Läinud nädalaga algas parlamendi sügisene istungjärk, mis andis ajakirjanikele taas võimaluse teha poolkohustuslik galerii rahvasaadikute sõidukitest ning rahvale kindlustunde, et igapäevase leiva kõrvale pakutakse jätkuvalt Toompea poolt ka tsirkust. Hoogu ei pidanudki võtma, sest jätkata saab lendstardis sealt, kus kevadel pooleli jäi. Suur suvi võinuks ju ehk isegi poliitilisi pingeid leevendada, kuid idavedude käigus kaotsi käinud peaministri moraalne kompass garanteerib nüüd hoopis vastupidise. Kõige selle juures tunnevad end eriti näruselt Reformierakonna koalitsioonikaaslased, kes viigilehena peavad võõrast häbi varjama, kuid vastu hakata ka ei julge.

Reformierakonna kevadine seljavõit riigikogu valimistel tõotas endaga kaasa tuua nihke niigi nihkesse läinud poliitilises süsteemis. Korraliku häältevaruga ametisse asunud liberaalselt koalitsioonilt võinuks ju oodata stabiilset valimistsüklit, kuid peaministri partei jõuõlg surub partnerid vastu maad sedavõrd tugevalt, et eelduspärane tasakaal koalitsiooni sees ei toimi.

Hussar, pane kand maha!
Asjaolu, et praeguses parlamendi koosseisus on toimiva koalitsiooni valemis igal juhul sees Reformierakond, paneb koalitsioonipartnereid käituma alalhoidlikult. Silmatorkamatu käitumise juures paistab aga kaugele, et magus võim on enesekriitika osas huuled kõvasti kokku kleepinud. Kuidas muidu siis selgitada asjaolu, et Keskerakonna kongressi valimistulemuse selgudes võtab riigikogu esimees aega, et meedia vahendusel Keskerakonnale kiiret hukku kuulutada, aga peaministri skandaalile hinnangut ta anda ei suuda?

Kahjuks peegeldub ka riigikogu töö ummikusse jõudmisest just selle esimehe nõrkus oma erakonna põhimõtete maksmapanemisel koalitsioonis. Eesti 200 poolt välja käidud uus poliitika ning asjade teisiti tegemine on viinud meid tõepoolest teistsugusesse reaalsusesse. Veel aasta-kaks tagasi oleks iga poliitikahuviline välja naernud väite, et ühel päeval hääletab riigikogus koalitsioon maha opositsiooni õiguse küsida protseduurilisi küsimusi ning arupärimisi lihtsalt ei võetagi päevakorda.

Kuskilt ei paista parlamendi esimehe sisemist põlemist, mis võiks anda lootust, et temast saab kompromisside sõlmija, kes suudab töörahu jälle taastada. Jutuga „enamus peab saama oma tahet ellu viia“ pole läbirääkimistel paraku midagi peale hakata. Riigikogu esimehe positsioon on praeguseks devalveerunud lihtsalt kõrgepalgaliseks poliitiliseks töökohaks, mis sisuliselt allub valitsuse tahtmisele. Võiks ju ka eeldada, et endise staažika ajakirjanikuna ning nüüd seadusandliku institutsiooni kõrgeima esindajana suudab Lauri Hussar panna idavedude skandaalis kanna tugevalt maha ning koalitsioonipartnerilt vastuseid nõuda, kuid asi on sellest väga kaugel.

Sotsiaaldemokraatidelgi on, mille üle mõelda, sest valitsuse senised otsused soosivad ühiskonnas kihistumist üha kiiremini ning rohkem, ebavõrdsus suureneb, keskklass kooritakse paljaks, vaesed jäävad veel vaesemaks. Vähesedki koalitsiooni peavoolust erinevad piuksatused silutakse kiirelt ära ning vastuhakku ei sallita. Küll aga tundub, et erinevalt Eesti 200 saadikutest häirib sotse Reformierakonnas toimuv päriselt ning head nägu tehakse vaid vajaduspõhiselt. Pole välistatud, et see rahulolematus kulmineerub ühel hetkel ka peaministriparteile jõuliste tingimuste esitamisega edasise koostöö jätkumise osas, sotsidele tuleks selline seisukohavõtt kindlasti kasuks.

Probleemid lahenevad iseenesest?
Kogu selle poliitilise tupikseisu suurim probleem on aga asjaolu, et kaitselahinguid pidaval valitsusel ei ole mahti riigi ja rahva probleemidele tähelepanu pöörata. Jätkuv majanduslangus ning saabuv kütteperiood koos kasvavate energiahindadega on jäetud igaühe enese mureks. Planeeritavate maksutõusudega halvendatakse majanduskeskkonda ja toimetulekut veelgi ning iga kriitilise märkuse tegija sõimatakse lihtsalt läbi.

Mis siis saab? Küllap jääb ka sel korral kehtima vanarahva tõdemus, et uhkus ajab upakile. Parlament oli vaid paar päeva saanud istungjärku pidada, kui koalitsioonisaadikute silmist peegeldub juba väsimus ja tüdimus selle olukorra pärast, kuhu nad on sattunud. Kuni aga peaminister ei suuda leppida mõttega, et ka keegi teine võiks olla peaminister, läheb asi üha piinlikumaks. Iga nädalaga, mil laekub juurde järjest uusi segaseid asjaolusid ning Kaja Kallas muutub järjest ärritunumaks, suureneb ka üldine tüdimus. Piisavalt kõrge keemistemperatuuri tulemusel kerkib ühel hetkel kaas pealt ning see juhtub pigem varem kui hiljem.

 

Autor: LAURI LAATS, riigikogu liige, Eesti Keskerakonna aseesimees
Viimati muudetud: 21/09/2023 08:49:56