Hiite kuvavõistluse võitja – „Taevane puudutus“. Foto: Sven Začek

Tänavusel Hiite kuvavõistlusel tegi ilma tunnustatud loodusfotograaf, Valgas sündinud ja Võrus kasvanud tartumaalane Sven Zacek, kelle tööd pälvisid viis auhinda. Esikohaga pärjatud kuval „Taevane puudutus“ on jäädvustatud varatalvine Pühajärv, mille kohale laotub taevane vaatemäng päikese haloga. Lisaks võitsid Zaceki fotod Uurali, Saarte, Pühade vete ja Hiie valu auhinna. Kokku jagati välja 20 auhinda, teiste seas pälvis Urmo Paju Looduskaitse ja Vana-Võromaa preemia. Ajaloolistele looduslikele pühapaikadele pühendatud rahvusvaheline Hiite kuvavõistlus toimus tänavu 17. korda. Peamiselt toetajate ja vabatahtliku töö abil toimunud võistlus on aidanud teadvustada ja jäädvustada pühapaikade loodus- ja kultuuripärandit. LõunaLeht vahendab suuremat osa kuvavõistluse võidutöödest koos autorite kirjeldustega.

Üldarvestuse peaauhind: „Taevane puudutus”, SVEN ZACEK
Pühajärv, ajalooline Tartumaa, Otepää kihelkond, Pühajärve ja Sihva küla. Autor: „See oli üks imelik päev, mil terve Lõuna-Eesti oli pilves, aga Otepää ja Pühajärve kant mitte, kuigi ka siia oli juba lõuna poolt saabumas suur pilvemassiiv tohutu tormituulega, mis lubas kogu novembri poolt kaunistatud looduse valge rüü maha puhuda. Ilmamuutuse pilvevööndi ees tekkis päikese ümber kaunistav halo nagu taevane puudutus hüvastijätuks. Järgmisel hommikul selgus, et hüvasti ei tulnud mul jätta mitte ainult ilusa valguse ja kenasti lumiselt kaunistatud loodusega, vaid ka oma vanaemaga, kes lahkus selsamal pildi tegemise päeval. Eks ta sinna nii ilusate nähtuste tekkemaailma läkski.”

Uurali rahvaste auhind: „Suur kivi keset jõeorgu”, SVEN ZACEK
Rapa jõe org (Rapadalen), Sareki rahvuspark, Rootsi. Autor: „Saamimaal (Rootsis) Sareki rahvuspargis, asub saamide püha mägi Nammatj. See on keset Rapa jõe orgu kõrguv kalju, mida saab imetleda jõe orgu mõlemalt poolt ääristavatelt veelgi kõrgematelt kaljudelt. Sareki rahvusparki peetakse Euroopa viimaseks päriselt metsikuks paigaks. Fotol on sügisõhtune vaade, mille on teinud dramaatilisemaks sealsele paigale omane heitlik ilm koos vihmasaju ja päikesepaistega.”

Soome pühapaiga auhind: „Salapärane Kämmenkivi Pisa mäel”, MIIKA MIINALA
Pisavaara, Kämmenkivi. Suomi, Kuopio, Pisavaara. Autor: „Sain sellest paigast teada raamatust „Suomen luonnon pyhät paikat” („Soome looduse pühad paigad”). Läksin seda vaatama koos oma sõbraga ja kogemus oli lausa meeletu. Raamatust: „Pisa on endise Nilsiä valla ehk praeguse Kuopio ja Juankoski linnade piiril asuv, umbes 270 m kõrge kvartsiitmägi. See on püha mägi, piiri koht ja mainitud juba „Kalevalas”. Voitto Viinase uurimuse järgi Pisa on olnud kolme erineva põdraküttide rühma, kainuulaste, karjalaste ja savolaste, kasutatud jahikoht ja püha mägi. Asja toetab ka vana pärimus, mille järgi mäel on kolm andide toomise paika: Pirunkellari koobas, Uhrikallio ja must-valge kivialtar. Uhrikallio (ohvri- ehk ahikalju) on ka piirikoht, millel on Rootsi ja Venemaa vahelise Täyssinä rahu (1595) piirimärk. Sellele on raiutud Rootsi kroonid, Vene õigeusu rist, aastaarv ja piiri tõmmanud meeste nimetähed. Piiripunkti põhjenduseks oli koha nähtavus ja pühadus. Mägi on näha kaugele. Püha kalju asukoht oli üldiselt teada, ja sellele pandud piiri ei tohtinud mitte keegi liigutada või eitada. Pärimuse järgi olevat Pisa kõige tugevam väekoht. Mitte mingid needused ei mõju seal, vaid jäävad maha mäe jalamile, kui neetud inimene tõuseb mäele. See on sellepärast, et Pisa valitses vägev mäevaim, kes oma valitsusalal ei sallinud teiste võlujõudu.

Noorte auhind: „Hiiemetsa valvur”, ERMINIA BATISTA
Väkra hiis. Saaremaa, Valjala kihelkond, Väkra küla. Autor: „Vana murdunud hiiiepuu tüves elab valvur. Pildile jäid tema nina ja silmad. Peas on tal huvitav kroon. Ta valvab hiietammesid Hiie talu väravas Väkra külas.”

Hiite auhind: „Pühajõe suus”, MÄRT NIGU
Pühajõgi, Pühaorg. Virumaa, Jõhvi kihelkond, Pühajõe küla. Autor: „Jäädvustasin Toila Oru pargis kirjut sügist.”

Püha puu auhind: „Tamm kui vanaisa”, TÕNIS ARGUS
Vaskjala tamm. Harjumaa, Vaskjala (Jüri) kihelkond, Vaskjala küla. Autor: „Kui tamm rääkida oskaks siis ta räägiks nii mõnegi vana huvitava loo. Istuks tamme all ja kuulaks. Ja kui kui tammelt tuleviku kohta küsida, siis ta muigaks ja ütleks et ära muretse, on ennegi igasugu aegu nähtud, elatud ja ellu jäädud.”

Püha kivi auhind: „Sama nahk”, KAISA NELE HENDLA
Välgukivi. Harjumaa, Kuusalu kihelkond, Tammistu küla. Autor: „2024. aasta kevadel otsustasime sõbrannaga ühendada jõud ning ülikooli tööks uurida, jäädvustada, helindada pühakohad. Tammistu küla Välgukivi (Titekivi) on legendi järgi pihta saanud välguga. Suur kivi, nüüd juba kaheks moondunud, ehib mereäärset ala. Oma olemuselt väga maagiline pooleks läinud kivi. Tema kõrval olevad puud olid kaetud sama kattega, mis kivi isegi. Ilus sümbioos kahe maailma vahel.”

Pühade vete auhind: „Sini-must-valge Jägala”, SVEN ZACEK
Jägala juga. Harjumaa, Jõelähtme kihelkond, Koogi ja Jägala-Joa küla. Autor: „Eesti lipuvärvides Jägala varakevadist võimu näitamas.”

Looduskaitse ja Vana-Võromaa auhind: „Tamme-Lauri tamm virmaliste all”, URMO PAJU
Tamme-Lauri tamm. Võrumaa, Urvastõ kihelkond, Urvaste küla. Autor: „Ühel mai õhtul lubas tugevaid virmalisi. Otsustasin riskida ja läksin Tamme-Lauri tamme juurde, kuigi sealne pildistamise suund selle pildi puhul on lõuna suund. Õnneks olid nii tugevad virmalised, et otse lõuna suunas oli selline mäng. Minu jaoks kindlasti kõige tugevamad virmalised, mida ma näinud olen ja sellist pilti teine kord teha saab olema väga raske kui mitte võimatu.”

Tavade auhind: „Lõke ja külakiik kevadöös Meoma hiiemäel”, BERIT PETOLAI
Meoma hiiemägi. Tartumaa, Tartu kihelkond, Meoma küla. Autor: „Meie küla tähtsaim koht on Meoma hiiemägi. Käime siin koos lõket tegemas, kiikumas, pühitsemas, öökullide duette kuulamas. Sellel fotol on Meoma hiiemägi ja kiik kevadpühal volbrilõkke kumas. Öös on aimata kahte kogu, kes on viimastena mäele istuma jäänud ...”

Andide auhind: „Sügisene Tohkri Tammetsõõr”, BIRGIT MASING
Tammetsõõr. Võrumaa, Vastseliina kihelkond, Tohkri küla. Autor: „Tohkri külas on arheoloogiamälestis – ohverdamispaik nn Tammetsõõr ja ohvriallikas Ilmamäe allikas. Tammetsõõr e. Tammelump on ohverdamispaik II aastatuhandest. Tegemist on 20 m läbimõõduga tammede ringiga, mille keskel asuvad ohvrikivid. Tammetsõõris on nn lääne- ja idavärav – tammede reas olevad suuremad vahed. Meie sugulasrahvalt udmurtidelt on teada ohverdamiskomme: idaväravast toodi ohvriloom tammeringi, kus ta tapeti, liha keedeti öö läbi ning hommikul jagati läbi läänevärava leent. Kas see ka Eestis nii toimus on teadmata, kuid „väravad” Tammetsõõris on olemas. Tammetsõõrist 200 m kagu pool asub Ilmamäe allikas. „Ilmamäe” nimi tuleneb mäe lähedal asuvast allikast, mille vee järgi ilma ennustati – vihma eel läheb vesi tumedaks. Allikas asub väikses nõos, kuhu ta moodustab 10x30 m suuruse tiigi, mille sügavus on 1-1,5 m.”

Hiie valu auhind: „Idioodid pühapaigas”, SVEN ZACEK
Lehmja tammik. Harjumaa, Vaskjala (Jüri) kihelkond, Jüri alevik. Autor: „Lehmja tammikus uitamine algas väga positiivsete emotsioonidega: puud oli võimsad, kohati lausa võrasidpidi kokku kasvanud. Järsku, oli keset tammikut justkui natuke avaram koht, mida ääristasid eriti vanad ja väärikad puud. Kahjuks oli igaühte neist rüvetatud punase spreivärviga piserdatud roppusega. Idioodid olid käinud pühapaigas. Valisin kõige vähem ropu, kuid siiski kriiskavalt rõveda välja ja vajutasin äärmiselt halva tundega päästikule.”

Pärimuse auhind: „Puu embus”, KRISTIN KUNZ
Tervendav mänd. Ajalooline Läänemaa, Karuse kihelkond, Metsküla. Autor: „Tervendava männi kohta pole palju teada. Kuid kohalike käest kuulsin, et üks naine, kes oli elanud palju aastaid välismaal oli koju tagasi tulles rääkinud, et tema ema käis tervendava männi juures, mis asub praeguse kooli hoovil. Hiljem tuli välja, et see võis olla ka üks teine mänd ning keegi tegelikult enam ei tea kas tegu on üldse õige puuga. Kuid sellest hoolimata kallistasin ka ise puud ja tundsin end sellel hetkel väga suures rahus ja ühenduses loodusega.”

Tervise auhind: „Jalavalu ravimas”, KAIRI ORAV
Annemäe Annekivi. Setomaa, Pelsi küla. Autor: „Annepäeval Annemäel Annekivi otsas. Annemäel on kaks kivi, millest ülemine, murukamarasse peitunud ravikivi on soe ka külmal päeval. Kuigi alumine kivi on toodud 20. sajandil andideks, pandi täna münte väiksele kivile. Mündid kaovad sealt alati ära. Kivi on teabetahvliga, 20 m tee pealt, Annemäe kõrgel kaldal Annemäe talu kuuseheki kõrval Pelsi külas Setomaal. Kõrge kase all olevat olnud ka vana tsässon. 100 a tagasi ehitati maakivist Pelsi tsässon 200 m põhja poole.”

Maailma auhind: „Püha hiis järve kaldal”, VADIM MADIJAROV
Püha hiis. Venemaa, Baškortostan, Miškini rajoon, Novokljutševo küla. Autor: „Minu vaarisa Esõkii, Novokljutševo küla loodususu palvevanem, vahistati. Kui ta koju pääses, oli ta verevalumites ja vermeis. Ta ütles oma naisele: lähme õlgi tooma. Ja tõidki nad õlgi. [Varem pandi ka Eestis surijad pikkadele õlgedele] Vaarisa heitis pingile pikali ja uinus. Ja läinud ta oligi. Aga üle küla levis murettekitav uudis – nad raiuvad maha hiie järve kaldal. Võimatu! Me ei luba seda. Neame ära! Nad ei julge! Aga hiis kästi maha raiuda sama küla meestel. Kuidas!?Sest kui mehe kirves puutub püha puud, kaob selle mehe sugu maa pealt. Siis otsustasid naised – tähendab, seda peame tegema meie. Ja Jumo andis naistele tarkust: nad ei raiunud metsatukka, vaid painutasid noori puid maapinnale ja need, mis olid võimsamad, võeti maha ja painutati ka maha. Eemalt tundus, et käsk on täidetud. Puud ei kahisenud, nad ei paistnud kõrgel mäel. See tähendab, et keegi ei palveta. Ja puud tõusid püsti. Ja ühest kasest kasvas kolm, viis, seitse, üheksa kaske! Selle loo, mis juhtus 20. sajandi alguses Novokljutševo külas, jutustas mulle mu vanaema Oyalche, palvevanem Esõkii tütar.”

 

 

Autor: LÕUNALEHT, online@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 28/11/2024 08:23:06