Vaade Jelgava lossile Lielupe jõelt. Foto: Mari-Anne Leht

Rundale loss on ilmselt Baltimaade kõige luksuslikum. Selle kaks uhket saali, hertsogi ja hertsoginna ruumid annavad aimu, kuidas 18.-19. sajandil väike privilegeeritud osa rahvast elas. Teine lõunanaabrite kunagine uhkus, Jelgava loss, meenutab väljast oma aja kuulsa arhitekti käekirja, kuid ruumid ei peegelda enam kunagist hiilgust. Nende kõrval on üle 120 aasta tagasi toonasele Riia linnapeale jahilossiks ehitatud Jaunmoku pisike ja kodune.

Kui kindlused, lossid ja mõisad suudaksid rääkida, saaksime kuulda lugusid seinast seina. Meil on vaid võimalus neis erineva vanuse ja saatusega hoonetes näha, millistes tingimustes omanikud elasid, kuulda-lugeda nende tegevusest ning hoonete käekäigust.

Tänapäeva Lätimaa pinnal moodustati 16. sajandi teisel poolel Kuramaa hertsogiriik ja Liivi ordu viimasest meistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog, kelle dünastia lõppemisel sai hertsogiks Ernst Johann Biron (Bühren).

Rundale barokklossi idatiivas asuvas suures kuldses saalis kõndides mõtisklesin, et küll lõunanaabritel ikka on vedanud, et 1690. aasta novembris väikeses Kalnciemsi mõisas sündinud Ernst Johann Bühren oli ambitsioonikas mees. Kalnciemsi mõis, mida Ivar Saki raamatus „Läti mõisad” märgitud ei ole, on ilmselt maa pealt kadunud. Koht asub ligi 25 kilomeetri kaugusel Jelgavast.

Bühren, kelle perenimi muudeti või muutis ta selle ise tsaari õukonnas Bironiks, oskas enda huvides ära kasutada võimu tipus olijaid. Ta oli ülisõbralikes suhetes ka Kuramaa hertsoginna Anna Ivanovnaga (Peeter I vennatütar), kes jäi Kuramaale abiellumise järel ruttu leseks. Biron oli naisele, kellest sai hiljem Venemaa keisrinna (1730‒1740), igati toeks. Ta sai ka tänu üliheale suhtele Anna Ivanovnaga viimase Kettlerite dünastiast pärit Kuramaa hertsogi surma järel 1737. aastal ise sellele kohale.

Aasta varem oli ta alustanud Rundalesse suveresidentsi ehitamist. Tol ajal oli Peterburis õukonnaarhitekt Pariisis sündinud itaallane Francesco Bartolomeo Rastrelli, kelle tuntuim töö on Talvepalee Peterburis. Biron kaasas arhitekti töödele Rundalesse ja ka Jelgavasse.

Rundale lossi esimesel korrusel näeb uudistaja vaid kööki, rikkuse ja ilu imetlemiseks on teise korruse ruumid. Keldrikorrusel on mitmesugused näitused. Kui lossi kuldse saali kuldne luksuslikkus veidi ahistas, siis mööda galeriid valgesse saali jõudmise järel tekkis vabam tunne, ilmselt tänu valgele ruumile.

Igas ruumis on elektrooniline infotahvel, kust saab lugeda ruumi ja selle sisustuse lugu, ka eesti keeles. Ligi 140 ruumiga lossis on uudistajatele avatud teise korruse ruumid, lisaks osa ka keldrikorrusesel. Isegi pealiskaudsele infotahvlite lugemisele ja ringivaatamisele kuluks päev või rohkemgi. Hea, et saime mõned tunnid iseseisvalt jalutada.

Lossi keskosas on hertsogi ruumid, millest ühte teisele oli raske eelistada, sest uhked on nad kõik, kuid tavainimesena ei tundnud neis hubaselt.

Üks tähelepanu vääriv fakt: ühelt tahvlilt lugesin, et rooside toa ja hertsogi magamistoa parketid on ainsatena säilinud sellistena, nagu Rastrelli kavandas, ehk siis aastatest 1738‒1739.

Või teine näide. Hertsogi magamistuba asub kahe paraadapartemendi vahel. Nii oli see ka Versailles’ lossis ja Rastrelli lähtus sellest tavast Rundaleski. Ta kavandaski Rundale kompleksi Kuramaa Versailles’ks.

Lossi läänetiiva ruumid on väiksemad, need olid ette nähtud hertsoginnale ja külalistele.

Biron alustas suveresidentsi ehitamist enne, kui temast sai Kuramaa hertsog. Hertsogina alustas ta palee ehitamist Jelgavasse ning Rundales jäid tööd venima. Kolm aastat hiljem keisrinna Anna Ivanovna suri. Viimase soosik Biron pääses küll eluga, kuid saadeti Siberisse, kuhu ta jäi 22 aastaks, seega tööd Rundales seisid. Loss valmis alles 1767. aastal. 1772. aastal Biron suri, kuid oli juba varem halvenenud tervise tõttu hertsogiameti pojale üle andnud.

Peter Biron loobus võimust 1795. aastal. Kuramaa läks Venemaa haldusalasse ja Rundalesse tulid elama Katariina II soosikud. Peter Biron siirdus pere ja kaasavõetud varaga Sileesiasse.

Läinud sajandi esimese suure sõja ajal sai loss kannatada, peale sõda hoone remonditi. Selles on mõnda aega olnud ka kool. Loss on uudistajatele avatud juba üle 40 aasta.

Jelgava lossis näeb hauakambrit
Väljast meenutab Jelgava loss Talvepaleed, ainult et Lielupe jõe kaldal asuv palee on puna-valge, millest punane on ülekaalus.

Muuseumitoa ühel seinal on kahe hoone ehitusega seotud mehe, Bironi ja Rastrelli portreemaal, vastasseinal aga Prantsuse kuninga Louis XVIII pilt. Kuningas peatus selles lossis aastatel 1798‒1801, kui ta põgenes kodumaal toimunud revolutsiooni eest.

Läinud sajandi esimese suure sõja ajal põletasid lossi maha Bermont-Avalovi väed. Iseseisvunud Läti taastas hoone, kuid teise maailmasõja ajal hävitati loss taas.

Giid näitas meile mitut ruumi ja saali. Võis vaid aimata, millised need peale avamist olid. Nüüd on lossi kõik ruumid ilmselt heleda värvi all. Loss ehitati taas üles ju nõukogude ajal, peale viimast suurt sõda. Hea seegi, et hoone ikkagi alles on. Nõukogude ajast on selles põllumajandusülikool. Lossi keldrikorrusel on Kuramaa hertsogite hauakamber: 24 sarkofaagis on Kettleri dünastia ja kuues Bironi dünastia liikme säilmed.

Sarkofaagid on hauakambris 1820. aastast, kui selleks ehitati spetsiaalsed ruumid lossi ühte otsa. Sellegipoolest ei ole lahkunud rahu saanud, sest 1919. aastal rüüstasid hauakambrit nii punased sõdurid kui ka Bermondt-Avalovi mehed. Läti riik tegi hauakambrid korda, kuid peale teist maailmasõda rüüstati hauakambrit taas ja mitte üks kord. Jälle tuli kõik korda teha ja hauakamber on nüüd juba üle 30 aasta külastajatele avatud.

Lõunanaabritel on teisigi väärt mehi, kelle mälestust hoitakse. Üheks neist on Riias sündinud kaupmeeste soost linnapea, kelle jahiloss koos ümbrusega üllatas õdususe ja vaikusega.

Jaunmoku kui hubane maja
Jaunmoku jahilossis ja selle ümbruses on mai viimase pühapäeva pealelõunal vaikne. Vaikus, häärberi ümbritsevad kõrged puud ja koha eraldatus on justkui preemia losside ja kindluste külastamise järel.

Jaunmoku ei ole mõisate ajast pärit ehk siis seda hoonet ei ehitanud ükski mõisnik endale elamiseks. Häärber seisab siin 1901. aastast ja ehitati Riia järjekorras neljandale linnapeale George Armitsteadile jahi- ja suvemajaks. Ta juhtis Riia linna 1901. aastast kuni surmani 1912. aastal.

Lõunanaabrid peavad sellest inglise või mõne allika kohaselt ka šoti verd mehest väga lugu, mida näitab seegi, et praegu on Riias kolm kohta, mis meenutavad Armitsteadi: büst juugendkvartalis, tahvel tema elumajal ja mälestusmärk rahvusooperi maja pargis, mille avas kuninganna Elizabeth II 2006. aasta Riia visiidi ajal.

Armitsteadi linnapeaks oleku ajal arenes linn jõudsalt: arendati infrastruktuuri, ehitati koolimaju, rahvusmuuseumi ja -teatri maja jne.

Jaunmoku üllatab juba fuajees: siseneja näeb kohe valgetest glasuurpottidest ahju, mille igal potil on kujutatud kas Riia või Jurmala ehitust või vaadet, kokku on maalitud glasuurpotte 130. Piltidega glasuurpotid olla Riia linnavalitsuse töötajate kingitus linnapeale.

Edasi tulevad saal ja viis tuba. Neiski jäävad silma glasuurpottidest ahjud. Toad on pisikesed, seinad tumedamates toonides, kuid ometi on neis ütlemata mõnus olla ja tekkis soov mõneks ajaks kohale jääda.

Majas ongi võimalik ööbida: muuseumiosa vastas, üle koridori on kaks tuba külastajatele. Maja teisel korrusel on metsamuuseum.

Aastaid seisis hoone tühjalt ja lagunes, enne kui metsamehed võtsid kätte ja hoone korda tegid. Ümber hoone kõndides jäävad silma erilised, sakiliste otstega korstnad, mida on rohkem kui üks. Kolm kõrvalhoonet on samuti korras ja neis on hotellitoad.

Kaugemast ajast pärit kahes linnuses käisime sel paaripäevasel ringsõidul ka.

Bauska ja Jaunpils
Lätimaa ei ole rikas ainult mõisate poolest, siin on ka korda tehtud Liivi ordu aegseid linnuseid. Bauska ordulinnus koosneb varemetes vanast ja uuest, lossi osast, mis on ühendatud. Vana osa valmis 15. sajandi keskel kahe jõe, Musa ja Memeli vahelisele alale, jõgede ühinemiskoha lähedale.

Ordulinnuse õueala piiravad erineva kõrgusega välisseinad ilmselt sellistena, nagu nad peale purustust jäid. Vana linnuse õuealal kasvab rohi, uus on kivide all. Vanas osas on siin-seal midagi püütud taastadagi, kuid hertsogilossi osa on igast nurgast lihvitud.

16. sajandi lõpus ehitati linnuse külge hertsogile loss, kus olid nii elu- kui ka esindusruumid. Venelased vallutasid linnuse 1706. aastal ja lasid osa sellest ka õhku.

Lõunanaabrid hakkasid lossiosa taastama 1973. aastal ja muuseum avati veel möödunud sajandil. Lossi ruumides näeb kahhelahje, kõndida saab glasuurplaatidest põrandal, mööblist on näha lauad-toolid, voodid jm.

Jaunpils on pisem ja nagu linnused ikka, suletud hooviga. Jaunpilsi ehitust alustati 14. sajandi esimesel aastal, 16. sajandil toimusid ümberehitused. Suuri purustusi sai linnus 17. sajandi esimesel poolel, sajandi lõpus sai sellest von der Recke pere elukoht.

Kurikuulsal mõisate põletamise aastal, mis oli nii Eestis kui ka Lätis 1905, põletati ka Jaunpils maha. 1919. aastast kuulub linnus riigile. Jaunpilsis on olnud nii majandikeskused, põllutöökool jm.

Seegi linnus on praegu muuseum, kus näeb kordatehtud ruume tornis, saab mööda kitsaid trepp üles ja alla kõndida, kuulda nunnarüüsse riietatud giidilt lugusid von der Reckedest, kelle suguvõsale kuulus linnus 350 aastat.

Siinse muuseumi töötajad on veel ühe tõmbenumbri välja mõelnud. Restoranis pakutakse rüütlilõunat, mida tuleb sõrmedega süüa, toeks puulusikas. Oli mitmekesine ja maitsev ega maksnudki hingehinda.

Iga sõit kodust uutesse kohtadesse annab maailmapildile lisa ning Lätimaa oma arvukate mõisatega on uudistamiseks igati sobiv.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/06/2024 08:46:51