Agnes Rohtsalu. Foto: erakogu

Eesti teadlased hakkavad planeedilt Veenus otsima märke elust, projekti heaks annab oma panuse ka kosmosehuviline Põlvamaa neiu. Enda töö vilju ei saa ta maitsta küll enne kui mitmete aastate pärast.

Tartu observatooriumi ning teiste teadusasutuste ja -ettevõtete koostöös valmistatakse ette kolme kosmosemissiooni Veenusele, et otsida sealsest atmosfäärist elumärke. Projekti lõpuks soovitakse Veenuselt kogutud proovid ka Maale toimetada.

Observatooriumi teates tuuakse välja, et Venus Life Finderi missioonide eesmärk on hinnata Veenuse pilvede elukõlblikkust ja hiljem ka sealt elu otsida. Missioone juhib Massachusettsi tehnoloogiainstituut (MIT) Ameerika Ühendriikidest. Tartu ülikooli Tartu observatooriumi teadlased pakkusid missiooni jaoks välja kaks instrumenti, millega mõõta Veenuse pilvede happelisust ja hapnikusisaldust.

Eesti teadlaste meeskonna juhi, Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja ja kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusalu sõnul on siiani eeldatud, et Maale lähima planeedi Veenuse pilved on liiga happelised, et seal võiks elu olla.

„Uued andmed näitavad, et seniste mõõtmistega on kooskõlas ka tingimused, milles Maa peal elu hästi hakkama saab. Happelisuse uurimiseks pöördus MIT seltskond Tartu observatooriumi teadlaste poole, et ehitada seade, mis oleks võimeline üksikute Veenuse pilvetilkade happelisust mõõtma. 2021. aasta suvel valmis selle esimene tööpõhimõtet demonstreerinud prototüüp,” selgitas Pajusalu.

Kuigi Veenuse atmosfääri uuriti viimati põhjalikumalt sondidega 1980. aastatel, on Veenus Päikesesüsteemis uuesti väga populaarseks sihtkohaks muutumas. „Nii NASA kui ka ESA [Euroopa Kosmoseagentuur] plaanivad uusi missioone Veenusele, kuid ükski neist ei otsi otseselt Veenuse pilvedest elumärke ega uuri nende sobivust eluks. Meie missioonide eripära on ka see, et neid finantseerivad põhiliselt erafirmad ja missioon töötatakse välja väljaspool kosmoseagentuure, et see kiiremini ja odavamalt ära teha,” rääkis Pajusalu. Tema sõnul plaanitakse natuke rohkem kui kümne aastaga välja saata kolm kosmosesondi.

Pind eluks kõlbmatu, aga pilved?
Seadme esialgne prototüüp paikneb keskkonnakambris, kus simuleeritakse happelist udu. Seadmega hakatakse mõõtma Veenuse pilvede happelisust, et seeläbi hinnata eluks kõlblikkust ja otsida elu.

Veenus on tõenäoliselt olnud Maa-sarnane planeet, kuid väga tugev kasvuhooneefekt tõstis selle temperatuuri ülikõrgeks, mistõttu on planeedi pind teadaolevalt eluks kõlbmatu. Ent temperatuur ja rõhk Veenuse pilvedes on Maa samade andmetega võrreldavad.

Venus Life Finderi programmis on planeeritud kolm missiooni. Esimesena, aastal 2023, jõuab Veenusele firma Rocket Lab juhitud missioon: lennatakse ühe korra läbi Veenuse atmosfääri ning tehakse selles olevate tilkade kuju ja koostise esimesi mõõtmisi. Eeldatavalt 2026. aastal asub Veenuse poole teele järgmine sond, mis avab Veenuse atmosfääris õhupalli ning teeb selle külge kinnitatud instrumentidega täpsemaid ja keerukamaid mõõtmisi. Selle sondi peale on planeeritud ka Eestis arendatav instrument. Kolmas missioon viiakse eeldatavasti ellu 2030ndate alguses ja see tooks Veenuse atmosfäärist proove, mida Maal uurida.

Värskelt avaldatud missiooni eeluuringus osales üle 50 teadlase ja inseneri USAst, Ühendkuningriigist, Hispaaniast, Poolast, Jaapanist, Šveitsist ja Eestist. Missioonide komplekti juhib professor Sara Seager MITst. Eestist osales eeluuringus Tartu ülikooli Tartu observatooriumi tiim, mida juhib TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja ja kosmosetehnoloogia kaasprofessor Mihkel Pajusalu. Laboritöös osalesid ka keskkooliõpilased, eriti Agnes Rohtsalu (Põlva gümnaasium), Ellen Marigold Roper (Tallinna reaalkool) ja Riika Seeba (Tartu Tamme gümnaasium).

Sondile reaalselt minev Eestis arendatav happelisusesensor ehitatakse Eesti teadusasutuste ja eraettevõtete koostöös ning selle arendus jätkub.

Põlvakas: sattusin projekti juhuslikult
„Sattusin „Venus Life Finder” missioonide projekti läbi juhuse,” rääkis LõunaLehele 18-aastane Põlva gümnaasiumi abiturient Agnes Rohtsalu. „Kuna tunnen väga suurt huvi kosmosevaldkonna vastu, võtsin 2021 kevadel ise ühendust Tartu observatooriumiga, küsisin, kas mul oleks võimalus observatooriumi töös kuidagi suvel kaasa lüüa. Ma sain ühendust kosmosetehnoloogia osakonna juhataja ja kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga, kes tutvustas mulle Venus Life Finderi missioonide projekti.”

Rohtsalu sõnul veetis ta umbes poole selle aasta suvest Tartus Chemicumis, ta sai koolitust ning oli happelisusesensori esialgse prototüübi valmistamise tiimis. Koos paari teise gümnaasiumiõpilasega sai ta käed külge panna spektromeetriga töötamisel ning panna õpitu proovile 3D-modelleerimises ja keemiavaldkonnas.

„Mulle väga meeldis. Oli keeruline, kuid ka väga põnev. Tiim oli samuti väga toetav ja lõunaajal ootas meid alati laboris söögiks soe pitsa,” meenutas kosmosehuviline abiturient. „Osalesin suvel nii ESTCube-2 kui ka Venus Life Finderi projekti tegemistes, see oli üks mu elu kiireimaid suvesid, kuid ma olen õnnelik, et neile pakkumistele jah ütlesin.”

Kuidas esialgu tundub – kas Veenusel on elu?

„Mina siiski arvan, et elu Veenuse pilvekihtides on võimalik!” teatas Agnes Rohtsalu rõõmsalt.

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 16/12/2021 10:41:38