal taotleb MTÜ Eesti Suurkiskjad kohtulikult hundijahi peatamist ja sutele kohtu poolt menetluse ajaks esialgset õiguskaitset.

Taro teadet kommenteerinud Liina aga leidis, et eeskätt oleks vaja vähendada põtrade ja kitsede küttimist ning metsade laastamist. Ning hunte küttides tuleks seda teha täpselt – mitte jätta noored koolitava juhita, misjärel nad siis rumalusi teevad.

Keskkonnaamet: Eestis läheb hundil väga hästi
Niisiis, läinud nädalal langes Võrumaal Rõuge vallas (järjekordne) koer huntide ohvriks. Ühed juhtunu üle arutlejad ütlevad, et hunte on liiga palju. Teised leiavad, et hunte on iseenesest normaalsel tasemel, aga jahimeestel on liialt palju lubatud küttida huntide tavapärast toitu ehk põtru ja kitsesid – ja nii ründavadki nad koduloomi. Kumba versiooni (või hoopis kolmandat) pooldab keskkonnaamet? Miks hundid koduloomi murravad?

„Eestis läheb hundil väga hästi. See, et meie suurkiskjate seis on metsades hea, näitab, et looduskaitses ja jahireguleerimises on tehtud õigeid otsuseid ning meie ökosüsteemid on jätkusuutlikus seisundis. Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas on ette nähtud huntide arvukuse hoidmine vahemikus 20–30 pesakonda. Selle saavutamiseks on üks meede ka kontrollitud küttimine. Keskkonnaagentuuri poolt 2024. aasta sügisel enne hundijahi hooaega tehtud hinnangu järgi oli Eestis vähemalt 29 hundikarja,” vastas keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Margo Tannik.

Keskkonnaameti poole pöördutakse eeskätt siis, kui hundid on murdnud karja, mitte lemmikloomi, nagu käesoleval juhul. Nii rõhutas Tannik taas seda, et karjakasvataja saab ise kõige rohkem teha hundikahjude ennetamiseks: sulgeda laudauksed ja väravad, rajada karjamaale korraliku kiskjatõrjeaia (viieliiniline elektrikarjus). Kui hunt ründab kari- või koduloomi, palub keskkonnaamet sellest kindlasti teada anda.

Hundirünnakute aastane arvestus käib 1. septembrist 1. aprillini.

„Hundi rünnakute osas paistab silma eelkõige 2023/2024. aasta jahihooaeg, mil Lõuna-Eestis murti kokku 269 lammast, üks veis, kaheksa koera ja kümme kodukitse,” ütles keskkonnaameti esindaja arve võrreldes vastuseks küsimusele, kas ja kuidas rünnakute arv on viimastel aastatel muutunud. „Sellel jahihooajal (jahiaasta 2024/2025) on hundid ohtralt murdnud veiseid ja koeri. Rünnakud on aset leidnud eelkõige Soomaa rahvuspargis ja selle lähiümbruses, kuhu eraldasime jahiajal ka nuhtlusisendite tabamiseks täiendavat küttimismahtu.”

Erilube küttimiseks annab keskkonnaamet iga konkreetset sündmust silmas pidades ja seda analüüsides. Eriluba on Tanniku sõnul viimane meede ning selle väljastamist kaalutakse siis, kui tegu on süstemaatiliste korduvrünnetega – huntide puhul siis enamasti lammastele.

Läinud hundijahihooajal oli lund vähe, aga vististi suudeti lõunaregioonis siiski lühikese perioodi jooksul suurem osa hundikvoodist ära küttida?

„Hundijahti on lubatud pidada 1. novembrist veebruari lõpuni. Seekordse jahihooaja käigus lubati küttida 134 hunti, nendest kütiti 119 looma. See on päris hea tulemus,” märkis Margo Tannik.

Kuidas läheb meie metsades praegu ilvesel, ja arvestades kasvõi seda, et osa koduloomade ründamisi aetakse ilveste kaela, siis kas on võimalik, et keskkonnaamet lubab lähiaastatel ka ilvesejahti?

„2016. aastast alates ei ole Eestis lubatud ilvestele jahti pidada, erandiks loomulikult nuhtlusisendid. Kuigi ilvestel läheb Eestis hästi, eelmisel aastal ületas pesakondade arv 100 piiri, millest alates saab vastavalt kaitse ja ohjamiskavale hakata kaaluma taas ilvese küttimise alustamist, ei ole tegelikult väga tõsiseid põhjuseid, miks Eestis peaks hakkama ilveseid küttima,” sõnas Tannik. „Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole ilvesed loomaomanikele suurt kahju põhjustanud ning akteeritud ründed kariloomadele või koertele on ilveste poolt minimaalsed. Samuti võib öelda, et kuna viimastel aastatel on metskitsede populatsioon olnud languses, võib eeldada lähiajal ka ilveste juurdekasvu pidurdumist, sest metskitsed on ilvestele põhitoiduks.”

Koduloomade murdmised Lõuna-Eestis

Murtud lambad
Murtud veised
Murtud koerad
Muud loomad (kodukits)
2023 (01.09–01.04)
99
3
0
2
2024 (01.09–01.04)
269
1
8
10
2025 (01.09–01.04)
133
38
23
0

Allikas: keskkonnaamet

Millised hundid on inimestele ohtlikud?
... ja mis faktorid selliseid olukordi tekitavad? Selleteemalise postituse on avaldanud sotsiaalmeedia lehekülje „Hunt – Eesti rahvusloom” toimetajad Laura Kiiroja ja Helen Arusoo. Järgnevalt kokkuvõte artiklist, mis põhineb detsembris valminud Euroopa Liidu rahastatud teadusprojekti „Life Wild Wolf” julgeid ja inimesega harjunud hunte käsitleval teaduslikul raportil.

„[---] Arvestades, kuivõrd kärmelt ka meie meedias kõiksugu hundi silmamisi inimesele ohtlikeks ja hundi käitumise osas ebanormaalseks tembeldatakse (eriti kui hunti on silmatud päise päeva ajal või inimasustuste lähedal), on oluline selgitada, millistel kriteeriumitel ja kui tihti tegelikult võib kokkupuude hundiga viidata probleemisendile.

Arvestades, et Euroopa (sh Eesti) hundikarjade territooriumi suurus võib ületada 1000 km² ning kodukarjast lahkuvad noored hundid võivad rännata tuhandeid kilomeetreid, ei ole tänapäeva suure rahvastikutihedusega Euroopas enam mõeldav, et hundid (või teised metsloomad) saaksid inimasustusi, infrastruktuuri ja isegi inimesi täielikult vältida. Seetõttu arusaam, et „normaalsed hundid püsivad kaugel eemal sügaval metsas” ei kehti. [---]

Siiski on olukordi, kus hundi käitumist saab klassifitseerida inimeste jaoks potentsiaalselt ohtlikuna. Teadusprojektis defineeriti kaks sellist olukorda:
1. Inimestega tugevalt harjunud hunt – olukord, kus hunt lubab inimestel (keda ta tunneb ära kui inimesi, st inimesed ei viibi autos, hoones vms) korduvalt endale vähem kui 30 m kaugusele läheneda ilma, et ta eemalduks (st hunt justkui ei hooliks inimeste juuresolekust).
2. Julge hunt – hunt, kes korduvalt ise läheneb inimestele vähem kui 30 m kaugusele, saades seejuures aru, et tegu on inimestega.

Projektis osalenud teadlased võtsid eesmärgiks uurida kõiki inimesega tugevalt harjunud või julgete huntide juhtumeid Euroopas aastatel 2012–2022. Kokku saadi 371 raporteeritud juhtumit, millest suur enamik ei kvalifitseerunud. Lõpuks tuvastati 20 juhtumit, kus oli tõesti tegu tugevalt harjunud või julgete huntidega. Perspektiivi saamiseks tuleks kindlasti arvestada, et uuritaval perioodil kasvas huntide arvukus Euroopas umbes 12 000 isendilt 23 000 isendini.

[---] 87% huntidest, kelle vanus oli teada (vanus oli teada 16 hundil), olid aastavanused noorukid või kutsikad, vaid kaks looma olid täiskasvanud. See vastab varasematele uuringutele, mis näitavad, et noored ja/või kodukarjast lahkunud hundid on altimad julgemalt käituma.

Mainitud kahe täiskasvanud hundi puhul oli inimese suunas julge käitumise põhjuseks tõenäoliselt kehv tervislik seisund. Näiteks üks loom kannatas parvoviiruse, kärntõve, koerte katku ja selgroovigastuse käes, mis kõik mõjutasid tema võimet saakloomi jahtida.

[---] Hunte meelitas inimeste juurde üks või mitu faktorit. Kõige levinumateks ligimeelitavateks faktoriteks olid toit ja koerad. Inimeste toiduga seostamine on kõige levinum faktor, mis põhjustab huntide inimhirmu kadu. See võib areneda siis, kui toit on hundile inimeste juures kättesaadavaks tehtud (nt prügi, köögijäätmed, lemmikloomatoit) või kui inimene hunti otseselt toidab. Kokkupuuted koertega lõppesid peaaegu alati koera vigastuste või surmaga. Ainult ühel juhul polnud meelitavaks faktoriks ei toit ega koer, vaid inimeste tööriistad: metsatööstustehnika, mida hundikutsikad tulid uudistama.

Neljas juhtumis leidis aset füüsiline kontakt inimesega. See esines nende huntide puhul, kes olid tõenäoliselt vangistuses kasvanud ja/või pika perioodi vältel inimest toiduga seostama õppinud. Ühes füüsilise kontaktiga juhtumis inimene mingit viga ei saanud (kontakt lõppes, kui omanik oma koera hundi lõugade vahelt kätte sai). Ülejäänud kolmes juhtumis said inimesed hammustada.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 07/04/2025 08:15:35