Helen Metsma. Foto: Mari-Anne Leht

Esmaspäeval tutvus Eesti külaliikumise Kodukant projekti „Vabatahtlikud seltsilised” Valga-, Võru- ja Põlvamaa koordinaator Helen Metsma Võrus inimestega, kes soovivad vabatahtlikuna hakata abivajajate juures käima.

Võrumaalt Lasvalt tulnud pensionieas naised ütlesid, et nad on heas mõttes uudishimulikud. Teise põhjusena nimetasid nad võimalust eesmärgiga kodunt välja minna. Naiste sõnul võib millalgi neil endilgi kuulajat-abistajat vaja minna.

Kagunurga koordinaator Helen Metsma märkis, et keerulise nimega, kuid suupäraselt kutsutava projekti „Vabatahtlikud seltsilised” eesmärk on pakkuda üle 65-aastastele ja erivajadustega täisealistele vabatahtlikku kõrvalist abi, tuge ja seltsi, mille tulemusel paraneb nende elukvaliteet, samuti oskused iseseisvalt toime tulla. Ta lisas, et projekti laiem eesmärk on vabatahtliku tegevuse toetamine ja kaasamine hoolekandesse.

Erivajadus tähendab kõnealuses projektis seda, kui inimene ei saa millegipärast kuhugi üksi minna või mõnda toimingut üksi teha, olgu see siis kasvõi vajaliku paberi täitmine.

„Olen kogenud, et meie ümber on palju inimesi, kes soovivad panustada teiste abistamisse, ning igas piirkonnas on neid, kes on nõus ja soovivad teisi abistada, vaja on nad üles leida,” edastas Metsma.

Enne koordinaatorina tööle asumist Põlva valla sotsiaalosakonna juhatajana töötanud Metsma märkis, et alguses on talle vabatahtlike leidmisel suureks abiks isiklikud kontaktid ning Võru- ja Põlvamaal varasema katseprojekti raames tegutsenud vabatahtlikud.

Ta soovib projekti tutvustamise eesmärgil erinevatel, ka eakate üritustel osaleda. Veel sel kuul on kohtumine Põlvas MTÜde juhtidega. Metsma loodab teavet saada külaseltsidelt, peretohtritelt ja võimaliku abivajaja naabritelt.

Kuna vabatahtlikeks saavad olla ka noored alates 16. eluaastast, on planeeritud kohtumisi nii koolides kui ka noortekeskustes, et noori vabatahtliku seltsilise tegevustesse kaasata.

Metsma märkis, et vabatahtlike keskmine iga algab enamasti 50. eluaastast, kuid ülekaalus on siiski pensionärid. Mehi on kahjuks seltsiliseks soovijate seas vähe, võib-olla sellepärast, et eesti mees vajab mõtlemiseks enam aega. „See selgus tunamullu siinkandis lõppenud samasisulisest pilootprojektist,” lausus ta.

Seltsilised võivad soovijatega heal juhul suhtlema hakata juba veebruaris. Metsma lausus, et koroona avaldab kahtlemata suhtlemisele oma mõju, sest keegi ei taha nakkust saada. „Me ei tea, mida viirus teeb, kuid usun, et kevadel läheb vabatahtlik suhtlemine hoogsalt käima,” sõnas ta.

Vabatahtliku olulisim roll: kuulamine
Kohaletulnuid huvitas, kuidas saavad infot projekti kohta need, kes arvutit ei kasuta. „Teavet saab kohalikust omavalitsusest, meediakanalitest, mina jagan seda erinevatel üritustel, kuid usun, et kõige paremini toimib infovahetus inimeselt inimesele,” vastas Metsma.

Info leidmisel on suureks abiks Kodukandi koduleht kodukant.ee/seltsiline. Sinna saavad kirjutada nii need, kes seltsilist soovivad, kui ka seltsiliseks soovijad.

Vabatahtliku abistaja olulisim roll on inimese ärakuulamine ja temaga vestlemine ning informatsiooni vahetamine, samuti abistatava soovi korral talle millegi ette lugemine.

„Nad võivad koos teha mõnda käelist tegevust või füüsilist harjutust, abistaja võib olla saatjaks poodi või mõnele üritusele, kuhu abisaajal on üksi keeruline minna. Ta võib olla teejuhiks neile, kellel on meelespidamisega raskusi, kuid vabatahtlik seltsiline võib ka abistatava lugu kirja panna,” loetles koordinaator tegevusi. Ta lisas, et kui abisaaja soovib, võivad nad ka ainult telefoni teel juttu ajada.

Helistaja kõnesid ei kompenseerita. Kuid need omavalitsused, millega on Kodukandil vastavad lepingud sõlminud, kompenseerivad seltsilise sõidu abisaaja juurde ja tagasi, vastavalt kokkuleppele 15‒30 senti kilomeetrilt. Ühiselt mujale sõitmise eest omavalitsusest kompensatsiooni ei saa.

Kui tihti seltsiline võiks abivajajat külastada? „Maksimaalselt kaks korda nädalas, kuid selle lepivad nad ise kokku,” vastas koordinaator.

Kuigi vabatahtlikud saavad ka hooldekodusse minna, mida eelmise katseprojekti ajal tehtigi, siis seekord on koroona tõttu neisse minek raskendatud, kuna sealseid elanikke tuleb viiruse eest kaitsta.

„Pilootprojekti ajast tean, et hooldekodude elanikud suhtusid väga hästi vabatahtlikesse, kuna viimased tõid nende ellu vaheldust nii jutuajamiste kui ka õues jalutamisega,” meenutas Metsma.

Tema sõnul võivad vabatahtlikud minna abisaaja juurde pärast seda, kui on läbi teinud koolituse, tutvunud vajalike materjalidega, vestelnud koordinaatoriga, allkirjastanud koostöökokkuleppe ning kõik asjaosalised ‒ abivajaja, vabatahtlik ja koordinaator ‒ on korraga kokku saanud.

Need, kes on kriminaalkorras karistatud, ei saa vabatahtlikuks hakata.

„Praegu on abi soovijaid veidi rohkem kui seltsi pakkujaid, kuid üks vabatahtlik võib abistada mitut abivajajat, seega loodan, et kõik abi soovijad seda ka saavad,” sõnas Metsma.

Ta ütles, et vabatahtlike tegevus on kolmes maakonnas alles alguses ning koordinaatorina oli tal Võru kokkusaamine tulevaste vabatahtlikega alles teine, kolmas toimus teisipäeval Valgas. Esimene oli läinud nädalal Põlvas, kus huvilisi oli kümmekond, Võrus oli kohal kümme huvilist, kaks neist Otepäält.

Omavalitsuste roll
Kodukant sõlmib omavalitsustega projekti perioodiks koostöökokkuleppe. Omavalitsused annavad koordinaatorile infot oma abivajajatest ja maksavad vabatahtlike sõidukulud. „Koordinaatori ülesanne on regulaarselt omavalitsustele anda tagasisidet vabatahtlike tegevusest abivajajate juures,” ütles Metsma.

Praeguseks on kootöökokkulepe sõlmitud Võrumaal Rõuge, Setomaa ja Antsla vallaga, Valgamaal Valga ja Tõrva vallaga ning Põlvamaal Põlva, Kanepi ja Räpina vallaga.

Tema sõnul on omavalitsuste suhtumine vabatahtliku seltsilise projekti positiivne, kuna see on lisavõimalus, mille kaudu saavad nende inimesed abi ja tuge. Kaudselt on see abiks ka omavalitsuste sotsiaaltöötajatele.

Sotsiaalministeeriumi tellitud keerulise nimega projekt „Vabatahtlike kaasamise koostöömudeli rakendamine hoolekandesüsteemis” ehk suupäraselt „Vabatahtlikud seltsilised” algas läinud aasta septembris ja lõpeb tuleva aasta oktoobriga. Võru- ja Põlvamaal on projekti sotsiaalpartneriks MTÜ Maana, mille juhatuse liikmed aitavad leida vabatahtlikke, toetavad neid ja osalevad üritustel ja koolitustel.

Metsma sõnas, et üle-eestiline projektimeeskond loodab, et projekti kestmise aeg annab nii omavalitsustele, sotsiaalministeeriumile kui ka ühiskonnale teadmise, et vabatahtlikku tegevust on inimestele vaja, ning riik leiab võimaluse ehk rahastuse seltsiliste tegevuse jätkamiseks.

Üritusel kuulajana osalenud Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Astrid Hurt märkis, et päevakeskuses inimestelt kuuldu põhjal puudub enamikul motivatsioon vabatahtlikuks hakata. „Enne pidanuks ikka abisaajate arvukuse kaardistama, aga tundub, et olulisem on Euroopast tulnud raha ärakasutamine,” lisas ta.

Kodukandi projektijuht Krista Pegolainenen-Saar konkreetset vastust projekti maksumuse kohta ei andnud: „Vabatahtliku seltsilise koostöömudeli rakendamise ja arendamise tegevust rahastab kahe aasta vältel Euroopa Sotsiaalfond veidi üle miljoni euroga.”

Ta märkis, et kõnealune projekt saab eeskujuks olla ja tulevikus saab ehk teistele riikidele kogemusi jagada, kuna siiani analoogset eeskuju mujalt võtta ei ole. Kodukant soovib, et projektis osaleks vähemalt 60 omavalitsust. Läinud nädala lõpuks oli koostöölepe sõlmitud neist 44ga.

Pegolainen-Saar märkis, et seltsiline pakub täiendavat tugitegevust omavalitsuste korraldatavatele sotsiaalteenustele ja panustab oma aega, pakkudes abisaajale seltsi.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/01/2022 09:57:16