20 aastat tagasi odaviske maailmameistriks kroonitud antslalase Andrus Värniku (47) elu on kulgenud tõusude ja mõõnadega. Tiitlivõidule järgnenud „kummi tühjakslaskmine” viis ohjeldamatu joomise ja kriminaalkaristuseni. Hiljem suutis nüüdseks aastaid kainena püsinud Värnik õnneks reele tagasi saada.

„Pea kümme aastat tagasi tingimisi vangi mõistetud kunagine maailmameister Andrus Värnik elab emaga oma lapsepõlvekodus Antslas. Tal täitus oktoobris kaheksa aastat viimasest pitsist. Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärselt: nad on rikkad, ilusad, terved ja neid imetletakse. Ometi peavad kõik pärast sporditee lõppu alustama puhtalt lehelt. See on uus elu, millele tuleb julgelt vastu minna,” kõlab Madis Reimundi äsja teleekraanile jõudnud tõsielufilmi „Andrus” kirjeldus.

„Eesti lugude” sarjas äsja ETV ekraanile jõudnud dokumentaalfilmi – mille peakangelane oli režissööri sõnul kaamera ees lõpuni aus – avakaadriteks on spordiülekanne 2003. aastast. Kommentaator rõõmustab koos kogu kodumaaga: maailmameistrivõistluste hõbeda toob Eestisse 25-aastane Andrus Värnik! Arhiivikaadrites märgib noor Värnik ausalt, et on paljudel tiitlivõistlustel käinud ja seal ausalt öelda viimane olnud – aga kunagi tuleb ka tema aeg, kui ta selle nimel tööd teeb ja õiges suunas liigub! 2004. aasta Ateena olümpial kuuenda koha saamise järel Värnik nutab. Spordireporteri küsimusele „Tulid võitma siia?” vastab spordimees: „Mul hing on selline, tahan olla parim!”

Samamoodi tõusude ja langustega dokfilm Antsla kuulsaimast pojast jätkub. 2005. aastal ehk 20 aastat tagasi tuli Andrus Värnik tulemusega 87,17 Helsingis odaviske maailmameistriks. Värnik meenutab filmis, kuidas tal võsast murtud oksa heites sportlik hasart tekkis, kui iga kord õnnestus „oda” meetri või poole jagu kaugemale visata. Maailmameistritiitli saamise järel tagasi kodumaale jõudnud Värniku telefon oli päevade kaupa punane ja kahe kuu jooksul ei õnnestunud mehel Tallinnas ringi liikuda, ilma et teda poleks jälgitud kui „Ameerika presidenti”.

Neid emotsioone meenutab Värnik puidutööstuse kaadrite taustal, hiljem ka kohvikus, süües tagasihoidlikku päevapraadi ja juues keefirit. Pärast sportlikke tipphetki polnud aga mitte keefir Antsla kuulsaima poja lemmikjook.

„Ta läkski natuke nagu, noh, et mina võin nüüd olla ... nii ja naa ja sõbrad, siis noh, et hakkame pidutsema, ja vaat see oligi see, suured rahad ... mul on nii kahju tegelikult, et see elu nii läks. Et rahad panid ta, maapoisi, nagu põlema – nüüd on terve maailm,” meenutab Andrus Värniku ema Aino filmis poja joomatuure. „Aga ta ei arvanud seda, et siis võid kukkuda, ja kukkuski. Ja see tegi ta, kuidas ütelda, kui maapoiss läks nagu ... hulluks. Sinna tuli viin ja naised ja ... see tegi väga kurvaks. Ma käisin ju tihti seal sauna juures, kui mulle helistas naaber, et seal on pidu jälle, ja siis ma sõitsin jälle Tallinnasse, ja see oli väga raske aeg. Ma ei olnud algul hall, aga läksin halliks sellega.”

„Peale MMi 2005. aastal ma hakkasin pidutsema. Mõtlesin, et laseme kummi tühjaks. Aga tegelikult ei oleks tohtind lasta. Nii me pidutsema hakkasime ja nii need peod läksid, trennid jäid väiksemaks. Ja põhimõtteliselt läks käest ära, kõik läks allamäge,” tunnistab Andrus Värnik ise.

„Karmim asi hakkas 2009. Eks seal tulid masendus, kurbus ja muud asjad-kokkulangemised. Oli kohutav selle pärast, et ütleme otse välja: kogu aeg oled sa vindine, iga kord sa tahad natuke peale saada ... Liiter [viina päevas] oli tüüpiline. Tagantjärgi mõelda päris julm: kui kuu vaates võtta, siis 30 liitrit. Seda ikka annab kummutada,” meenutab ta.

2010. aastal karistati Värnikut purjuspäi autojuhtimise eest, 2014. aastal karistas kohus teda tingimisi vangistusega naistuttava kehalise väärkohtlemise eest. Kord ilmus ta isegi kohtuistungile purjuspäi. 2018. aastal sattus ta Võrus kaamerasilma ette viinapudeliga, sellesse perioodi jääb ka alkoholismiravi.

Dokfilmi filmimise ajal oli mees ennast kätte võtnud, muu hulgas lõpetanud töö puidufirmas ja asunud ametisse noortetreenerina. Seda tööd ei jätkunud teadaolevalt siiski kauaks.

Arhiivikaadritest näeme, kuidas Võrumaa omavalitsused andsid maailmameistrile ehk „Antsla Kalevipojale” kilbi ja oda ning maavanem Ülo Tulik ulatas mehele viskeodade ostmiseks 45 000-kroonise tšeki. Maailmameistritiitel lisas Antsla rahva sõnul neile elurõõmu ja jõudu ning Antslas algas odaviskebuum.

Vahepeal nöögib grillipeol limonaadi rüüpavat Värnikut sõber, et tema on Eesti Matti Nykänen (alkoholismiga kimpus olnud Soome tippsportlane) – ainult laulma pole Värnik hakanud.

„Olümpiakuld jäi võtmata ja paar head naist lasin vahepeal käest ära, asjalikku. Ja oleks võinud sportlaskarjääri kolm-neli aastat teha pikema, umbes nii või?” kahjatseb spordimees Hauka laada kaadrite taustal.

Ka 2006. aastal on Värnik teise kuulsa Antsla mehe, ajakirjanik Vahur Kersna küsimusele „Millest sa kõige rohkem puudust tunned?” vastanud: „Armastusest. Et pole leidnud õiget inimest.”

„Nüüd on ta kaine olnud seitse aastat,” räägib ema Aino dokfilmi võtete ajal (nüüdseks on kaineid aastaid kogunenud kaheksa). „See oli tal fantastiline, kui ta koju tuli ja naeris: ema, ma saan seal käia, ma saan õpetada teisi. Temas on seda indu ja ta tahab ainult, et kellestki tuleks sama tubli nagu ta ise. Nüüd ma loodan, ma ainult palvetan, et tal läheks ilusti seal ja tooks selliseid sportlasi, kes ta ise oli.”

„Eks mingil määral iga päev on võitlus. Aga sa ei võitle närviliselt. Sa lihtsalt oled valmis, positiivne. Ongi vahepeal korraks kurb, siis võtad ikkagi paremuse poole ja see kurb läheb mööda. Ikka edasi kogu aeg liikuda. Ja nautida, iga hetke, iga päeva, see on väga oluline,” kõlavad Andrus Värniku lõpusõnad.

Lõputiitritest saame veel teada, et Andrus Värnik töötas treenerina ühe aasta, kuid tema leping lõpetati. Mees loodab noori siiski edasi treenida.

 

 

Autor: LÕUNALEHT/ERR
Viimati muudetud: 17/02/2025 08:23:34