Läbi ja lõhki vana Võromaa mees Jaan Sibul ehk Ivan Narodny (1869‒1953) elas kirju elu, millesse mahtusid muu hulgas suhtlemine Lenini, Stalini ja Mark Twainiga ning vahelejäämine valeraha valmistamisega. Ehkki Narodny oli kohati kaunis süüdimatu ning fantaasiarikas aferist ja ilmselt mitte vaimselt täienisti terve, on tal mitmeid teeneid Eesti kultuuri- ja ajaloos.

Jaan Sibula eluloo kirja pannud Toivo Kitvel alustab mehe tutvustamist infoga, et tema toel pääsesid Vabadusssõjas Eestimaa eest võidelnud sõdurid 1919. aasta talvel külmumissurmaga ähvardanud varustusenappusest. Veel toob Kitvel välja Friedebert Tuglase kiidusõnad Ivan Narodny kirjanduslikule stiilile ja jätkab siis värvika kirjeldusega Atlandi tagant:

„Kui 2016. a Atlandi taga Pennsylvania ülikoolis korraldatud sümpoosiumil kuulutati suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks Ivan Narodny nime all tuntuks saanud poliitiline pagulane, siis oldi taolise arvamusega enam kui sada aastat hiljaks jäädud. Oli ju ameeriklaste jaoks tundmatu kirjamees Eduard Vilde juba 1909. a Ivan Narodnyl New Yorkis külas käinud ning temast ühe oma õelama loo kirja jõudnud panna („Minu audients Ivan Narodnõi juures” – toim).”

***

Jaan Sibula isa Jaan vanem oli pärit Navilt ning jõudis Veriora lähedale Vilustesse elama ja töötama Veriora mõisniku Johann August von Rothi kutsel. Ema Madli Aggo oli pärit Viitinast. Hea kirjaoskaja Jaan vanem tõusis mõisa aidameheks. Noorem Jaan ehk käesoleva loo peategelane sündis Viluste külas 11. novembril 1869 pere kolmanda, aga esimese ellujäänud lapsena.

Jaan vanem oli edukas põllumees, kuldsete kätega töömees ja vallavolikogu liige. Ilmselt päris poeg just temalt huvi puu- ja metallitöö ning ka teaduse ja tehnika vastu. Noorem Jaan sai õnnekombel (või ka tänu õnnetusele, sest põhjuseks oli Viluste kooli põleng) alustada oma haridusteed Veriora mõisas mõisniku õdede käe all. Esialgse hariduse olulisemaid komponente oli korralik saksa keele oskus. Lisaks sai ta õppust mõisahärra laste koduõpetajalt, sealhulgas algteadmisi prantsuse keelest.

Pärast Veriora vallakooli jätkas Jaan haridusteed Räpina kihelkonnakoolis ja Võru kreisikoolis. Põllul kündeski olevat ta raamatut lugenud ning puusal kantud katuselaastudelt võõrkeelseid sõnu ja tekste õppinud.

1892. aastal hakkas Jaan tegema kaastöid ajalehtedele Olevik (mida toona Räpina kandis telliti kolm korda rohkem kui Võru linnas) ja Virmaline. Kaastöid avaldati varjunime Jaan Talune all ja temast kujunes laia silmaringiga ajakirjanik. Jaan Sibul jäi kogu eluks Oleviku väärtuste propageerimise juurde: isamaalisus, karskus ja naiste võrdõiguslikkus.

Mis puutub karskusesse, siis asutas Sibul 1891. aastal Kahkvas karskusseltsi Võhandu. Selle üks ajendeid võis olla, et mõni aasta varem sattus Sibula lähedane perekonnaliige deliiriumi tõttu Tartusse psühhiaatrite hoole alla. Selts tegutses kuni esimese maailmasõja keskpaigani, mil selle aktiivsemad tegelased sõjaväkke võeti.

1892. aastal otsis Jaan Talune Võrus ruume, et leida kohta karskusseltsile Ilmarine, „mis pidi asendama joomise tõttu tegevuse katkestanud laulu- ja mänguseltsi Kannel”. „Kahjuks on paljud võrulased karskuse suured vastased,” teatas ta.

Aastal 1893 asus Sibul Võrus Georgi tänaval tööle Gaffroni raamatukauplusse. Mees sai võimaluse lugeda kõige uuemaid vene-, saksa- ja eestikeelseid raamatuid ning päris kindlasti avaldas tema kui kirjaniku ja ühiskonnategelase arengule otsest mõju aadlisoost tööandja Walter von Gaffron. Sibulast sai Õpetatud Eesti Seltsi liige ja ka seltsi tarbeks Setomaalt vanaaegsete asjade koguja.

Sibul tundis end koduselt tehnika vallas: ta ehitas aurukatla juurde elektridünamo, esitles 1896. aastal Põlvas leerilaste majas mitmesuguseid elektriaparaate ning asutas 1894 Võrus fotoateljee. Aasta hiljem viis ta selle üle Tartusse, kus ühtlasi pani käima mehaanika, elektrotehnika, galvaanika ja tsinkograafia töökoja.

1896. aastal abiellus Jaan Sibul Viluste lähistelt Sooharast pärit Pauline Vijandiga, Palo mõisa valitseja ning Reo veski peremehe tütrega. Jaan pani veski senisest edukamalt tööle, aga pärast mitut õnnetust tekkis tal mõte rännata välja Tšiilisse, kuhu mõni aega tagasi oli läinud üks ta tuttav võrulane.

Valeraha viis vaimuhaiglasse
„Raha selleks mõtles ta saada Tšiili valitsuselt, kellele ta oleks oma Tartus asuvas tsinkograafiatöökojas valmistanud kvaliteetsemaid peesosid, kui seda oli teinud üks Saksa firma,” on Toivo Kitvel kirjutanud Vikerkaares. „Kuna kolmerublasedki tundusid kergelt võltsitavad, mõtles ta hakata ka Vene riigi jaoks kvaliteetsemaid rahatähti valmistama. Selleks tööle võetud meistrimees tuli aga peagi mõttele, et enne kui neid riigile pakkuda, võiks pataka kolmerublaseid oma tarbeks valmistada. Naabrite poolt politseile saadetud anonüümkiri tõi kaasa asjaosaliste arreteerimise.”

Jaani isa päästis poja, juhtides kohtuhärrade tähelepanu sellele, et too tunneb muu hulgas huvi ka niisuguse valdkonna vastu nagu lennundus ning vajab seetõttu psühhiaatrilist läbivaatust. Sibul saadeti Jurjevisse kliinikusse uuringutele. Seal leiti, et ta pole vastutusvõimeline ja saadeti edasisteks uuringuteks Peterburi. Peterburis mõnda aega eeluurimise all olnud Jaan tuli tagasi diagnoosiga, et vaimuhaigus temast mitte täienisti võimust pole võtnud, vaid et „tema nõdrameelsuse ja vaimutervise vahe peal seisab”. Nii vabanes ta süüdistusest.

Muide, toona räägiti, et Räpina paberivabriku toodangule trükitud valerublad tundunud paljudele pärisrahadest autentsemad. Asjatundjad aga leidsid, et Räpina paber on siiski õigest rahapaberist kehvem.

1903. aastal tsiteeriti Postimehes Riia ajalehes ilmunud artiklit, mis kahtlaselt palju viitab Jaan Sibula mõtetele. Väidetavalt olevat Reo veski lähedalt leitud allikaid, mille Peterburi teadusemehed tunnistasid mineraalveeks. Siinkandis aga olevat viinakaupmehed muutunud kavalaks ja andvat viina tasuta, kuid müüvat kulude katteks selle juurde võileiba viina hinnaga. Lisaks olla Reo veski juures piisavalt odavat veejõudu Võru ja Räpina vahel kitsarööpmelise raudtee käimapanekuks.

Olgu märgitud, et Räpinas pole raudteed tänapäevani ja Võrus enam reisirongid ei käi – aga Narodny kodukandist Verioralt (ca 15 km Räpinast) on reisirongiühendus maailmaga olemas.

Elu ja tegevus välismaal
1904. aastal käis Venemaa-Jaapani sõda, Venemaa sai mitmel rindel lüüa, süvenes revolutsiooniline liikumine. Jaan Sibul sai pikemaajalise välispassi ning siirdus Berliini. Seal tutvustas ta end kohalikele Vene emigrantidele Ivan Narodnõina, kes olla poliitilise tegevuse pärast Jurjevi ülikoolist välja visatud. Nime olevat ta võtnud pärast Šveitsis toimunud kohtumist Leniniga. Ta hakkas välja andma sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajakirja Edu.

Sügisel 1905 oli Narodnõi Venemaal tagasi ning tegi koostööd bolševike esimese legaalse ajalehega Novaja Žizn. Venemaal oli haripunktis revolutsiooniline võitlus ja detsembris osales bolševike partei kongressil Tamperes ka Narodnõi. Seal kohtus ta silmast silma Lenini ja Staliniga, kuid selleks ajaks kui konverents läbi sai, oli revolutsioon maha surutud ning Narva tagasi jõudnud, tuli tal parteikaaslastele teatada, et talle antud ülesanne muretseda Narva tööliste seas tehtud korjandusest laekunud 107 rubla eest relvi jäi täitmata. Et mitte lasta end arreteerida, tuli temal nagu teistelgi revolutsioonitegelastel maapakku minna.

1906. aastal jõudis Narodnõi (uuel maal juba Narodny) Ameerikasse ning asus enda sõnul organiseerima Maksim Gorki ringreisi, kus populaarne kirjanik pidi hakkama bolševike partei heaks raha korjama. Selleks võttis ta kontakti Mark Twainiga, kellega koos korraldatigi Gorkile New Yorgis pidulik vastuvõtt.

Muu hulgas tutvustas Ivan Narodny end Balti kubermangudes lühikest aega väidetavalt tegutsenud demokraatliku vabariigi välisministrina ja hiljem koguni presidendina. Ka olevat tsaarivalitsus tema kui revolutsionääri pea eest 50 000-rublase preemiaraha välja pannud.

Fantaasiat Narodnyl USAs jätkus. 1908 kuulutas ta end Venemaa Vabariikliku Administratsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ning teatas, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise. Uuel Venemaal pidi 1910 kehtima hakkama samasugune konstitutsioon nagu Ameerika Ühendriikideski. Ühena 12 osariigist pidi sellesse kuuluma ka Eesti. Narodny väitis, et talle on antud luba laenata Venemaa Ühendriikide nimel viis miljonit dollarit Ameerika valitsuselt ja selle raha eest välja anda 25-dollarilisi obligatsioone, millest igaüks 1915. aastal saja dollari eest tagasi ostetakse. Ameeriklased teadsid ka, et kasakad põletasid maha Narodny kodutalu ning tapsid tema naise ja lapsed.

Õnneks asus Narodny oma fantaasiat ka ajaloo mõttes viljakamalt realiseerima. Kitvel on kirjutanud: „1909. aastal sai Narodnyst esimene eesti rahvusest ulmekirjanik. Temalt ilmus jutukogu „Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul“ („Kajastusi minust enesest: Inimhinge romantilised uuringud“). Ühe selles avaldatud loo 1911. aastal ilmunud eestikeelset tõlget võib ühtlasi lugeda esimeseks eestikeelseks ainult lennundusega seotud ilukirjandusteoseks. 1912. aastal kirjutas Narodny näidendi „Fortune Favors Fools“ („Õnn soosib lolle“). Seni Ameerika lehtedes peamiselt oma seikluslikust elukäigust lugusid avaldanud Narodny hakkas tegema kaastööd ajakirjale Musical America ning sai peagi tuntuks kui kriitik ja kunstispetsialist. Ameerika kirjanikest sai tema kõige lähedasemaks sõbraks ei keegi muu kui Mark Twain.”

1912. aastal avaldas Narodny USA ajakirjanduses põnevusjutuks muudetud versiooni oma eluloost. Seal kirjutas ta muu hulgas, kuidas põgenes revolutsionäärina 1896 salakaubavedajate abil Saksamaale, jäi vahele ja viidi Peterburi eeluurimisvanglasse, kirjutas vanglas taskurätile oma vere ja sõbralikult tuvilt saadud sulega päevikut jne.

Ivan Narodny asus aegsasti Ameerika avalikkusele tutvustama Eesti geograafiat, maavarasid, majandust, kultuuri, ajalugu ja iseseisvuspüüdlusi. Londoni Eesti saatkonnale teele pandud kommentaarides soovitas ta Eesti valitsusel ülal hoida Ameerika ajakirjanduse üldist tähelepanu ja huvi ning mitte pöörata tähelepanu üksikasjadele ja ebatäpsustele. „Inimestele tuleb teha selgeks, et olemas on sellised asjad nagu Eesti vabariik ning eesti rahvas, millest mitte keegi siin mitte midagi ei tea,“ ütles ta.

Vabadussõja toetaja
Eesti vajas Vabadussõja aal hädasti raha ja materiaalset abi. Suurem osa relvaabist saadi Inglismaalt, kuid sellest jäi väheks. 1919. aasta detsembriks oli pakane kaanetanud Emajõe ja Peipsi järve lõunaosa, poolnäljas sõdureil olid aga ikka veel seljas suvised vormiriided. Kodustele saadetud kirjadest, mille tsensorid olid lahti teinud, nähtus, et sõjamehed olid valmis üles tõusma, valitsuse kukutama ning kodu poole astuma. Kuid siis juhtus ime: rindele jõudsid peale riidevarustuse ning korralike jalanõude ka kohv ja kondenspiim, soolalihakonservid ning searasv, kuivikud ja marmelaad.

Kogu see kaup oli pärit Prantsusmaal asuvatest Ameerika ladudest.

Pärast sõja lõppu alustas kahe miljoni meheline Ühendriikide ekspeditsioonikorpus tagasisõitu kodumaale. Nende mahajäetud varustust oleks Eestile hädasti vaja läinud, kuid et Ühendriikide valitsus polnud Eestit juriidiliselt tunnustanud, siis tuli ostumõtted unustada – kuni Londonisse Eesti saatkonda astus sisse šikk Ameerika ärimees. Tegemist oli endale impressaariona nime teinud Max Rabinoffiga, kellel oli välja pakkuda lihtne lahendus – moodustada eraühing Revalis. Erafirmadele müügikeeldu polnud seatud.

Väga lühidalt: Eesti valitsus sai 12 miljoni dollari eest hädavajalikku kaupa – aga Rabinoffi „maaletoomise” eest on Eesti tänu võlgu ajakirjanik Ivan Narodnyle. Mehed olid ilmselt tuttavad juba sõjaeelsetest aastatest, kui Rabinoff Ühendriikides Venemaalt pärit lavakunstnikele esinemiseks ringsõite korraldas ning Narodny Musical America juures kriitikuna töötas. 1939. aastal Eesti vabariigilt pensioni taotledes väitis Ivan Narodny, et ta olnud tegev nii Rabinoffi äris kui ka Ameerika Punase Risti kaudu saadud abi muretsemisel, Eestile vajalike pangalaenude otsimisest rääkimata.

Elu lõpuaastad
Kirjut elu jagus Jaan Sibulale 83 aastaks. Tema elu teise poole tegevusel ei hakka me siinkohal pikemalt peatuma. Olgu aga välja toodud mõned eraelulised seigad.

Sibul/Talune/Narodny jättis oma esimese naise ja lapsed Eestisse ning lõi uue pere USAs. Esimesest abielust pärit pojad said 1945. aastal oma kodukandis metsavendadena surma, üks neist lahingus Süvahavval, teine aga reeturliku agendi mõrva tagajärjel. Teisest abielust pärit poeg ostis 1942. aastal uueks elukohaks krundi Kariibi meres Dominica saarel, ent uus elu sai kohe kaikaid kodaratesse. Saksa allveelaevad lasid Leo Henry eluks vajalikku kraami Dominicale vedanud laeva sõjavarustuslaeva pähe põhja ja ka maalapi majandamine ei õnnestunud kuidagi.

Nii polnud Ivan Narodnyl vanaduspäevil oma pojalt abi loota. Connecticuti osariigis Sharoni väikelinnas elanud Narodny tuli hädavaevu ots otsaga kokku. Abi oli koduaias kasvatatud puu- ja juurviljadest ning heade tuttavate ja mõttekaaslaste toest. Ivan Narodny suri pikaajalise kopsuturse tagajärjel Sharoni haiglas 23. septembril 1953.

„Oma ideaalide eest võideldes ei jäänud ta mitte kunagi lootma, et keegi teine peaks seda tema asemel tegema,” on öelnud Narodny eluloo autor Toivo Kitvel lõppsõnas.

Jaan Sibulaga ühekandimees, tema uurija ja talendi austaja Aapo Ilves Räpinast loodab mõne aasta pärast tuua lavale Sibula/Narodny elust rääkiva teatritüki.

Loo valmimisel on kasutatud Toivo Kitveli raamatut „Kolm nime – üks mees. Lugu Verioralt pärit kirjanikust, kes Atlandi tagant Eesti vabariiki toetas” (Külim, 2017) ja artiklit „Jaan Sibul/J. Talune/Ivan Narodny” (Toivo Kitvel, Vikerkaar, juuni 2017). Selle loo koostamise päeval tähistas tööstuspsühholoog, lennundusajaloolane, aimekirjanik ja psühholoogiaõppejõud Kitvel juhtumisi 84. sünnipäeva – palju õnne!

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 25/08/2022 09:55:21