Ma pole oma 12 aktiivse poliitikuaasta jooksul olnud päevagi opositsioonis. Nüüd siis on see muutunud ja uus olukord tundub huvitav. Miks?

Koostöö Reformierakonnaga pole olnud lihtne. Eelmistelt valimistelt saadud liiga suur mandaat kasvatas veelgi reformierakondlastele omast ülbust ja suhtumist, et tõemonopol kuulub just neile. Nende tänased madalad toetusnumbrid tõestavad aga muud ja nii oligi vaja kedagi süüdlaseks teha ning proovida oma nahka päästa. Kristen Michali eestvedamisel lõhuti keerulisel ajal valitsus. Seekord tehti seda eriti alatul kombel – valitsuskriisi näitemäng pandi püsti ajal, mil meie erakonna juht Lauri Läänemets oli Eestist ära.

Kuna majandus on põhjast läbi käinud ja ettevõtjate meeletu pingutuse tulemusena on majanduskasv silmapiiril, siis saab viimast edaspidi põhjendada sellega, et sotsiaaldemokraadid on valitsusest eemaldatud. Tuletan meelde, et tänaseks lõpetanud koalitsioonis tehti koos ära väga keerulised ja ebameeldivad otsused. Praegu on Euroopa liit lõdvendamas võlareegleid, mille tuules muutub laenamine lihtsamaks ning tekib võimalus maksude vähendamiseks, mida on taas võimalik näidata kui uue valitsuse loomise tagajärge.
Tegelikult on see kõik silmapette loomine. Sotsiaaldemokraadid on käinud välja samu ideid, kuid need heideti üle parda, et tulemused endale vormistada.

Kuna reformierakondlastega oli koostöö keeruline, et mitte öelda ebameeldiv, siis mina kurb ei ole. Nende otsustav ladvik ei soovi aru saada sellest, et riik on tervik ja elu peab olema võimalik ka väljaspool Tallinna. Näiteks oli äärmiselt raske võidelda välja õiglasem rahajaotus omavalitsustele – nn Robin Hoodi plaaniga muudkui venitati ja püüti igati selle ulatust kärpida.

Meelehärmi tekitas kohutav automaksu menetlemine Reformierakonna eelmise rahandusministri ja hilisema riigikogu liikme poolt. Märksõnadeks olid täielik kiuslikkus ja põikpäine keeldumine erisustest maapiirkondade inimestele, seisvatele autodele, suurperedele ja väikese sissetulekuga inimestele. Samad lood on riigikokku toppama jäänud konkurentsiseaduse eelnõuga, kus alluti Eesti 200 soovile kaitsta monopoliste ja sisuliselt keelduti seismast tarbijate huvide eest. Nimelt tugevdab see eelnõu seaduseks saades konkurentsijärelevalvet ja õiglast konkurentsi, mis omakorda aitab alandada elutähtsate teenuste ja kaupade kohati tapjalikult kõrgeid hindu.

Oravate „kangelastegude” ritta kuuluvad ka keeldumine pangamaksu kehtestamisest ja suurema maksukoorma lükkamine vaesemate inimeste kanda. Viimati hakati valitsuses läbi suruma Eesti vastuvõtuvõimet ületavat välistööjõu sissetoomise numbrit – lisaks praegusele kvoodile veel kuni 9000 inimest aastas. Siinjuures tuleb meeles pidada, et Eestis sünnib aastas umbes samas suurusjärgus lapsi.

Eesti 200 käitumine on muidugi arusaadav, sest kellelegi ei saa keelata haaramist viimasest õlekõrrest. Olematu toetusprotsent lõpetab selge mõtlemise. Võin siin küll eksida, sest ütles ju selle erakonna ridadest pärit spiiker Lauri Hussar enne eelmisi valimisi, et kui Eesti 200 saab riigikokku, siis pole Reformierakonnal takistusi ühe või teise asja elluviimisel. Nii ka nüüd sünnib.

Usun, et sotsiaaldemokraadid saavad uues rollis jõulisemalt tõstatada ühiskonnas lahendamisest vajavaid valupunkte ning võidelda tulemuslikult selle eest, et paduparempoolne valitsus ei tekitaks ebavõrdsust ja sotsiaalseid probleeme Eestisse juurde. Me ei luba Eestit rohkem katki teha. Mina olen igal juhul valmis tööks opositsioonis.

 

Autor: ANTI ALLAS, riigikogu liige, SDE aseesimees
Viimati muudetud: 14/03/2025 08:22:46