Jacky. Foto: MTÜ Aita Mind Koju

Ikka ja jälle jõuavad loomakaitsjate vaatevälja juhtumid, kus koeri peetakse mudases õues lühikese keti küljes, neile pole tehtud ühtki vaktsiinisüsti ega parasiiditõrjet ja nad on halvimal juhul lisaks veel poolnäljas. Loomapidajate põhjendus on sageli ühesugune: aga nii on ju loomi alati peetud.

Pärnumaal Kilingi-Nõmmes elav Irmeli Grönberg, MTÜ Aita Mind Koju eestvedaja, käis sel kuul päästeoperatsioonil Võrumaal. Ta oli märganud sotsiaalmeedias kuulutust, mille kohaselt sooviti ära anda noor koer.

Keset metsa asuvast majapidamisest toodi ära kaheksakuune isane segavereline koer Jacky. Loom oli alatoidetud, ta kubises kirpudest ja puukidest ning elas vaid meetrise keti otsas. Jackyl polnud korralikku kuutigi, kuhu vihma eest varju minna. Pooleteisekuuselt oli ta majapidamisse võetud ja neljakuuselt ketti pandud. Alakaalu oli noorel koeral ligi viis kilogrammi.

„Kui vaatate netist pilte või videot, siis näete, et koer oli endapikkuse keti otsas. Ja ma pean nüüd irooniliselt ütlema, et see koer oskas tagurdada. Pea ees ta varju alla minna ei saanud, sest ketti ei jagunud. Oli mingi kuurialune, kuhu pidi tagurdama. Kui õigetpidi pea ees läks, siis oli perse väljas vihma käes,” kurjustas Grönberg. „Ma olen nii üdini tüdinud sellistest inimestest!”

Loomakaitsja sõnul oli Jacky osutunud neljakuusena pere jaoks liiga elavaloomuliseks. Et teda tuppa võtta ei tahetud, siis pandigi loomake õue ketti – seda kuni loovutamiseni neli kuud hiljem. Grönberg pahandas, et sama pere oli nii käitunud varemgi: kord otsinud pereema interneti kaudu „hampstrit” ning seegi osutus hiljem liiga keerukaks pidada.

„Tädi ütles koos mehega rahulikult, et Jacky on liiga tüütu ja neljakuuselt pandi ketti. Ekspeika oli teda tahtnud ja siis võetigi. Neil oli kaks koera veel, kellest ka veterinaararsti sai teavitatud. Ah et nemad võivad jääda, aga Jacky ei või ...” oli Irmeli Grönberg emotsionaalne.

Koeral oli loovutamise hetkel endiselt kaelas titerihm ehk kutsikate kaelarihm. Praegu on tema olukord hoiukodus varasemast märgatavalt parem, kuigi neil päevil vaevab Jackyt ilmselt kripeldustunne alakehas – nimelt viis loomakaitsja ta kastreerimisele. Koer on tema sõnul igati vahva. Rahmeldamisvajadus läheb üle pärast kümneminutilist jalutuskäiku ja kehvast lapsepõlvest hoolimata armastab Jacky inimesi ning nende lähedust.

Grönberg nentis, et kui ta ütleks end selliste loomade väärkohtlemise juhtumitega kokku puutuvalt iga päev, siis ta liialdaks, aga ülepäeva juhtub selliseid asju küll. Kui LõunaLeht palus tal avaldada arvamust, kas koerte sellise kohtlemise põhjuseks on inimeste kurjus, hoolimatus, laiskus, mugavus või midagi muud, siis tõdes loomakaitsja, et ta ei tea.

„Ma olen 45 ja ma ei saa siiamaani sellest aru,” nentis ta. „Saage aru: sünnib kutsikas ja kas ta väärib sellist kohtlemist? Mis ta paha on teinud? Mitte midagi minu arvates. Ah et ta kasvas nunnust välja, eks ole. Enam ei ole nunnu, nüüd hüppab lapsele peale, sest on suur koer. Aga, kurat võtaks, te ju teate, mis koera võtsite, te ei toonud chihuahua’t majja.”

Kehv lemmikloomapidamise kultuur
Võru loomade varjupaiga juhataja Relika Rehemets leidis, et sildistada loomi väärkohtlevaid inimesi kurjadeks ja õelateks pole päris õige.

„Ma arvan, et põhjuseks on see, et inimesed on maapiirkondades harjunud, et võetakse loom, pannakse keti otsa ja tõstetakse söök ette,” selgitas tema Jacky-sarnaste juhtumite kohta. „Et lemmiklooma pidamise kultuur on selline, neil on harjumus nii käituda. Pannakse koer keti otsa ja sinna ta jääbki. Nad ei tea parasiiditõrjest midagi, vaktsineerimisest midagi. Põlvest põlve on nii tehtud. Nad ei tea, et teevad valesti, sest eluaeg on nii olnud.”

Grönberg jäi selle selgitusega üldjoontes nõusse. Ta tõi omalt poolt välja, et niikaua kui maal lastakse steriliseerimata emastel koertel ketis olla ja innaajal isaseid külakoeri vastu võtta, jääbki tulema Jackysid. Ning paraku kandub hoolimatus edasi ka uutele põlvedele ning temal tuleb käia päästmas koeri, kes „idanevad ja mädanevad”.

„Seal Jacky endises elukohas need lapsed, need pudinad – neil puudus empaatia, et nende koer läheb ära,” rääkis ta. „Lapsed kilkasid kõrval, et näe, lähebki nüüd. See on absurd. Järgmine põlvkond selliseid tulebki peale. Mul on 17-aastane poeg, kes käib ja nutab iga ketikoera juures, kuigi pole mingi hellik, vaid suur ja tugev poiss. Jacky oli ikka päris kuramuse ... olukorras. See laste ja pere käitumine, ma ei saanud sellest aru. Et kas tõesti arvategi, et nii on kõik okei?”

Grönerg ütles, et ta ei kiida heaks koerte ketis või aedikus pidamist, aga kui seda siiski tehakse, tuleks koera pidada nõuetekohaselt. Koeral peab olema vähemalt 40 ruutmeetrit jooksupinda. Jacky aga annab ta ära vaid majapidamisse, kus on aed – kindlasti mitte korterisse ega avatud õuega maakodusse, kust koer saaks uitama minna.

„Jacky on fantast ja kihvt koer, leiaks ainult hea kodu,” ütles ta.

Napib teadmisi
Rehemets ütles, et lemmiklooma väärkohtlemise juhtumitest tuleks anda teada põllumajandus- ja toiduametile. Ametnik läheb kohapeale olukorda kontrollima ning saab anda loomapidajale juhiseid, kuidas õigesti käituda.

„Teinekord ei pruugigi inimene olla pahatahtlik, vaid tal jääb teadmisi ja kogemusi puudu,” märkis ta.

Kui inimene ettekirjutustele ei reageeri, siis tuleb tema käitumisest juba otsida hoolimatust või pahatahtlikkust. Eeskätt aga vajavad paljud inimesed nõustamist, et Eestis põlvest põlve kandunud niru loomapidamiskultuuri lõa otsast pääseks.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 19/08/2021 09:34:00